Carl Gustav von Staaden (1700 – 1750)ÜlevaadeEluloolistCarl Gustav von Sta(a)den sündis 12. novembril 1700 Tallinnas sõjaväelase perekonnas. Kuni üheksanda eluaastani sai ta õpetust kodus, seejärel Tallinna gümnaasiumis (alates aastast 1709). 1710. aastal haigestus perekond katku, Staadeni vanemad surid, kuid tema ise jäi ellu. Poisi võttis kasvatada ema onupoeg Arnold von Husen, kellel endal lapsi ei olnud. A. von Husen oli Niguliste kiriku pastor, hiljem superintendent ning Oleviste kiriku hingekarjane. 1717. aastal pidas noor Staaden seoses reformatsiooni 200. aastapäeva pidustustega Tallinna raekojas kõne „De beneficiis a Luthero per reformationem praestitis“ („Lutheri poolt reformatsiooni käigus kordasaadetud heategudest“), aasta hiljem, gümnaasiumi lõpetamisel, „De peregrinationum necessitate et utilitate“ („Palverännakute tarvilikkusest ja kasulikkusest“). Ülikooliõpingud ja tööPärast kooli lõpetamist suundus Staaden Saksamaale. Seiklusliku merereisi järel, mis oleks talle peaaegu elu maksnud, alustas ta teoloogiaõpinguid Halles, kuid vahetas 1719. aastal ülikooli ja lõpetas stuudiumi Jenas (1721). Siin avaldas ta oma Ungarist pärit sõbrale ja õpingukaaslasele Carl Friedrich Lövile pühendatud 16-realise põhjaeestikeelse luuletuse „SInno waiw ning raske Thö“, mis ilmus C. F. Lövi doktoritöö kaante vahel. 1957. aastal leidis Otto Alexander Webermann luuletuse Göttingeni ülikooli raamatukogu meditsiini-alaste dissertatsioonide kogust. 1722. aastal pöördus C. G. von Staaden Liivimaale tagasi ning pidas 1724–44 Äksi (Ecks) ja 1744–50 Tartu eesti koguduse pastori ametit. Staaden oli äge hernhuutluse vastane, seda tõendab tema kirjavahetus Johann Christian Quandt`iga (aastast 1744, avaldatud 1751). Omamoodi paradoksina oli Tartus töötamise ajal Staadeni juures köstriks veendunud hernhuutlane Michael Ignatius. Staaden oli ka Tartu linnakonsistooriumi liige ja püüdis anda oma panuse linna arendamisse. 1747. aastal lasi ta trükkida ülevaate Tartu linna olukorrast ja oma ettepanekud olukorra parandamiseks. Kirjatöö lootis Staaden üle anda Liivimaad väisanud tsaarinna Jelisavetale, kes oma reisil paraku Tartusse ei jõudnudki. Carl Gustav von Staaden suri 1. mail 1750. Kairit Kaur |