„Proua Anna Christine von Helwigi päevik“
Eesti Ajalooarhiivis on perekond Sengbuschi materjalide hulgas säilinud 3 kladet pealkirjaga „Tagebuch der Frau Anna Christine von Helwig“ [Proua Anna Christine von Helwigi päevik] (EAA.1418.1.8–10), igaüks umbes 120 lehekülge pikk (kokku 373 lk), mis sisaldavad ärakirja kellegi Anna Christine von Helwigi päevikutest aastatest 1774–1783, seega umbes samast ajast, mida käsitlesid Elisa von der Recke kiriautobiograafia ja Cagliostro-paljastuse päevik „Nachricht von des berüchtigten Cagliostro Aufenthalte in Mitau“ (Berliin 1787). Kladed on ostetud 19. ja 20. sajandi vahetusel Tallinnas Harju tänaval (Schmiedestraẞe) tegutsenud Th. Jacobsoni paberipoest (Papier-Niederlage), nagu kinnitab klade kaanel olev saksa- ja venekeelne trükitud silt („Th. Jacobson Reval“). Ärakiri paistab käekirja põhjal olevat valminud samal ajal ja ringelnud esialgu erakätes: esimese klade vahel on kiri, mis on adresseeritud preili Alexandra von Sengbuschile Saaremaal Kaunispes (Kaunispäe). Kirja kättesaamiskuupäev ümbriku pöördel – 31.12.1901 – pakub ärakirja dateerimiseks 19. ja 20. sajandi vahetusse lisaalust.
Tundub, et sel ajal otsiti naiste käsikirju 18. sajandist täiesti sihilikult, innustatuna Paul Racheli Elisa von der Recke omaelulooliste tekstide editsioonidest. Aastal 1900 ilmus Leipzigis trükist ka tuntud saksa kunstniku, Dresdeni õukonnamaalija Gerhard von Kügelgeni Eesti alalt pärit abikaasa Helene von Kügelgeni „Lebensbild in Briefen“ [Elupilt kirjades], koostatud lapselaste poolt, mille esimesed kirjad jäävad aega vahetult enne 1800. aastat.
Klade vahel oleva kirja saajast Alexandra von Sengbuschist ei ole teada kuigi palju. Ta pärines Mecklenburgist pärit Riia kaupmeestesuguvõsast, mille liikmeist üks – Alexander Gottschalk Sengbusch – tõusid 18. sajandi lõpul koguni Riia linnapeaks ja ülendati 1796. aastal riigiaadli seisusesse. Hiljem omandas perekond valdusi ka Hiiu- ja Saaremaal, tegutseti nii mõisnike, sõjaväelaste, vaimulike kui ka pedagoogidena. 1880. aastal sündinud Alexandra isa Johannes von Sengbusch (1828–1907) oli koolimees, kes pidas gümnaasiumidirektori ametit nii Kuressaares kui ka Moskvas. Ema Helene (Nelly, snd Sengbusch, 1839–1922) oli sündinud Venemaal Tihvinis (260 km Peterburist ida pool asuvas linnas). Alexandra von Sengbusch hukkus 1944. aastal Poolas, Warthegaus, täpsemaks surmakohaks on märgitud Ravicz Leszno lähistel (Kröben bei Lissa). Seega võib oletada, et päeviku ärakiri sattus Eesti Ajalooarhiivi baltisakslaste ümberasumise (Umsiedlung) käigus. Täpsemaid andmeid käsikirja arhiivi sattumise asjaolude kohta kahjuks säilinud ei ole, materjalid on arvele võetud alles 1948. aastal. (Tänan abi eest käsikirja provenientsi täpsustamisel Katre Kajut Eesti Ajalooarhiivist).
Kes oli aga päevikute autor Anna Christine von Helwig? Balti rüütelkondade genealoogilise käsiraamatu Eestimaad käsitlev 3. osa, 2. köide märgib tema kohta, et Anna Christine, neiupõlvenimega vabaproua Duwall, sündis 1725. aasta 28. juulil ja suri 1796. aasta 7. augustil (kuupäevad vana kalendri järgi).
Eluloolist
Duwallid olid šoti päritolu rootsi aadlisuguvõsa, mis 1674. aastast kandis vabahärra tiitlit. Perekonnal oli valdusi nii Šotimaal (Mackerston), Rootsis, Ingerimaal kui ka Eestis (Sagadi, Haljala). Vabahärrade soo esiisaks oli 1589. aasta paiku Saksamaal Altmarkis Prentzlaus sündinud Jakob Mac-Dougall, kes sõdis Gustav Adolfi teenistuses ja hukkus 1634. aastal lahingutegevuses Sileesias ning maeti Stralsundi Nikolai kirikusse. Vabahärra seisusesse tõstmine sõjaliste teenete eest toimus seega alles 40 aastat pärast tema surma. Kuid juba algusest peale oli see suguvõsa haru seotud ka Baltikumiga: Jakob Mac-Dougall abiellus 1619. aastal Anna von der Bergega, kes oli Sagadist pärit Eestimaa maanõuniku Georg von der Berge ja liivimaalanna Elisabeth von Roseni (Lätimaa Straupe harust) tütar.
Nii nagu esiisagi, oli sõjaväelane ka Anna Christine isa. Major Fabian vabahärra Duwall oli sündinud 1702. aastal Soomes ja teeninud erinevates väeosades Rootsis ja Soomes. Isa lahkus teenistusest 1728. aastal ja suri Lõuna-Soomes Tessjös (Porvoo ja Kotka vahel) 1752. aastal. Anna Christine ema oli Fabian Duwalli esimene abikaasa, 1706. aastal Tallinnas sündinud Augusta Wilhelmine von Wrangell, juba 13. sajandil Eestimaale asunud Wrangellite suguvõsa Koila-Pruuna harust. Päeviku põhjal suri ta 1727. aasta paiku. 1730. aastal abiellus isa uuesti, sellest abielust oli Anna Christinel kaks poolvenda: Gustaf (1734–1740) ja Fabian (1742–1858), kes paraku surid noorelt nagu ka isa teine naine (1746). Päeviku põhjal tundub, et Anna Christinet ei kasvatanud siiski võõrasema, vaid ta näib olevat antud vanaema hoole alla (kuna ta ei maini vanaema nime, ei ole selge, kas tegemist oli isa- või emapoolse vanaemaga). Tänase Eesti alale paistab ta olevat tulnud 1746. aastal, vastuvõtjaks ilmselt tema tädi Helene Elisabeth von Wrangell, kes oli isa õde ja ühtlasi emapoolse vanaema venna lesk. Anna Christinel oli oma vanemate abielust ka õde Helena Wilhelmina, kellest on teada, et ta oli abielus vene vägedes teeninud ooberst Liborius Harmensiga (1714–1756) ja elas 1764. aastast lesena Tallinnas. Päevikust ilmneb, et tema lapsed elasid Pärnus, lisaks näib tal olevat olnud sidemeid Saaremaaga.
Anna Christine ise abiellus 1748. aastal alles mõne aasta eest nobiliteeritud sõjaväelase Gustav Wilhelm von Helwigiga (1710–1784). Balti rüütelkondade genealoogiline käsiraamat mainib kolme last: Karli (päevikus Carl, snd 1748), Jakob Johanni (Jakob, snd 1749) ja Katharina Wilhelminat (Catrinchen või Catta, snd 1759). Kummalisel kombel ei ole siin mainitud aga kolmandat, noorimat poega Hans-Wilhelmit (22.03.1756–3.06.1776), kes on eriti ema päeviku esimese klade üks keskseid tegelasi. Ka ei ole teada teise tütre (Magdlenchen või Leni) eludaatumid. Päeviku kirjutamise ajal elas perekond Lääne-Eestis Virtsu lähistel Voosel (Wosel).
Päevikust
Kui eelneva põhjal arvata, et Anna Christina von Helwigi päevikud kirjeldavad põhiliselt perekonnaelusündmusi, siis nii see siiski ei ole. Tegemist on eelkõige pietistliku päevikuga, mille peamiseks adressaadiks on Jumal. Päevaraamatu lehekülgi täidavad suuresti palved ja mõtisklused kurjast, või siiski pigem nõrgast inimloomusest maises häda- või surmaorus, kirja pandud päeviku alustamise aegu 50 ringis naise poolt, kes tunnetab oma vananemist ja kehvenevat tervist. Ta kirjutas „varjatult“ ja vaid siis, kui oli „kogu südamega asja juures“. Päevikupidamisel oli Anna Christine von Helwigi jaoks mitmeid funktsioone. Kõigepealt teraapiline: usaldada oma valud ja mured kellegi võimsa Kolmanda hoolde, et oma lähikondseid neist säästa, kuid ta kirjutas ka, et saada teadlikuks oma tunnetest ja tuletada endale meelde olulisi väärtusi. Nii läbib ta „hääletuid“ palveid üleskutse, et Jumal ei laseks tal teadlikult patustada. Pidev enesealandamine endast kui põrmust rääkides näib olevat olnud omamoodi ettevaatusabinõu, et oma pigem kõrges ühiskondlikus positsioonis mitte uhkeks muutuda. Õnneliku elu aluseks pidas ta „mõistlikku jumalakartust“ ja püüdlemist õilsate, mõistlike inimeste heakskiidu poole. Ta harjutas päevikus ükskõiksust maise elu suhtes, et hoida armastus oma lähedaste vastu kontrolli all.
See oli ka vajalik: kõik tema pojad teenisid vene väes. Sageli ei teadnud ta aastate kaupa, kus nad viibivad või kas nad veel üldse elus on, võideldes „kristluse vaenlaste vastu“ (silmas on peetud Vene-Türgi sõda 1769–1774). Seetõttu on poegade kirjad tema elu suursündmused, mis väärivad päevikusse kirjapanekut, veel enam aga laste külaskäigud. Eriti raske on talle noorima poja Hans-Wilhelmi lahkumine kodust Peterburi kadetikorpusesse, sest kuigi mitte lastest noorim, tajub ema teda „pesamunana“. Leiab aset suur katastroof, kui just see „pesamuna“ juba oma kahekümnendal eluaastal sureb, tundub, et põletiku tagajärjel, mis järgnes ühe jala ärakülmumisele. Lein läbib päevikut kogu 1776. aasta teise/ 1777. aasta esimese poole.. „Lapsed, mu ainus rõõm, kuid ka mu ainus kannatus“ (II: 5), kirjutab leinav ema. Alles selles seoses ilmub päevikus naise abikaasa, murest murtud isana. Kui Hans-Wilhelmi nähti „pesamunana“, siis Jakobit „murelapsena“. Pärast venna surma ei tulnud talt aastaid kirju. Suhe vanematega muutus eriti pingeliseks, kui ta abiellus vanematelt luba küsimata teise usutunnistusse kuulunud naisega. Isa jaoks oli see peaaegu samaväärne lapse kaotusega, ema ootab vastuoluliste tunnetega pojalt kirja, et saada talle siiski andestada. Katharina Wilhelmina kirjutab vennale, et osapooli lepitada. Lõpuks lahendas olukorra kurb sündmus – pärast naise surma nurgavoodis ja poja peatset järgnemist, võttis Jakob jälle ühendust vanematega, kes olid talle juba andeks andnud. Tema külaskäiku Peterburist on kujutatud erakordselt rõõmsa sündmusena.
Võrreldes poegadega on tütardest vähem juttu, mis on mh põhjendatav sellega, et nad elasid veel vanemate juures. Ema nimetab neid sageli lihtsalt „minu tüdrukuteks“. Mainitakse nende külaskäike sugulaste juurde, samuti kirjavahetusi. Ka laste sünnipäevi tähistatakse päevikus. Catrinchenit kujutatakse kirgliku näitemängu-, Magdlenchenit aga suure muusikaaustajana. Viimase muusikaõpingud viisid ta ema lähedusest ühe sugulase majja, sellal tuntakse temast sama palju puudust kui poegadest.
Pärast abiellumist arvatakse tütarde hulka ka miniad. Ämm palvetab nende tervise ja ohutu sünnituse eest, seda ka Jakobi naise puhul. Kes see naine oli, ei ole selge, sest päeviku sissekanded ei ole kooskõlas Balti rüütelkondade geneaoloogilise leksikoni andmetega, mille kohaselt Jakob oli alates 1767. aastast abielus Natalie Teichmanniga, kes maeti 1791. aastal Amblas (Ampel). Ka ei ole päevikus juttu ühestki nende geneloogilises leksikonis mainitud kolmest lapsest. Ühest päevikusissekandest vkj. 29. juulist 1780. aastast ilmneb, et Jakobi naine ja poeg surid 1780. aastal.
Karli kihlatu ja hilisema abikaasa Liescheniga (Elisabeth von Harpe, laulatus veebruaris 1779) ehitab ämm üles südamliku suhte. Pärast ebaõnnestunud katset võtta rendile üks mõis rajab Karl oma majapidamise Undlasse (Undel). Ema jälgib seda vastakate tunnetega: ühest küljest rõõmustab ta selle üle, teistalt on tal kahju, et see toimub kodust nii kaugel. Kirjeldatakse kahe lapselapse sünni ootust ja sündi – Gustav Carl Hans sündis vkj. 6. novembril 1779, Hans Wilhelm Jakob Adolf vkj. 6. veebruaril 1781 –, samuti, kuidas nad said esimesed hambad, kaasaelamist nende haigustele (leetrid, kopsupõletik, hirm rõugete ees). Lastelastega veedetud hetked kuuluvad kõige rõõmsamate hulka päevikupidaja elus: „Hea raamat, väike rõõmutegija nagu mu Gustav, rahu Jumalaga, ja iseendaga, selle seisundi nimi on õnn.“ (III: 102) Ka oma päevikut peab ta mh lastelaste jaoks. Kuid ka kõige kurvastavamate hulka, nt kui ta peab väiksele Gustavile seletama, kuhu on jäänud tema vend (Hans Wilhelm suri lühikese haiguse järel ootamatult vkj. 27. aprillil 1782). Päeviku lõpus oodatakse veel kolmandagi lapse sündi, kuid päevik katkeb enne, kui see sündmus aset leiab. Ühtki neist lastest ei mainita aga Balti rüütelkondade genealoogilises leksikonis, Karl ja Elisabeth von Helwigi ainsa lapse ja Voose pärijana on ära toodud tütar Anna Henriette, kelle sünniajaks on mainitud aga alles 1787. aasta.
Sõpru ja sugulasi mainitakse harvemini – sageli järelehüüde vormis või siis on juttu nende külaskäikudest. Leida võib perekonnanimesid nagu Dellinghausen, Rosen, Wrangell, Helwig, Brockhausen, Nasacken, Lenz, sageli nimetatakse sugulasi nende elukoha järgi: Kullamaa (Goldenbeck), Tohisoo (Jerwen), Karinõmme (Karrinöm/Karrinem), Laiküla (Layküll), Nehatu (Nehat), Oisu (Oiso), Paatsalu (Patzal), Tuudi (Tuttomäggi), Vanamõisa (Wannamois), Virtsu (Werder), Veltsi (Weltz), Varbla (Werpel) – enamasti kohad Lääne-Eestis nagu Voosegi.
Maja teenijaskond välgatab väikestes piltides – teenijatüdruk Lenchen (Leenu) oma emandaga Hans-Wilhelmile tagasi mõeldes nutmas või Hans-Wilhelmi teener Juhan Peterburist tagasipöördununa pisarsilmi oma isanda kurvast lõpust jutustamas. Rohkem sõnu leiab kirjutaja seoses Juhani naise surmaga ja kuuldes, et tema minia amme laps on surnud rõugetesse. Teenijaskond võis olla nii pahameele, kuid ka rõõmu allikaks, nt kui nad oma mõisaprouat sünnipäeva puhul õnnitlesid.
Päevik on kirja pandud kõrgstiilis. Sageli esineb piibellikku keelt, mainitud on piiblitegelasi: Taavetit, Aabrahami, Paulust, Moosest ja loomulikult Kristust. Muud kirjandust tsiteeritakse vähe. Kasutatud kujundid on ajastutüüpilised. Autorinimesid peaaegu ei esine, vaid korra tsiteeritakse kedagi madaam Mengtenong’i – mõeldud on Françoise d’Aubigné´d, Maintenon’i markiisi (1635–1719), „Päikesekuninga“ Louis XIV armukest ja salajast abikaasat. Võimalik, et Anna Christine von Helwig oli lugenud Laurent Angliviel de La Beaumelle’i madaam de Maintenon’i elulugu (orig. 1756 Amsterdamis), millest tsitaat näib pärinevat ja mis oli kättesaadav ka saksakeelses tõlkes. Teisal osutatakse Christian Fürchtegott Gellertile, balti naiste lemmikautorile 18. sajandi kolmandal veerandil (vt Kaur 2014: 123). Balti autoritest mainitakse Riia pastori Christian Adolf Ludwig Dingelstädti 1780–1782 Riias välja antud nädalakirja „Unterhaltungen am Sonntage, für den Verstand und das Herz der Christen. Eine Wochenschrift, zur Beförderung der Religion, Tugend, und guter Sitten, in Riga und Liefland“ [Pühapäevased vestlused kirstlase mõistusele ja südamele. Nädalaleht Riias ja Liivimaal religiooni, vooruse ja heade kommete edendamiseks] lugemist. Kasutatud kujundid on ajastutüüpilised (elu kui palveränd, inimene kui palverändur, varalahkunute eriline meelepärasus jumalale (vt Judith von Alkens, Eleonore Elisabeth Dorothea von Münnich jne.) ja esinevad sageli ka tollases juhuluules. Seoses poja surmaga ilmuvad päevikusse luuletused, mis vähemasti osalt paistavad olevat Anna Christine von Helwigi enda kirjutatud. Päevik ka lõpeb luuletustega – siingi näivad nad toimivat pea ületamatu leina märkidena – kui aastaid 1781 ja 1782 kirjeldati veel üsna põhjalikult, siis vkj. 1783. aasta 9. märtsil lõpeb päevik üsna järsult, märkusega, et lähedaste sõprade surmateated on sagenenud. Ilmselt muutus lein kirjutaja jaoks liiga raskeks, et veel päevikupidamisega jätkata.
Kairit Kaur