André Favre (1893 – 1975)ÜlevaadeSuurvürst Vladimiri poegade kasvataja Hermann Eduard Louis Favre'i (1862–1901) ja tema Riiast pärit abikaasa Johanna Marie (snd. Preiss) vanim poeg. Isa Louis (Ludwig) oli sündinud Saaremaal Kuressaares ja õppinud Tartu ülikoolis filosoofiat ning ajalugu, läinud siis 1890 Peterburi Vladimiri poegade kasvatajaks, 1894–1897 oli Louis Favre töötanud Peterburi Kunstide Akadeemia raamatukogu bibliotekaari abina, seejärel kuni surmani saksa keele õpetajana Katariina Instituudis. André Favre õppis Peterburi ülikoolis, 1914, olles veel tudeng, abiellus Tallinnas (⚭ vkj. 14. XI 1914 Tallinnas Oleviste kirikus) pastoritütre Elisabeth Johanna (Ilse) Hörschelmanniga (1888–1973). Töötas hiljem vanemõpetajana. 1928 oli üks Võru õpetajate seminari õpetaja Arthur Behrsingi (1873–1929) poolt toimetatud ja välja antud baltisaksa kirjandusloo „Grundriss einer Geschichte der baltischen Dichtung“ autoritest. Bernhard Linde (1886–1954) hinnangul (Päevaleht 24. V 1929) oli André Favre’i poolt kirjutatu (Vene valitsuse ajal sündinud kirjanduse käsitlus) „[r]aamatu parim osa“, „kõige rikkalikum üldistest vaatekohtadest ja pakub huvi mitte üksi raamatu tavalisele lugejale, vaid ka kirjandusteadlaselegi“. Favre'd (algne nimekuju olnud Orbe) olid Šveitsi päritolu, Vaud’ (Waadti) kantonist, ja säilitasid Šveitsi kodakondsuse ka veel 20. sajandil, kuid olid elanud Baltimail juba 19. sajandi keskpaigast peale. 1939 lahkus pere baltisakslaste ümberasumise käigus Saksamaale. Vahur Aabrams |