Hugo von Eltz (1854 – 1932)ÜlevaadeHariduselu suurkuju venestusaegses (19. ja 20. sajandi vahetuse) Baltikumis Hugo Franz Joseph von Eltz sündis Ingerimaal Hovinkylä mõisas (tollase haldusjaotuse järgi Peterburi kubermangus Jamburgi kreisis Aleksejevka mõisas) krahv Šuvalovi peavoliniku insener Hugo Franz Joseph Sigismund von Eltzi (1824–1900) ja tema abikaasa Henriette (snd. von Tideböhl) pojana. Isa oli Liivimaalt Valga kreisist Romeškalnsi mõisast pärit vabahärra, kes oli saanud koolihariduse Pihkva gümnaasiumis, õppinud Saksamaal Greifswaldis filosoofiat ja põllumajandust ning tutvunud Põhja-Prantsusmaal krahv Šuvaloviga. Suure osa oma edasisest elust oli ta elanud mitmel pool Venemaal, pühendudes ärile, tehnikale ja leiutamisele. Hugo von Eltz sai gümnaasiumihariduse Kiievis ja Riias, seejärel õppis Tartu ülikoolis (korp! Fraternitas Rigensis) juurat, majandusteadust ja slaavi filoloogiat 1876–1880. Võttis Kaukaasias vabatahtliku haigepõetajana osa Vene-Türgi sõjast (1877–1878). Oli Tartus veterinaariainstituudi inspektor ja sekretär 1880–1883, Friedrich Kollmanni eragümnaasiumis vene keele ja kirjanduse vanemõpetaja 1883–1887, Tartu politseivalitsuse sekretär 1888. Hugo von Eltz läks Riiga, kus töötas vene keele vanemõpetajana linnagümnaasiumis 1888–1895. 1892 asutas Riias Liivimaa rüütelkonna toel erakooli (Eltzsche Lehranstalt) – 1. järgu õppeasutuse, millest 1902 sai eragümnaasium, ja oli selle direktor 1910. a-ni. Õppeasutuse juures oli internaat (pansion), mille asju korraldas abikaasa Anna Vera Augustine von Eltz (snd. Sodoffsky), Riia kaupmehe tütar, kellega Hugo von Eltz oli 1881 abiellunud (⚭ vkj. 23. VI 1881 Riias) 1910–1915 oli Hugo von Eltz vastasutatud saksa gümnaasiumi direktor Poolas Łódźis (tollal oli Łódź Venemaa osa, umbes 15% elanikest olid sakslased) ja töötas siis ametnikuna Ida-Preisimaal Masuurias. 1921 pöördus kodumaale tagasi, Läti Vabariiki, kus elas Kuramaal Spāre järve ääres oma villas (Landsitz Seehof), mille omanik oli 1900. a-st alates. Seal Hugo von Eltz, kes on maetud Riiga, ka suri. V.A. |