Johann Heinrich Rosenplänter (1782 – 1846)ÜlevaadeEluloolistJohann Heinrich Rosenplänter sündis 12. (24.) (teistel andmetel 23.) juulil 1782 Liivimaal Volmaris (Valmiera, Wolmar). Tema isa oli postijaamapidaja. Kooliharidust sai Rosenplänter Tallinna (Reval) gümnaasiumis ja Riia (Rīga, Riga) toomkoolis. Varane vanemate kaotus sundis teda juba väga noorena iseseisvalt leiba teenima, ta töötas nii kodu- kui kooliõpetajana, kuid ka Riia sillakohtu kirjutajana. Erinevalt põlvkond vanematest kirjameestest, kelle ülikooliõpingud möödusid Saksamaal, omandas Rosenplänter kõrghariduse vastselt taasavatud Tartu (Dorpat) ülikoolis, kus ta aastatel 1803–06 õppis teoloogiat. Peale stuudiumi lõppu teenis Rosenplänter lühemat aega Tori (Torgel) kogudust (1808–09), kuid seejärel (1809) sai temast Pärnu (Pernau) Eliisabeti koguduse hingekarjane. Sellesse ametisse jäi ta kuni oma elu lõpuni. Rosenplänter suri Pärnus 15. (27.) aprillil 1846 ja on maetud sealsele Eliisabeti kalmistule. Vaatamata viletsapoolsele tervisele oli Rosenplänter äärmiselt toimekas inimene. Üsna suure Eliisabeti eesti koguduse pastorina (tegevuse algaastail tuli tal teenida umbes 3000, lõpuaastail aga ligi 10000 koguduseliiget) korraldas ta korjandusi vaeste heaks, organiseeris puude istutamist kalmistule ja kalmistuni viiva allee rajamist Riia maantee äärde, hankis kirikule oreli, mis teenis kogudust veel iseseivunud Eestiski (1845–1928). Koolihariduse arendamiseks asutas ta 1814. aastal nn eesti koolmeistrite kooli (mis tegutses kolm aastat) ja andis välja aabitsa (1823), kirjanäidised „Kirjutusse-lehhed“ (1820, läti keeles 1821) ning „Koolilaste seäduse“ (1845). Ta püüdis asutada oma trükikoda peamiselt eestikeelse kirjanduse väljaandmiseks, kuid ei saanud selleks luba vaatamata Liivimaa superintendendi Karl Gottlob Sonntag`i toetusele, kuna pastorile ei leitud olevat kohane tegeleda äriliste ettevõtmisetega. Kuid Rosenplänterit ei kannustanud ärilised huvid, vaid missioonitunne. Ta maksis oma palgast pidevalt peale, et saaks ilmuda tema eestvedamisel ja toimetamisel eesti keele uurimiseks loodud ajakiri „Beiträge zur genauern Kenntniss der ehstnischen Sprache“ (1813–32), kirjanäidiste väljaandmine viis ta aga võlgadesse, mida tal tuli tasuda aastakümneid. Valmidus panustada eesti hariduse ja kultuuri arendamisse isiklikku raha on seda hämmatavam, et Rosenplänteril oli oma naise Henriettega 14 (teistel andmetel 15) last, kelle kasvatamise ja koolitamise finantseerimiseks tuli tal nii mõnigi kord pöörduda toetuse saamiseks Pärnu rae poole. Loomingust„Beiträge“Rosenplänteri olulisimaks panuseks eesti kultuurilukku oli kahtlemata tema ülalmainitud ajakiri, mida aastate jooksul ilmus 20 numbrit. Ajakirja teises numbris avaldatud programmilises kirjutises „Ueber die Notwendigkeit sich eine genaue Kenntniss der ehstnische Sprache zu verschaffen“ seab Rosenplänter ajakirja eesmärgiks koguda materjali eesti keele kohta, mida peaksid oskama kõik, kel tuleb eestlastega vähegi kokku puutuda (eelkõige muidugi eestaste hingekarjased, kelle töö muidu tühja võiks minna). Ajakirja ümber õnnestus tal koondada pea kõik, kes tollal eesti keele vastu sügavamat huvi tundsid. Enamuse neist moodustasid saksa rahvusest pastorid (Otto Wilhelm Masing, Johann Wilhelm Ludwig Luce, Heinrich Johann von Jannau, Arnold Friedrich Johann Knüpffer, Peter Heinrich von Frey jt), kuid oli ka kaastöölisi Rootsist ja Soomest ning ka mõned eestlased. Silmapaistvaim viimaste seast oli Kristian Jaak Peterson, kes avaldas „Beiträge`s“ K. Ganander`i „Mythologia fennica“ saksakeelse tõlke „Finnische Mythologie“ ja kavatses avaldada ka oma luuletusi, kuid need jäid O. W. Masing`i tõrjuva suhtumise tõttu käsikirja, mille Rosenplänter järeltulevatele põlvedele säilitas (tänu Rosenplänteri ärakirjadele on säilinud ka Gustav Adolph Oldekop`i, teise 19. sajandi algusveerandi väljapaistvama eesti luuletaja värsid). Eraldi mainimist väärib ka koolmeistrite kooli kasvandik Abram Holter (Sauga (Sauck) kooli õpetaja), kes lisaks ajakirjas esinemisele aitas Rosenplänterit tõlketöödes ja andis 1821. aastal välja eesti esimese maateaduse õpiku. Oma eestlastest õpilaste abi kasutas Rosenplänter ka eesti muinasjuttude üleskirjutamiseks. Samuti kogus ta eesti rahvaluulet, mille hindamise üle vaidlesid ajakirja veergudel P. H. von Frey ja A. F. J. Knüpffer. Oluline vaidlusteema oli ka eesti kirjakeele saatus. Ühel poolel võtsid sõna O. W. Masing ja Rosenplänter, kes toetasid ühiskirjakeele loomist põhja-eesti murrete baasil, nende vastu astusid aga üles Lõuna-Eesti pastorid, kes olid võtnud oma südameasjaks kohaliku kirjakeele arendamise. Rosenplänteri seisukohtadest pahandatuna katkestasid viimased koguni mõneks ajaks ajakirja tellimise, mis pani niigi piiratud lugejaskonnaga väljaande raskesse seisu ja sundis Rosenplänterile peale äärmiselt mõõduka suhtlustooni. „Beiträge“ püüdis ka pakkuda täiendust seni ilmunud sõnaraamatutele (nt August Wilhelm Hupel`i omale) ning avaldas mitmeid eesti grammatikat puudutavaid käsitlusi, millest väljapaistvaim on ilmselt J. F. Heller`i kirjutis eesti käänetesüsteemi alalt. Ajakirjas ilmusid ka eestikeelsete raamatute arvustused, enamasti keskenduti neis hinnangu andmisele teose trükikvaliteedile ja keelelisele tasemele, kuigi ei puudu ka programmilisemat laadi sõnavõtud eesti kirjavara arendamise teemadel. „Bibliotheca estonica“Rosenplänterit on peetud ka eesti rahvusbibliograafia isaks. Eesmärgiga kirjutada eesti kirjanduslugu püüdis ta fikseerida, kirjeldada ja võimaluse korral endale hankida kõik seniilmunud eestikeelsed või eestlasi puudutavad trükised. Selle töö tulemusel sündis mahukas käsikiri, mis oma erinevates arenguetappides kandis erinevaid nimesid ja sisaldab lisaks trükiste tiitellehtede kirjeldusetele ja allikaviidetele ka Rosenplänteri-poolseid märkusi raamatu sisu kohta. Tänapäeval kasutatakse teaduskirjanduses selle manuskripti tähistamiseks põhiliselt nimetust „Bibliotheca estonica“. Bibliograafia käsikiri asub Eesti Kirjandusmuuseumis, kuhu see on sattunud tänu Õpetatud Eesti Seltsile, kes omandas rea Rosenplänteri käsikirju (pärast Rosenplänteri surma läks seltsi valdusse ka tema raamatukogu).Väiksem väljavõte „Bibliotheca estonicast“ asub TLÜ Akadeemilise Raamatukogu teadusraamatukogus, samuti ilmus see osaliselt „Beiträge“ viimases numbris (1832). Rosenplänteri tänuväärsele tööle toetus oma bibliograafia koostamisel ÕESi algusaastate sekretär ja esimese eesti kirjandusloo (1841, ilmus 1843/1844) autor Dietrich Heinrich Jürgenson. Kairit Kaur |