Arnold Friedrich Johann Knüpffer (1777 – 1843)ÜlevaadeEluloolistArnold Friedrich Johann Knüpffer sündis 24. juunil (5. juulil) 1777 Juuru (Jörden) kirikumõisas Harjumaal pastor Friedrich Gustav Knüpfferi pojana. Aastatel 1787–94 oli ta Tallinna toomkooli õpilane, 1794–97 Jena ülikooli teoloogiatudeng. Pärast stuudiumi oli Knüppfer mõnda aega koduõpetaja Eestimaal, kuni ta 1800. aastal ordineeriti Kadrina (St. Katharinen) pastoriks. Sellele ametikohale jäi ta kuni surmani. 1817. aastal lisandusid Eestimaa provintsiaalkonsistooriumi assessori ja 1822. aastal Eestimaa pastorite sinodi direktori ametikohad. Aastatel 1833–34 oli ta ka Eestimaa kindralsuperintendent, kuid ta astus ametist tagasi, kuna ei soovinud loobuda oma kogudusest. Remargina Knüpfferi ametialase tegevuse juurde olgu öeldud, et tema oli Friedrich Reinhold Kreutzwald`i ristija. Veel veidi enne surma (1842) jõudis ta astuda Eestimaa Kirjanduse Ühingu (Estländische Litterärische Gesellschaft) liikmeks. Arnold Knüpffer suri 3. (15.) oktoobril 1843 Kadrinas. Estofiilsest tegevusestKnüpfferile pakkusid sügavamat huvi eesti keel ja rahvaluule. Ajendatuna soovist koostada eesti keele grammatika ja sõnaraamat, kirjutas ta materjali kogudes üles hulgaliselt rahvalaule ja muinasjutte, mis tegid temast esimese suurema eesti rahvalaulude arhiivi (üle 600 rahvalaulu) omaniku. Nii rahvaluule kui ka eesti keele alal avaldas ta rea artikleid ajakirjanduses (nädalalehes „Das Inland“, Johann Heinrich Rosenplänter`i „Beiträge`s“). Esiletõstmist väärib siinkohal „Beiträge“ kolmandas ja seitsmendas vihikus ilmunud „Ueber die Bildung und Abbildung der Wörter der ehstnischen Sprache“, mida on peetud esimeseks suuremaks katseks eesti tuletusõpetuse alal. Ka oli Knüpffer esimene, kes soovitas eesti keele grammatika aluseks võtta ladina keele asemel soome keele (oma kirjutises „Bemerkungen über die Declinations- und Casusformen der ehstnischen Sprache“, Reval, 1817). Lisaks arvustas ta Otto Wilhelm Masing`i eesti õigekirja puudutavaid ettepanekuid. (Rahva)luule-alastest kirjutistest väärivad tähelepanu tema „Beiträge“ üheksandas vihikus ilmunud märkused Peter Heinrich von Frey artikli „Ueber die Ehstnische Poesie“ kohta. Siin astub Knüpffer vastu arusaamale, et eesti luule peaks end painutama rangete saksa, ladina ja kreeka prosoodiareeglite alla. Ta põhjendab oma arvamust sellega, et on veel teisigi keeli, nt prantsuse, mis seda ei tee. Selle asemel soovitab ta tõlkida ja luuletada just eesti rahvaluulele omases maneeris, misläbi võiks tema arvates õilistada eestlaste esteetilist maitset ja parandada moraali, selle asemel, et suruda neile peale nende vaimulaadile täiesti võõrast ja mitte mingisugust naudingut pakkuvat luulet oma (saksa) maitse järgi. Nende vaadetega oli Knüppfer oma ajas üsna erandlik, sest Frey kõrval oli rahvaluule üsna halvas kirjas ka veel nt August Wilhelm Hupel`i, O. W. Masingi ja Eduard Ahrens`i juures. Ise Knüpffer luuletama ja tõlkima ei kippunud. Temalt on teada vaid ühe saksa laulu tõlge eesti keelde. Küll aga oli ta eesti keele hea tundjana 1822. aastal haaratud Venemaa Piibliseltsi poolt väljaantud eestikeelse piibli redigeerimistöödesse. Samuti oli ta pikka aega (1826–44) Gresseli kalendri toimetaja. Vähesel määral oli ta tegev ka kirjanduskriitikuna – tema märkus nädalakirjas „Das Inland“ (1839, nr 43, vrg 675), kus ta tõstis tavapärase vaimuliku kirjanduse taustal esile krahv Peter von Manteuffel`i raamatut „Ajawite peergo walgussel“, provotseeris Mustjala pastori Carl Johannes Masing`i 46-leheküljelise vaimuliku kirjanduse kaitsekõne „Ueber das ehstnische Tractatwesen unserer Tage“, millele Knüpffer vastas omapoolse selgitusega (Das Inland 1840, nr 9, vrg 129-136), kus ta nõustus, et talupoegadele kirjutades tuleb lähtuda kristlikust vaimust, kuid seejuures tuleb aluseks võtta nende endi keel ning kohandada kirjandus konkreetsele ajale, kohale ja kommetele, nii et talupojal oleks kirjutistes võimalik ka iseennast ära tunda, sest vaid nii saavat ta neist tõuke enda usuliseks arendamiseks. Kairit Kaur |