Franz Sintenis (1835 – 1911)ÜlevaadeLeopold Friedrich Franz Sintenis pärines Saksamaalt Dessau lähedalt Alteni külast (tänapäeval Dessau-Rosslau linnajagu), hugenottide järeltulija (nime Sintenis algkuju peaks olema Saint-Denis), oli pastori Julius Theodor Franz Sintenise ja tema abikaasa Emilie (snd. Bock) poeg. Käis koolis Dessaus ja Zerbstis, õppis Bonni ja Berliini ülikoolis klassikalist filoloogiat ja germanistikat. Tuli Liivimaale, kus oli Võrus Krümmeri koolis vanemõpetaja 1858–1862 ja juhataja 1862–1866, seejärel Tartu gümnaasiumi saksa keele vanemõpetaja 1866–1888. Venestusajal saadeti puuduliku vene keele oskuse tõttu pensionile, töötas seejärel eraõpetajana tütarlastekoolides. Suri Kuramaal Ventspils, maetud Riiga. 1861 abiellus Põltsamaa pastoritütre Julie Mathilde Antonie Hörschelmanniga (1843–1914) (⚭ vkj. 14. VII 1861 Võrus). Nende poeg oli pastor ja luuletaja Franz Sintenis juunior (1866–1945). Abikaasa Julie õde oli kirjanik ja kunstiajaloolane Emilie (von) Hörschelmann (1844–1916). Franz Sintenise kälimees oli Cēsise (Võnnu) kreisist Veckalsnavast pärit õpetaja, pastor ja luuletaja Woldemar Huhn (1832–1867). Franz Sintenise väimees oli Ridala koguduse pastor ja luuletaja Hermann Spindler (1860–1893). 1896 ilmus neli Franz Sintenise sulest pärinevat luuletust Lucie von Staël-Holsteini (1857–1929) koostatud antoloogias „Baltische Dichtungen“. Võru ja Tartu vanemõpetaja Sintenis oli suur loodusehuviline, uuris ja kogus kirgliku entomoloogina putukaid (eriti kahetiivalisi ja liblikaid) ning õhutas vastavat huvi ka oma õpilastes, 1878–1908 töötas Loodusuurijate Seltsi zooloogiliste kogude konservaatorina. Loodusel on kindel koht ka tema luuletustes, ka putukatel, näiteks kiilidel luuletuses „Glänzende, gaukelnde …“. V.A. |