Kristian Jaak Peterson (1801 – 1822)ÜlevaadeElustEesti kirikuteenri pojana põhiliselt saksakeelses keskkonnas oskas Kristian Jaak Peterson varakult eesti, saksa ja rootsi keelt, hiljem andis veel heebrea, kreeka, ladina, vene ja inglise keele tunde ning huvitus eksootilistest keeltest. Juba gümnaasiumiõpilasena jäljendas ta kreeka küünikute eluviisi (elutarvete viimine miinimumi, ebakonventsionaalne toitumine ja riietus, julgus ja häbitundetus käitumispõhimõttena), millele jäi truuks elu lõpuni ja mis omandas – eriti hilisemas kultuuriteadvuses – teatava rahvuslik-boheemliku protesti varjundi. Aastatel 1819–20 õppis K. J. Peterson Tartu ülikooli usuteaduskonnas, seejärel oli koduõpetaja ja vaba literaat. LoomingustK. J. Petersoni peateoseks tema eluajal ja kogu 19. sajandi vältel jäi Kristfrid Ganander`i pärimusloolise seletussõnastiku „Mythologia Fennica“ (1789) originaalselt kommenteeritud mugandus rootsi keelest saksa keelde, „Finnische Mythologie“ (1821), mis algatas eesti rahvusliku mütopoeesia. Soome mütoloogia toel püüdis K. J. Peterson koondada teateid eesti muinasusust ja taastada oletatavat eesti panteoni. See tingis edasisi mütoloogilisi rekonstruktsioone ja viis hiljem eesti rahvuseepose koostamiseni. Lisaks sellele avaldati Johann Heinrich Rosenplänter`i ajakirjas „Beiträge zur genauern Kenntniss der ehstnischen Sprache“ aastatel 1818–23 Petersoni saksakeelseid keelealaseid kirjutisi. Luuletusi Petersonil oma eluajal avaldada ei õnnestunud. Aastal 1823 ilmusid Leipzigis luulelise autonekroloogina tema kolm saksakeelset luuletust. Alates 1901. aastast hakati ajakirjanduses tutvustama ka eestikeelset luulet, mis leidis õiget hindamist alles „Noor-Eesti“ liikumise (1905–15) raames. Sealtpeale peetakse K. J. Petersoni oma ajast kaugel ees seisnud luuleuuendajaks. Eraldi raamatuna ilmusid tema mõnikümmend luuletust koos vähese proosaga alles aastal 1922. 1996. aastal kuulutati K. J. Petersoni sünnipäev 14. märts Eesti emakeele päevaks. Petersoni luule kõige esinduslikum tõlkevalimik, kümme oodi tõlge saksa keelde on ilmunud raamatus „IAAK. Kristian Jaak Peterson 200“ (2001). TähendusestEestikeelne ilmalik kirjasõna, peamiselt pastorite looming, orienteerus 19. sajandi alguses veel teadlikult primitiviseeritud adressaadile – kujuteldavale „maarahvale“. K. J. Peterson oli esimesi, kes püüdles kõrgstiilse eestikeelse originaalloomingu poole. Sel eesmärgil kirjutas ta natuurfilosoofilise sisuga luuletusi tollal Pindarose oodidele omaseks peetud vormis, mis ehedaimalt kajastub „tormi ja tungi“-aegse Johann Wolfgang Goethe nn suurtes hümnides: pikkade lauseperioodide looklemine lühikestes vabarütmilistes värsiridades, millest tuleneb siirde (anžambmaani) kasutamine. Nii nagu taotles Pierre de Ronsard uuendada „pindariseerides“ 16. sajandil prantsuse, J. W. Goethe 18. sajandi lõpul ja Friedrich Hölderlin 19. sajandi algul saksa luulet, umbes nii taotles originaalselt „pindariseeriv“ Peterson uuendada eesti luulet. Tema valitud vorm tähistas poeetilist mässu ka baltisaksa luule põhivoolus, kus valitsev oli süntaktilisele loogikale allutatud ladus ja riimiline schillerlik värss. K. J. Petersoni oodide sisuline põhimotiiv on dualistlik: looduse ja ideedemaailma paralleelsus ning looduslike vormide kaduvus neist kõrgemal seisvate vaimsete kujundite püsides. Et ei Petersoni oodid ega tema dialoogilised karjaseidüllid, kus ta jäljendab rahvalaululist parallelismi, trükki ei pääsenud, jäi „mäss“ tulemusteta ning publikuta noorpoeet lõpetas (eesti keeles) luuletamise à la Arthur Rimbaud 18-aastaselt. Jaan Undusk |