et de ru en
Avaleht

Sophie Albrecht (1757 – 1840)

Luuletaja, jutu- ja näitekirjanik; näitleja; J. F. E. Albrechti abikaasa

Sisuloend

Üldandmed

Kodanikunimi: Johanne Sophie Dorothea Albrecht
Sünnikoht: Erfurt
Sünniaeg (ukj/vkj): 01.12.1757 / 20.11.1757
Surmakoht: Hamburg
Surmaaeg (ukj/vkj): 16.11.1840 / 04.11.1840
Sugu: Naine
Neiupõlvenimi: Johanne Sophie Dorothea Baumer
Keel: Saksa
Nimekujud: Sophie Albrecht; Johanne Sophie Dorothea Albrecht; Johanne Sophie Dorothea Baumer; Sophia Albrecht; Sophia Albr.

Artiklid

  • et

    Ülevaade

    Eluloolist

    Sophie Albrecht (snd. Baumer) sündis 1757. aastal Saksamaal Tüüringis Erfurdi linnas sealse ülikooli meditsiiniprofessori Johann Paul Baumeri (1725–1771) tütrena. 1772. aastal abiellus hiljuti isa kaotanud 14-aastane tüdruk Põhja-Saksamaalt Stadest pärit, aastatel 1769–1772 Erfurdis meditsiini õppinud Johann Friedrich Ernst Albrechtiga (1752–1814). 1776. aastal suundus paar Eestimaale, kus abikaasa töötas Harjumaal Kose kihelkonnas Palvere (Pallfer) mõisa omaniku Karl Reinhold von Manteuffel gen. Zoege (1721–1779) ja tema perekonna ihuarstina. Siia jäädi neljaks aastaks (1776–1779). On võimalik, et Albrechtid ei elanud Eestis siiski alaliselt, vaid viibisid siin peamiselt suvekuudel (vt Sangmeister 2011: 421). Igal juhul asutas J. F. E. Albrecht 1778. aastal Eestimaal kirjastuse, mille arvatavasti esimene trükis oli kirjastaja enda kiriromaan „Waller und Natalie“ [Waller ja Natalie]. Ilmuda võis see tiitellehel märgitust aasta võrra varem – 1778. aasta talvel (vt samas).

    Üks tuntumaid selles kirjastuses ilmunud väljaandeid on luulealmanahh „Ehstländische poetische Blumenlese“ [Eestimaa poeetiline antoloogia] (1779–1780), mis ei olnud mitte ainult esimene seda laadi saksakeelne kirjandusüllitis Baltikumis, vaid kogu Ida-Euroopas (samas: 441).

    1780. aastast elasid Albrechtid jälle püsivalt Saksamaal, esialgu Erfurdis. 1783. aastal algas Maini-äärses Frankfurdis Sophie Albrechti tähelend näitlejatarina, kes oli omal ajal üks kõige imetletumaid kogu Saksamaal. Frankfurdist viis näitlejatee ta edasi Leipzigisse ja Dresdenisse, noisse aastatesse jäi ka tutvus Friedrich Schilleriga (1759–1805). 1792–1795 elasid Albrechtid Prahas, tegeldes siingi kirjastamisega. 1795. aastal läksid nad Hamburgi ja järgmisel aastal selle lähistel asuvasse Altonasse, kus J. F. E. Albrecht asutas teatri, mille täheks sai tema naine. 1798. aastal paar lahutas oma abielu, kuid pärast Sophie Albrechti teise mehe surma abielluti uuesti.

    Johann Friedrich Ernst Albrecht suri 1814. aastal. Abikaasast veerand sajandit kauem elanud poetess hankis seejärel elatist juhuluuletuste kirjutamise ja muude juhutöödega ning suri 1840. aastal suures vaesuses.

    Sophie Albrechti luuletustest luulealmanahhis „Eestimaa poeetiline antoloogia“ võrdluses

    Kui võrrelda Sophie Albrechti luuletusi almanahhis „Ehstländische poetische Blumenlese“ (EPB) Baltikumi kohalike naiste sulest ilmunuga nende enam-vähem samal ajal ilmunud esimestes luulekogudes, torkab silma mitmeid ühis-, ent ka eristavaid jooni. Kui peamiselt vaimulikku luulet viljelenud kuramaalannadega (vt Benigna Gottlieb (1703–1782), Elisa von der Recke (1754–1833)) seob Sophie Albrechti üsna vähe (näiteks ei leia neilt kattuvaid stroofivorme), siis liivimaalanna Regina von Grafiga (1742–1806) võib leida hulganisti sarnasusi niihästi stroofivormide valikul kui ka luuletuste motiivides ja pealkirjavalikus. Sarnasusi on niivõrd palju (vt lähemalt Kaur 2013: 228–229), et on võimalik, et Regina von Grafile olid „Eestimaa poeetilise antoloogia“ mõlemad aastakäigud tuttavad ja need võisid innustada teda ennastki sulge haarama. Kuid leidub ka märkimisväärseid erinevusi.

    Sophie Albrecht allkirjastas oma luuletused oma kodanikunimega. Balti naised jõudsid oma kodanikunime all luulekogu avaldamiseni alles kümnendi hiljem. Sophie Albrechti luuletused on võrreldes liivimaalanna omadega dramaatilisemad ja kirglikumad. Närvilis-kirglikult oodatud kallima kirjeldusi või ridu, nagu „hõõgtuliselt, parim, armastan sind“, tollastest balti naiste luulekogudest ei leia. Regina von Grafilt võib küll leida ühe sugestiivse, kujutlusvõimet haarava ööluuletuse, kuid tumedate, ärev-põnevate meeleolude esilemanamist, nagu seda esineb sageli Sophie Albrechtil, seejuures tihti kurjakuulutavat lõppu ennustades, siinsed naised vältisid. Ka ei leia nende kogudest niisama ühemõtteliselt siinpoolset reaalsust endast eemale tõukavat surmaihalust kui Sophie Albrechti luuletustes „An den Tod“ [Surmale] (EPB: 1779: 1–4 resp. 177–187). Tumedate ja põnevate meeleolude asemel püüdlesid siinsed luuletajad pigem helguse või vähemasti elu tõsiasjadega leppimise, müstika asemel valgustuslike seisukohtade poole – mõjudes seeläbi paradoksaalsel kombel isegi depressiivsemalt-resigneerunumalt. Ja seda võib omakorda seostada asjaoluga, et nende luule paistab olevat sagedamini lahenduse otsimine isiklikele problemaatilistele kogemustele, seevastu kui Sophie Albrecht näikse olevat kirjutanud tihtipeale omamoodi rolliluuletusi (hiljem kirjutas Sophie Albrecht ka näidendeid, röövli- ja rüütlijutte), jättes seejuures isiklikud suhtumised varjule.

    Suurimaks erinevuseks paistab aga olevat autorite vormikäsitlus. Sophie Albrecht jätab endale hoopis rohkem vabadusi. Peale traditsioonilistes stroofivormides luuletuste kirjutas ta veel terve rea selliseid, mis algavad ühe-kahe traditsioonilise stroofiga, kuid peagi korrapära kaob, segi ei lähe mitte ainult silpide lugemine, vaid kaovad ka riimid, muutudes vahel sootuks äratundmatuks. Ebapuhtad riimid ei näi olevat teda häirinud. Ja seda ei saa öelda kõigi tema lugejate kohta. Sophie Albrechti luuletused sattusid, eriti oma vormi tõttu, karmi kriitikatule alla, ja luuletaja oli sellest teadlik (1780. aasta EPB järelsõnas viidatakse retsensiooniajakirjas Allgemeine Deutsche Bibliothek avaldatud hukkamõistvale arvustusele). Eestimaise publiku negatiivsete hinnangute vastu protestis Friedrich Gustav Arvelius (1753–1806) varjunime Sembard all 1780. aasta „Eestimaa poeetilise antoloogia“ avaluuletuses „Die Schwalbe in Lappland“ [Pääsuke Lapimaal], kujutades seal Sophie Albrechti karmi Põhjalasse sattunud haruldase lõunamaise linnukesena, keda kohalikud kolklikud „varesed“ ja „harakad“ ei mõista, kuna ta ei laula nende moodi. Vormilibastused tõlgendatakse nii ümber värskendava vaheldusena tajutud „lõunamaise temperamendi“ väljenduseks.

    Näib nii, et tollased balti naised arvestasid kohalike ootustega rohkem, olgu ümbritsevate hoiakute internaliseerimise tõttu või teades, et neid võib tabada kriitika. Ootustega arvestamine väljendus selles, et alati püüti säilitada vormi ja n-ö „head tooni“. Isegi Regina von Graf, kes oli oma vormikäsitluses kõrgaristokraatlikest kuramaalannadest vabam ja võis ka iseseisvalt stroofivorme kokku seada, jäi oma katsetustes alati korrapärale truuks (sellele võis aidata kaasa küll ka August Wilhelm Hupeli (1737–1819) toimetajategevus). On võimalik, et Regina von Grafi vormimeisterlikkust demonstreeriv „Vermischte Gedichte und Lieder einer Liefländerin von Stande“ [Mitmesuguseid luuletusi ja laule kõrgemast soost liivimaalannalt] (1781) valmis koguni mõnesuguses konkurentsiteadvuses Eestimaal luulet avaldanud sakslannaga.

    Sophie Albrechti ümber puhkenud poleemika meenutab mõneti skandaali, mille vallandasid rohkem kui sajand hiljem tallinlanna Marie Underi (1883–1980) „Sonetid“ (1917). Under oli seejuures suutnud lahendada aga sajanditaguste luuletajannade dilemma – ühendades kirglikkuse ja helge elurõõmu äärmiselt range ja nõudliku vormiga.

    Kairit Kaur

Tekstid

Lingid

Sekundaarkirjandus

  • 1. Allgemeines Schriftsteller- und Gelehrtenlexikon der Provinzen Livland, Esthland und Kurland. Hrsg. von Johann Friedrich von Recke, Karl Eduard Napiersky. Bd. 1. Mitau: Steffenhagen und Sohn 1827, lk 31; Napiersky, C.[arl] E.[duard], Beise, Theodor. Nachträge und Fortsetzung, Bd. 1. Mitau: Steffenhagen und Sohn 1861, lk 8. [Saksa]
  • 2. Kosch, Wilhelm. Deutsche Literatur-Lexikon. Biographisches und bibliographisches Handbuch. Bd. 1. Halle (Saale): Max Niemeyer Verlag, 1927, Sp. 16. [Saksa]
  • 3. Vinkel, A. J. J. Rousseau teoste tõlkest ja tundelisest kirjandusest XVIII sajandi Eestimaal. – Keel ja Kirjandus 1958, nr 1, lk 21–24. [Eesti]
  • 4. Vinkel, Aarne. „Tiiu tasane ja helde“. – Keel ja Kirjandus 1969, nr 11, lk 653–656. [Eesti]
  • 5. Redlich, May. Lexikon deutschbaltischer Literatur. Eine Bibliographie. Hrsg. von der Georg-Dehio-Gesellschaft. Verlag Wissenschaft und Politik, Berend von Nottbeck: Köln, 1989, lk 25. [Saksa]
  • 6. Wilpert, Gero von. Deutschbaltische Literaturgeschichte. München, C. H. Beck, 2005, lk 125. [Saksa]
  • 7. Kaur, Kairit. Baltisaksa naiste juhuluulest XVII sajandi keskpaigast XVIII sajandi lõpuni. – Keel ja Kirjandus 2009, nr 1, lk 11–32. [Eesti]
  • 8. Sangmeister, Dirk. Von Blumenlesen und Geheimbünden. Die Jahre von Johann Friedrich Ernst Albrecht als Verleger in Reval und Erfurt. – Baltische Literaturen in der Goethezeit. Hrsg. von Heinrich Bosse, Otto-Heinrich Elisa, Thomas Taterka. Würzburg: Königshausen & Neumann, 2011, lk 411–487. [Saksa]
  • 9. Kaur, Kairit. Dichtende Frauen in Est-, Liv- und Kurland, 1654-1800. Von den ersten Gelegenheitsgedichten bis zu den ersten Gedichtbänden. (Doktoritöö, Tartu Ülikool). Tartu: University of Tartu Press, 2013. [Saksa]

Seotud autorid