Lapsepõlv Köslinis, õpingud Halles (1720–40)
Baltimaade kultuuriloos maineka Lenzide suguvõsa esiisa Christian David Lenz sündis 15 (26.) detsembril 1720. aastal Köslin`is (Koszalin) Taga-Pommeris Preisimaal (praegu Poolas) vaskseppmeistri Johann Jacob Lenzi ja Maria (snd Zickel) Lenzi perekonnas. C. D. Lenzi isaliinis oli 16. ja 17. sajandil leidunud vaimulikke, ema pärines sõduriperest.
1737. aastal asus C. D. Lenz pietismi kantsis Halles õppima teoloogiat. Lihtsa perekonna võsu pääses priile kostile Glaucha eeslinnas ja elas mõnda aega Gotthilf August Francke, Halle pietismi ja pietistlike asutuste rajaja August Hermann Francke poja majas. Alates 1739. aasta lõpust töötas C. D. Lenz tütarlastekoolis õpetajana ja andis ka eratunde. Vasksepapoja õpingud Halles langesid murranguaega, mil varajane pietism oli asendumas valgustusele hoopis avatuma, ratsionalistlikuma pietismiga. Nii kuulus C. D. Lenzi õpetajate hulka teiste seas ka Halle ülikooli korraline teoloogiaprofessor Sigmund Jacob Baumgarten.
Noorus külavaimulikuna Dzērbenes ja Cesvaines (1740–58)
Pärast õpingute lõppu 1740. aasta kevadel avanes C. D. Lenzil võimalus minna Liivimaale koduõpetajaks. C. D. Lenz oli ainus oma perekonna lastest, kes Taga-Pommerist välja rändas, tema kuus õde-venda jäid kodumaale Köslinisse ja Kolbergi (Kołobrzeg).
Noormees leidis eest Põhjasõjast ning katkust laastatud ja haritlastest tühjenenud maa. Paljud kogudused olid vakantsed, kodu- ja kooliõpetajatest valitses puudus. Kihelkondade suurus tähendas küll suurt töökoormust, eriti Liivimaal, ent luteri vaimulike elujärg Baltimaadel oli siiski hulga lahedam kui Saksamaal, suuremad olid niihästi vaimulike õigused kui ka esialgu prestiiž. Sageli kutsuti vakantsetele kohtadele just kasvandikke hea pedagoogilise mainega Hallest. Vähemalt pooled Liivimaa valgustussajandi vaimulikest olid Saksamaalt sisse rännanud.
Vahetult enne C. D. Lenzi Liivimaale saabumist oli sinna jõudnud vennastekoguduse liikumine. Aastal 1739, nn „äratuse aastal“, peeti jaanuari algul Valmiermuiža mõisas (Wolmarshof), kus juba kümme aastat varem olid Saksamaalt tulnud rändjutlustajad rajanud seminari, esimene maakeelne (lätikeelne) hernhuutlik koosolek. Liikumine levis veel samal aastal Põhja-Liivimaale, loodi side hernhuutlike keskuste vahel Urvastes (Urbs; Johann Christian Quandt) ja Volmaris.
1739. aasta oli tõesti eriline, sest siis ilmus Tallinnas trükist esimene eestikeelne piiblitõlge, Anton Thor Helle „Piibli Ramat“, mida on nimetatud „pietistlikuks suurürituseks“. Raamat trükiti Königsbergi trükkali Johann Heinrich Hartungi juures. Hartung trükkis ka esimesed C. D. Lenzi teosed. Samal aastal ilmus Königsbergis ka Johann Ernst Glück`i (Ernsts Gliks) esimese lätikeelse piiblitõlke „Tā svēta grāmata“ (1685/1689–94) teine trükk. Kõik need algatused olid seotud vennastekoguduse jõudmisega Läänemere idakaldale.
Koduõpetajana Kastrānes
Aastatel 1740–42 töötas C. D. Lenz koduõpetajana Riiast umbes 50 km idas asuvas Suntaži (Sunzel) kihekonnas Kastrāne (Kastran) mõisas. Tema hoolealusteks olid lesestunud Beata Helene von Oettingen`i kolm poega: Otto (12), Carl (9), Gustav (6).
C. D. Lenz puutus Liivimaal kokku mõnegi nimeka pietistliku ja hernhuutliku tegelasega. Nii kuulus noore koduõpetaja tutvusringkonda Volmari mõisa omanik Magdalena Elisabeth von Hallart, kelle koduõpetajaks ja -jutlustajaks oli olnud Tallinna toomkiriku abiõpetaja Albert Anton Vierorth, hernhuutliku liikumise võtmefiguure Eestimaal ning hilisem vennastekoguduse piiskop.
Kastrāne perioodist on säilinud C. D. Lenzi kõige varajasem kirjaproov, 1741. aasta hilissuvel valminud päevik „Führungen“, mille katkendid avaldati 1933. aastal ajakirjas „Theologische Studien und Kritiken“.
Kõikumine mõõduka ja äärmusliku pietismi vahel (Philipp Jacob Spener vs krahv Nicolaus Ludwig von Zinzendorf), mis oli omane C. D. Lenzile juba tudengiaastatel Halles, on märgatav ka Kastrāne päeviku puhul. Ehkki kirjutises valdab vennastekoguduse „sõelumisajale“ omane vere- ning haavaobsessioon ja õhevil kujundikeel, puudub sealt hernhuutlik kergus, lapselik armu- ja päästekindlus. Päeviku teljeks on peetud „eksalteeritud, kohati hüsteeriasse kruvitud identifikatoorset kristotsentrikat peatähelepanuga, nii nagu Zinzendorfi risti- ja haavateoloogiaski, Talle verel“ (C. Soboth). C. D. Lenzi päevikule tunnuslikus meeleolulises vaheldusrikkuses (ekstaas ja eufooria vs nukrus ja tühjus) on leitud kokkulangevusi autori kirjanikust poja Jacob Michael Reinhold Lenz`i kirjutusviisiga.
Esimesed pastoriaastad
1742. aasta jaanipäeval ordineeris Liivimaa pietistlik kindralsuperintendent Jakob Benjamin Fischer Riia Jakobi kirikus C. D. Lenzi Võnnu (Cēsis, Wenden) kreisis asuvate Dzērbene (Serben) ja Drusti (Drostenhof) vaimulikuks. Kuu aega hiljem introdutseeris noore vaimuliku Dzērbene kirikus Võnnu kreisi 1. osa praost Johann Eberhard Hinckeldey. Dzērbenesse jäi C. D. Lenz elama seitsmeks aastaks.
Kaks aastat hiljem, 1744. aasta sügisel laulatati Vastseliina (Neuhausen) pastoraadis abielu C. D. Lenzi ning kohaliku pastori Michael Neoknapp`i tütre Dorothea Neoknapp`i vahel (1721–78). Dorothea põlvnes ema liinis vanast balti aadlisuguvõsast (von Rahden). Abielust sündis kaheksa last.
1743. aasta kevadel keelustati Venemaal keisrinna Jelizaveta ukaasiga hernhuutlus. Liikumine siirdus paarikümneks aastaks põranda alla, olles sunnitud taluma võimude tagakiusu. Vennastekogudusse soosivalt suhtunud pastoritel, kes moodustasid vaimulikkonnas napi enamuse, lubati siiski ametisse jääda. Seni enamasti kaunis varjamatult oma sümpaatiat avaldanud noor Dzērbene pastor võttis põlu alla sattunud hernhuutlaste suhtes peagi tõrjuva hoiaku.
1749. aastal määrati C. D. Lenz Dzērbenest mõnikümmend kilomeetrit kagu pool asuvasse Cesvaine (Sesswegen) kiriku hingekarjase kohale (intr. 1749. aasta kolmainupühal), kuhu ta jäi pidama 1758. aasta lõpuni. Kohavahetus tähendas mõningast tõusu karjääriastmestikul – Dzērbenega võrreldes oli tegemist poole suurema kihelkonnaga. Alates 1751. aastast täitis C. D. Lenz ühtlasi Võnnu 2. kreisi praosti töökohuseid.
Suuresti Cesvaine aastatesse (1747–57) langeb C. D. Lenzi kirjavahetus G. A. Franckega. Oma kirjades esindab Cesvaine hingekarjane Halle pietismi kaitsvat seisukohta, nimetades hernhuutlust 1750. aastal juba „mürgiseks katkuks“ („diese giftige Pestilenz“).
Võnnu põlengujutlus
1748. aasta augustis Võnnut tabanud ulatusliku tulekahju järel (600 elanikust hukkus 40, enamik maju hävis) pidas C. D. Lenz kohalike elanike palvel Võnnu kirikus linnarahvale võõrusjutluse. Kirjakoha „Jeesus nutab Jeruusalemma pärast“ (Lk 19:41–48) alusel valminud jutluse tekst ilmus kolm aastat hiljem ka trükist pealkirja all „Das schreckliche Gericht Gottes über das unglückselige Wenden“ (Riga, 1751). Ehkki jutlus oli pühendatud kõigile Võnnu katastroofis kahju saanutele, pahandas raamat võndlasi ja tõi endaga kohtuasja.
Võndlaste seas ei kutsunud pahameelt esile mitte see, et jutluses käsitletakse põlengut Jumala karistusena linnaelanikele nende patuse elu eest. 27-aastase pastori siiruses ei maksa kahelda, jutluses esitatud arusaam, mille järgi üksikisiku patt toob endaga kaasa kollektiivse karistuse, oli tollal üldine. Liiatigi võis noorel vaimulikul olla tuleõnnetusega seotud isiklikke mälestusi: kaks aastat enne C. D. Lenzi sündi laastas tema lapsepõlve kodulinna Köslinit suur kahjutuli, mis söestas umbes 2/3 linna hoonetest.
Võnnu elanikke ärritas trükitud jutluse eessõna, milles avaldatakse hämmingut selle üle, et rängalt nuheldud linna kodanikud on kõigele vaatamata vana eluviisi juurde naasnud. Eriti suurt pahameelt pidi tekitama eessõnas leiduv põhjalik loetelu Võnnu patustajatest. Vahele ei jäeta kedagi: „teie, vandujad“, „teie, pühapäevarikkujad“ … „teie, joodikud“ jne. Trükise eesmärgiks oli kolme aasta taguse karistuse meenutamise ja selle põhjustele osutamise abil uuesti „lihateele läinud“ võndlased patuunest äratada. Südametunnistustele koputav noor temperamentne autor, kaasaegsete hinnangul oivaline oraator, kelle kirjalikud tekstid kannatavad siiski mõneti paljusõnalisuse all, tahab „lasta sõnal lõigata nii sügavalt kui iganes võimalik“.
Võnnu magistraat, leides, et Dzērbene pastor on oma võimupiire ületanud, kaebas C. D. Lenzi au ja väärikuse haavamise eest kohtusse. Asja menetleti Liivimaa õuekohtus Riias. Liivimaa ülemkonsistoorium võttis küll C. D. Lenzi oma kaitse alla, kuid ometi ei ole päris selge, kumb pool protsessi võitis.
1750. aastal astus C. D. Lenz avalikkuse ette vennastekoguduse ägeda vastasena oma umbes tuhande lehekülje paksuse traktaadi „Gedanken über die Worte Pauli I Cor. I. v. 18. von der Ungleichen Aufnahme des Wortes vom Kreutz“ (Königsberg/Leipzig, 1750) eessõnas. Autori sihiks on hernhuutlaste ristiteoloogia kui eksliku „paljastamine“, näidates selle erinevust „tõelisest apostellikust ristiteoloogiast“. Viimast tutvustab traktaadi põhiosa. Muuhulgas taunitakse hernhuutlikku keelekasutust, eriti selle erootilise konnotatsiooniga kujundeid. Raamatut „Gedanken über die Worte Pauli“, mille avaldamine on käsitatav võimutruu ning ühtlasi tulevikule suunatud karjeristliku sammuna, on peetud C. D. Lenzi teoloogiliseks põhiteoseks.
1756. aastal ilmus J. H. Hartungi kirjastuses Königsbergis trükist C. D. Lenzi kogumik „Evangelische Buss- und Gnadenstimme in dreyzehn erwecklichen Buss-Predigten“, mis koosneb kolmeteistkümnest meeleparandusjutlusest ning on pühendatud autori õdedele-vendadele. Just selle teose ning kurikuulsa Võnnu põlengujutlusega pani C. D. Lenz aluse oma kirjanikukuulsusele.
Keskiga Tartu Jaani koguduse ülemõpetaja ametis (1759–79)
1758. aasta detsembris (voc 15. 12. 1758) kutsus Tartu raad Tobias Plaschnigi surma järel (1757) terveks aastaks vakantseks jäänud Tartu Jaani kiriku saksa koguduse õpetaja (ülemõpetaja) ja Tartu alamkonsistooriumi assessori kohale üksmeelselt 37-aastase C. D. Lenzi, kuuest kandidaadist noorima.
1759. aasta veebruari viimastel päevadel Tartusse saabunud C. D. Lenz (intr. 01. 03. 1759) ei olnud Jaani koguduse ülemõpetaja kohal siiski esimene pietist. Juba tema eelkäija T. Plaschnig, mitmete palveraamatute autor ja teenekas mees Tartu koolielus, kes oli rajanud 1748. aastal linna tütarlastekooli, oli saanud teoloogilise hariduse Halles.
C. D. Lenz kuulus nende umbes neljasaja inimese hulka, kes olid selleks ajaks omandanud pärast Põhjasõja lõppu Tartu linnakodaniku õigused. Tartusse jäi Lenzide perekond, kuhu juba olemasolevale neljale lapsele sündis juurde veel neli, pidama kahekümneks aastaks. Ehkki tegemist oli lootusetuks peetud kreisilinnaga, mille välised olud olid kitsad, tähendas ülemõpetaja ametikoht selles kõrgendatud eneseteadvusega paigas C. D. Lenzi jaoks endise külavaimuliku eluga võrreldes siiski suurt sammu edasi.
Kahtlemata tuleb C. D. Lenzi, kes asus Tartus täitma ka neljaklassilise ühendatud kroonu- ja linnakooli (ladinakooli) inspektori kohuseid, pidada eeskujulikuks kirikuõpetajaks, kes jätkas oma eelkäija T. Plaschnigi sisse viidud palvetundide traditsiooni. Peale selle käis ta kord kuus jutlustamas Anna Elisabeth Freyherrin von Münnich`ile (snd von Witzendorf), umbes 60-aastasele tõbisele aadliprouale, kes veetis oma viimased eluaastad riigiteenistusest erruläinud abikaasa seltsis Tartu lähistel Luunja (Lunia) mõisas. Koosviibimistel loeti ka mitmeid pietistlikku vaimsust kandvaid hardusraamatute autoreid (Johann Arndt, Thomas a Kempis, Philip Doddridge, Jean Henri Samuel Formey, Christian Scriver, Heinrich Müller jt). Proua Münnich suri 1761. aasta oktoobris.
Kreisilinna rutiini kahandas üksjagu Venemaa keisrinna Katariina II Baltimaade tutvumisreisi raames tehtud külaskäik 1764. aasta juulis. C. D. Lenz pidas keisrinna auks ülistuskõne, mis oli ühtaegu kõrge külalise põgusa vastuvõtu keskmeks.
Tulekahjud näikse olevat C. D. Lenzi saatnud kogu tema elu jooksul. Tartus, mis oli viimati põlenud 1755. aastal, puutus C. D. Lenz kokku kahe ulatusliku linnapõlenguga aastatel 1767 ja 1775. Viimase suurpõlengu tagajärjel hävis umbes viissada maja – kesklinnas jäi puutumata ainult mõnikümmend hoonet, Jaani kirik pastoraadiga teiste hulgas. Nagu aastakümnete eest Võnnus, nii oli nüüdki C. D. Lenz see, kes jagas kannatada saanutele abiraha, mis ei pärinenud seekord Dzērbene naabermõisa Nēķene (Nötkenshof) pärishärra ning C. D. Lenzi pikaaegse soosija kapten von Lipharti taskust, vaid keisrinna Katariina II vahenditest.
1769. aastal avaldas C. D. Lenz, kelle leeriõpetuse metoodiline põhjalikkus oli tekitanud leerilaste vanemate seas vastuseisu, saksakeelse leeriõpiku (n-ö „Heilsordnung“) „Kurzer Inbegrif der Christlichen Glaubenslehre“. Selle väga süstemaatiliselt üles ehitatud teose keskmes on küsimuste ja vastuste vormis esitatud teave ristiusu põhitõdede kohta. 1783. aastal ilmus teosest teinegi trükk.
Tartu-aastatel jõudis trükki ka C. D. Lenzi tüse lätikeelne jutluseraamat „Spreddiku-Grahmata“ (1764, 1767), mis oli mõeldud rahuldama koolmeistrite vajadusi ja kasutuseks kodupalvustel. Postillile on heidetud ette ohtrasõnalisust ja monotoonsevõitu stiili.
Sõpruskond (nn „Tartu ring“)
Tartu 1760. aastate haritlaskonna tuumikut (J. J. Sahmen, Friedrich Konrad Gadebusch, C. D. Lenz; lisaks Theodor Oldekop ja Johann Martin Hehn) on nimetatud Julius Eckardt`i eeskujul „Tartu ringiks“ ja vastandatud seda Johann Christoph Berens`i, Johann Friedrich Hartknoch`i, Johann Gottfried Herder`i jt ümber koondunud Riia vaimuinimestele, nn „Berensi-Herderi ringile“. Eneseküllasest kodanlusest kantud Riia valgustatusele, kosmopolitismile ja progressiivsusele on seatud vastu Tartu pietistlik-religioosne konservatiivsus, keskendatus Liivimaa ajaloole, mida esindab nõrga kodanluse ja aadelkonna vaistlik liit ähvardava talupoegkonna vastu. Uuemate uurimistulemuste järgi ei pea selline geograafilisel printsiibil põhinev diametraalne vastandus siiski päris paika.
Ehkki ülikoolitul 18. sajandil olid Tartu vaimuelu keskmes ennekõike kirikutegelased, võib säravaimaks figuuriks selles „Tartu ringis“ pidada ometi valgustussajandi küllap olulisimat Tartu linnapead F. K. Gadebusch`i, kes oli aastatel 1766–71 Tartu sündik ja seejärel rohkem kui kümme aastat justiitsbürgermeister. Sellele Rügeni saarelt pärit kroonikule, C. D. Lenzi eakaaslasele ja sõbrale, kuulus Tartu ülikooli taastamiseni ka linna suurim ja väärtuslikem raamatukogu.
Lähedased olid C. D. Lenzi suhted oma kolleegi J. M. Hehn`iga, hilisema Otepää (Odenpäh) pastori ja lõunaeestikeelse, kahjuks kaotsi läinud juturaamatu autoriga, kes oli õppinud Halles ja töötas alates 1766. aastast Tartu linnakooli rektorina ning aastatel 1769–76 Jaani kiriku diakonina.
Eriti tihe näib olevat C. D. Lenzi läbikäimine Johann Benjamin Sczibalski`ga (Sczibulsky), Preisimaalt pärit mehega, kes oli saanud hariduse samuti Halles ja pidas alates 1755. aastast kuni surmani Nõos (Nüggen) pastoriametit. Oma aatekaaslase J. B. Sczibalski kiriklasse tavatses C. D. Lenz teha perekondlikke väljasõite. Peale koguka lõunaeestikeelse jutluseraamatu (1779) avaldas J. B. Sczibalski aastal 1780 teoloogilise teose „Widerlegung der Scheingründe neuer theologischer Meinungen in Absicht auf die Genugthuung Christi“, millele C. D. Lenz, olles sellal juba Liivimaa kindralsuperintendent, kirjutas eessõna. See 17-leheküljeline traktaat „Die Stärke des Schrift-Beweises für die in unsern Tagen angefochtne Lehre von der Genugtuhung JEsu Christi“ (Riga, 1780), mis oli sihitud ratsionalistlike valgustusteoloogide (neoloogide), aga ka kõikvõimalike “vabade vaimude” vastu, ilmus neljas trükis ja tõlgiti ka rootsi keelde (Stockholm, 1782).
C. D. Lenzi kitsamasse lähikonda Tartu perioodil kuulus lisaks J. B. Sczibalskile ka tema eakaaslane ja neljandat põlve baltlane Theodor Oldekop. T. Oldekop oli alates 1752. aastast kuni surmani Tartu Jaani kiriku eesti koguduse õpetaja, kes on läinud kirjanduslukku C. D. Lenzi poja J. M. R. Lenz`i kirjandusliku mentorina. T. Oldekopi näol on tegemist ka ainsa balti päritolu mehega Tartu haritlaste tuumikus. Teoloogiat oli T. Oldekop õppinud siiski samuti Halles.
Aasta pärast abikaasa Dorothea surma 1778. aastal abiellus C. D. Lenz teist korda. Jaani koguduse ülemõpetaja sõlmis 1779. aasta juunis oma teise abielu pikaajalise perekonnatuttava Christina Margaretha Rulcovius`ega (snd Eichler) (1718–96), kes oli pidanud enne seda ligemale veerandsada aastat lesepõlve. Tegemist oli Nõo endise pastori Gottfried Rulcoviuse abikaasa ja Rõngu pastori Theophilius Eichleri tütrega, kellega C. D. Lenz tutvus oletatavasti Nõos. C. D. Lenzi südamesõbra J. B. Sczibalski esimene abikaasa oli olnud Christina Margaretha Rulcoviuse varalahkunud tütar.
Vanadus kindralsuperintendendina Riias (1779–98)
1779. aastal tõusis C. D. Lenz Liivimaa kirikuhierarhia absoluutsesse tippu. Pidanud augusti eelviimasel nädalal Tartus lahkumisjutluse, pühitseti C. D. Lenz juba septembri keskpaiku (15. 09. 1779) Riias Liivimaa kindralsuperintendendiks. Erandlikult ei esitanud C. D. Lenzi kandidatuuri mitte Liivimaa rüütelkond, vaid kindralkuberner krahv George Browne isiklikult. Tema konkurendiks sellele ametikohale, mis oli kaks aastat vakantne olnud, oli Otepää pastor J. M. Hehn, kellega uuel Liivimaa kirikupeal säilis ka pärast valimisi sõbralik läbisaamine.
Kindralsuperintendendina oli C. D. Lenz ühtaegu Liivimaa kirikuvalitsuse, ülemkonsistooriumi liige. Kirikupea positsioon pakkus Liivimaa vaimulikule maapäevade avajutluste näol ka ainulaadset võimalust arvestatavaks poliitiliseks tegevuseks.
Noore külavaimulikuna hernhuutlusele selja keeranud C. D. Lenz püüdis nüüd, kui oli tõusnud Liivimaa pastori kõrgeimale mõeldavale ametikohale, leida valgustusteoloogia poolt moralismiks taandatud religiooni, ratsionalistliku kristluse vastu liitlast sellestsamast vennastekoguduse liikumisest, mida oli vaenanud ka Liivimaa eelmine kirikujuht Jacob(us) Lange. Märkimist väärib kirjavahetus, mida C. D. Lenz pidas 1780. aastatel vennastekoguduse mõõduka ja reformimeelse piiskopi August Gottlieb Spangenberg`iga. Ehkki C. D. Lenzi on peetud autoritaarseks ja konfliktseks isiksuseks, ei kiusanud ta erinevalt oma eelkäijatest teisitimõtlejaid taga, vaid veenis ja manitses neid.
18. sajandi lõpul muutus valgustuslik teoloogia Liivimaa kirikus juba domineerivaks ning saavutas Karl Gottlob Sonntag`i tõusmisega 1803. aastal kindralsuperintendendiks lõplikku võidu.
Liivimaa kiriku konservatiivsesse leeri, mille üheks juhtfiguuriks võib C. D. Lenzi pidada, kuulusid ka niisugused kirjamehed nagu J. M. Hehn, C. D. Lenzi vanim poeg ning tema järglane Tartu Jaani koguduse ülemõpetaja ametikohal Friedrich David Lenz, Friedrich Gustav Arvelius ning Georg Gottfried Marpurg, kellega C. D. Lenz pidas Riia-aastatel kirjavahetust.
C. D. Lenzi hilisloomingust väärib esiletõstmist koolikõne „Die Weisheit und Vorsichtigkeit eines Schullehrers, in seinem Amte zwischen verschiedenen Abwegen die richtige Mittelstrasse zu halten“ (Riia, 1781), mille ta pidas oma väimehe Johann Christian Friedrich Moritz`i Riia lütseumi rektori ametisse kinnitamise tseremoonial 1780. aastal. Kirikupea tunnustab ilukirjanduse rolli puhkepaigana argitoimetuste vahel, ent konservatiivina taunib ainuüksi belletristikale pühendumist.
Tüli A. W. Hupeliga
C. D. Lenzi oluliseks kriitikuks ja maailmavaateliseks vastaseks oli Põltsamaa (Oberpahlen) pastor ja valgustaja August Wilhelm Hupel, kes oli kindralsuperintendendi kirjutisi välisajakirjanduses (eriti Berliini valgustaja Friedrich Nicolai väljaandes „Allgemeine deutsche Bibliothek“) teravalt arvustanud.
Süüdistused, mida C. D. Lenz juba oma esimesel ametiaastal A. W. Hupel`ile ortodoksiast hälbimises esitas (häiris Põltsamaa pastori eelistus viljelda ilmaliku sisuga kirjandust ning lähedus Berliini valgustusele), tõi endaga kaasa avaliku tüli, mis paisus 1783. aastal kohtuprotsessiks Liivimaa ülemkonsistooriumi tasemel. Tüliküsimus, mida püüdis tulutult lepitada Riia ülemõpetaja Adolph Ludwig Dingelstädt, lõpetati A. W. Hupel`i algatusel ametlikult alles 1785. aastal.
Riiu vallandajaks võis olla ringkiri „Sendschreiben an die sämptlichen evangelischen Lehrer und Hirten des Herzogtums Livland“ (Riia, 1780), mille C. D. Lenz varsti pärast kindralsuperintendendiks saamist avaldas. Selles kompromissitus kirjutises, mis tekitas suurt vastukaja ja mille tulemust on peetud risti vastupidiseks oodatule (I. Jürjo), nuheldakse kogu Liivimaa luteri kiriku vaimulike pahesid ning kutsutakse neid üles patukahetsusele. Pastoritele heidetakse ette vähest religioossust ja aineliste huvide eelistamist, taunitakse ratsionalistlikku moraalikristlust ning oodatakse aktiivset südamekristlust.
C. D. Lenzi viimaste tekstide hulka kuuluvat teost „Antwortschreiben an einen der Theologie Beflissenen“ (Riia, 1793) on peetud huvitavaks mentaliteedilooliseks allikaks, mis kirjeldab hästi valgustusteoloogia võidukäiku Liivimaal.
Liivimaa kindralsuperintendendi C. D. Lenzi 50. ametijuubelit, mille tseremooniaga ühendati tema poja Friedrich David Lenz`i 25. ametijuubel ning tema tütrepoja Johann Christian David Moritzi ordineerimine, tähistati 1792. aasta jaanipäeval Riias suure pidulikkusega. Eaka vaimuliku auks vermiti ka mälestusmünt.
Christian David Lenz suri 14. (26.) augustil 1798. aastal Tartus (mõnede allikate järgi ka Riias).
Kokkuvõtteks
Christian David Lenzi isik on vähemalt kahel põhjusel huvipakkuv: esiteks illustreerib Taga-Pommeri vasksepapojast Liivimaa kirikuvalitsuse tippu kerkinud C. D. Lenzi elukäik hästi 18. sajandil, n-ö kolonisatsiooni teises laines Balti provintsidesse saabunud noorte saksa teoloogide peadpööritava tõusu võimalusi vaimulikul karjääriredelil.
Teiseks näitlikustab evangeelse vaimuliku C. D. Lenzi ja tema avangardkirjanikust poja J. M. R. Lenz`i maailmavaateline vastandlikkus reformatsioonijärgsele ajale sageli omast konfliktset vahekorda pastori ja pastoripoja vahel, mis on paradoksaalsel moel mõjunud viljastavalt märkimisväärselt paljude end kirjanduslukku jäädvustanud autorite loomingule – pärast 1525. aastat sündinud ning enne 1900. aastat surnud saksakeelsetest kirjanikest pärineb rohkem kui veerand just nimelt protestantlike vaimulike peredest (A. Schöne). Baltimaade kirjameestest olid lisaks J. M. R. Lenz`ile niisugused näiteks Reiner Brockmann, F. G. Arvelius, Johann Christoph Petri, Garlieb Merkel, Carl Grass, Otto Ignatius.
Saksa ja maailma kirjanduslukku on Liivimaa vaimuliku C. D. Lenzi nimi pääsenud siiski üksnes oma kirjanikust poja J. M. R. Lenz`iga seoses. Kirjandusuurijad on suhtunud „tormi ja tungi“ ühe esiautori isasse tulise kriitikaga. Enamasti on C. D. Lenzile ette heidetud autoritaarsust kasvatusküsimustes ja dogmaatilist jäikust (range pietisti musternäide). Käsitlust tagurlikust patriarhist, kes ühendas endas jumalisalikul moel armastuse ja türannia, on püütud siiski eriti viimasel kümnendil mõneti revideerida. Nii suudab C. D. Lenzi karakteri teravaid nurki kahtlemata siluda tema mastaapne heategevus Riia vaeste hulgas. Tema eriliseks südameasjaks kindralsuperintendendi ametis kujunes lätikeelne kool. Tähtsusetuks ei saa pidada ka kitsastest oludest sirgunud mehe hariduslembust: neljale oma viiest pojast võimaldas kaasaegsete hinnangul siira südamega C. D. Lenz akadeemilise hariduse.
C. D. Lenzi isiklikku traagikat nähakse tema juba 1750. aastatel alanud vaimses üksilduses valgustuse mõju all üha ilmalikustuval Liivimaal. Vanaduse edenedes asendus kõrgendatud usu- ja tundeeluga vaimuliku võitlusind siiski sunnitud sallivusega muude voolude suhtes. Kahe tule vahele sattunud kindralsuperintendenti, kelle hoiakutes on täheldatud nii luterliku ortodoksia, pietismi kui ka hernhuutluse elemente, peeti ühelt poolt liiga tolerantseks, teisalt liiga ortodoksseks. Nii võiks Christian David Lenzi kui J. Eckardti sõnul Baltimaade pietismi väljapaistvaima esindaja ja tema üsna mahuka vaimuliku loomingu uurimine olla huvitav Läänemere-äärse piirkonna ühiskonna sekulariseerumise jälgimisel.
Vahur Aabrams
![Deutsche Vorrede des ersten Theils der grossen lettischen Postille [2]](./files/tekst/501/detail/thumb/26266-26321.jpg "Deutsche Vorrede des ersten Theils der grossen lettischen Postille [2]")
![Deutsche Vorrede des ersten Theils der grossen lettischen Postille [3]](./files/tekst/501/detail/thumb/26270-26325.jpg "Deutsche Vorrede des ersten Theils der grossen lettischen Postille [3]")
