et de ru en
Avaleht

Elisa von der Recke (1754 – 1833)

Luuletaja, proosa- ja näitekirjanik, publitsist

Sisuloend

Üldandmed

Kodanikunimi: Charlotte Elisabeth Constantia von der Recke
Sünnikoht: Skaistkalne (Kuramaa)
Sünniaeg (ukj/vkj): 31.05.1754 / 20.05.1754
Surmakoht: Dresden
Surmaaeg (ukj/vkj): 13.04.1833 / 01.04.1833
Sugu: Naine
Neiupõlvenimi: Charlotte Elisabeth Constantia von Medem
Keel: Saksa
Nimekujud: Elisa von der Recke; Charlotte Elisabeth Constantia von der Recke; Charlotte Elisabeth Constantia von Medem; Elisa; Charlotta Elisabeth Konstantia von der Recke geb. Gräfinn von Medem; Elisa von der Recke geborne Reichsgräfin von Medem; Charlotte Elisabeth Constantia Freiin von der Recke; Frau Elisa von der Recke geborne Reichsgräfin von Medem; Charlotte Elisabeth Constantia von der Recke, geb. Reichsgräfin von Medem; Frau Kammerherrin von der Reck

Artiklid

  • et de ru

    Ülevaade

    Lapsepõlv ja noorus

    Charlotte Elisabeth Constantia von der Recke sündis 20. mail (1. juunil) 1754 Skaistkalne (Schönberg) rüütlimõisas Kuramaal (tänapäeval Lätis) Bauska (Bauske) kreisis krahv Johann Friedrich von Medemi ja Louise Dorothea (snd. von Korff) perekonnas.

    E. von der Recke lapsepõlve varjutas ema varajane surm aastal 1758, misjärel tüdruk kasvas emapoolse vanaema Constanzia Ursula von Korffi (snd. von der Wahlen) (1698–1790) juures Brukna (Brucken) rüütlimõisas Bauska kreisis. Võimuka ja kirjanduskauge vanaema, patriarhaalse maailma veendunud esindaja Constanzia drilli all veedetud aastatest ning üksnes abielule fikseeritud kasvatusest kõneleb E. von der Recke lapsepõlve käsitlev autobiograafia „Selbstbiographie Elisas von der Recke. Von ihrer Geburt bis zu ihrer Verlobung (1754–71)“ (kirjutatud 1795, ilmunud 1900), tõenäoliselt varaseim balti naise autobiograafia üldse.

    Aastal 1766 kolis E. von der Recke (toona veel Charlotte) isa juurde Vecauce (Alt-Autz) rüütlimõisa Kuramaal Tukumsi (Tuckum) kreisis. Kolmandat korda abiellunud isa uueks abikaasaks oli kirjandussõbralik rikas lesk Agnesa (snd. von Brucken gen. Fock, verw. von Torck und von der Recke), kellest kujunes oma kasutütrele, kes hakkas esmakordselt saama süstemaatilist haridust, teatav eeskuju. Tõenäoliselt kasuema jälgedes kirjutas tulevane kirjanik ka oma esimesed luuletused.

    Abielu, G. D. Hartmann ja krahv Cagliostro

    Tütarlaps pandi oma 17. sünnipäeval mehele temast 15 aastat vanemale mõisnikule parun Georg Peter Magnus von der Reckele (1739–95). Vastne abielupaar asus elama naabruses asuvasse mehe kodumõisa Jaunpilsis (Neuenburg).

    Alates 1776. aastast elas E. von der Recke oma abikaasast lahus Jelgavas (Miitavis) (Mitau). Pärast ainsa lapse Friederike surma aastal 1777, millele järgnes 1778 ainsa venna Johann Friedrich von Medemi surm Strassburgis (Strasbourg), langes E. von der Recke sügavasse kriisi. Õnnetu abielu vaimsete huvideta abikaasast lahutati 1781. aastal. Abieluaastatele Jaunpilsis ja Jelgavas keskendub E. von der Recke autobiograafia kirjades „Briefe Elisas von der Recke. Aus der Zeit ihrer unglücklichen Ehe (1771–78)“ (ilmus 1900).

    Jaunpilsi lossis tutvus E. von der Recke 1775. aasta algul ka Jelgava Academia Petrina filosoofiaprofessori, andeka Württembergist pärit kirjaniku Gottlob David Hartmanniga (1752–1775). Üheskoos loeti „tormi ja tungi“ noore autori J. W. Goethe äsja ilmunud kiriromaani „Die Leiden des jungen Werthers“ („Noore Wertheri kannatused“, 1774). E. von der Reckesse armunud Hartmann sooritas 1775. aastal enesetapu.

    Pärast noorema poolõe (Anna Charlotte) Dorothea abiellumist Kuramaa viimase hertsogi Peter Bühreniga (Bironiga) aastal 1779, elas E. von der Recke peamiselt Jelgava õukonnas. Samal aastal külastas õukonda imeravitseja ja kullategija mainega itaallasest seikleja Giuseppe Balsamo, sajandi suuremaid šarlatane, keda tunti krahv Alessandro Cagliostro nime all. Tema andunud imetlejate hulka Jelgavas kuulus algul ka E. von der Recke, kes liitus koguni Cagliostro rajatud vabamüürlaste loožiga.

    Kirjanduslik debüüt ja esimesed teosed

    1780 debüteeris E. von der Recke anonüümselt teosega „Geistliche Lieder einer vornehmen Churländischen Dame“, mille oli viisistanud tuntud saksa laulumängude autor J. A. Hiller. Kolm aastat hiljem andis Hiller välja tema teise luulekogu „Elisens geistliche Lieder“ (esmakordselt kasutas E. von der Recke siin nimekuju Elisa, oma teise eesnime lühendvormi). 1789. aastal tõlkis Gotthard Friedrich Stender E. von der Recke teise luulekogu läti keelde.

    Aastatel 1784–86 viibis E. von der Recke Saksamaa-reisil, saatjaks kirjandushuviline pastoritütar Vecauce naabermõisast Sophie Schwarz (siis veel neiupõlvenimega Becker), kellega E. von der Recke oli sõbrunenud juba lapsepõlves.

    Ebausu-vastane võitlus ja filantroopiline tegevus

    1787 avaldas E. von der Recke oma nime all isiklikel valulistel kogemustel põhineva, ülimenukaks kujunenud teose „Nachricht von des berüchtigten Cagliostro Aufenthalte in Mitau“. Teos ilmus saksamaise valgustuse ühe käilakuju Friedrich Nicolai kirjastusel, toetades sel moel ühtlasi Berliini valgustajate võitlust ebausu vastu. Raamat tõlgiti juba ilmumisaastal Vene keisrinna Katariina II algatusel ka vene keelde – seik, mis parandas ühtlasi E. von der Recke mainet perekonnas. (Teose hollandikeelne tõlge ilmus 1792).

    1780. aastate lõpul pöördus E. von der Recke tagasi Jelgavasse. S. Schwarzi varase surma järel aastal 1789 ilmus trükist ühine luulekogu „Elisens und Sophiens Gedichte“ (1790), millele oli eessõna lisanud S. Schwarzi kirjandushuviline abikaasa J. L. Schwarz.

    1795 sai E. von der Recke Katariina II-lt ebausuvastase tegevuse eest eluagsesse kasutusse Falcgrāve (Pfalzgrafen) kroonumõisa Kuramaal Jelgava lähedal. Tema kavandatud filantroopilist kava parandada oma Sūbri (Subern) mõisa talupoegade olukorda Kuldīga (Goldingen) kreisis katkestas atentaat keiser Paul I-le aastal 1801.

    Saksamaa-aastad

    E. von der Recke elulugu on tihedalt seotud Kuramaa ajalooga. Kuramaa liidendamine Venemaa külge (1795) oli üks põhjus, miks E. von der Recke elas alates 1797. aastast valdavalt Saksamaal. Aastani 1801 viibis ta enamasti Dresdenis, seejärel Berliinis, külastades sageli suviti õele kuuluvat Löbichau mõisa Altenburgi lähedal, kus peatus arvukalt omaaegseid suurkujusid (näiteks Jean Paul, Aleksander I jpt).

    Pärast Itaalia-reisi aastatel 1804–06, mida kajastab teos „Tagebuch einer Reise durch einen Theil Deutschlands und durch Italien“ (1815–17; prantsuse keeles 1819), elas E. von der Recke Leipzigis ja Berliinis koos saksa literaadi Christoph August Tiedgega (1752–1841), kellega ta oli tutvunud juba 1780. aastate keskpaigas saksa kirjaniku L. F. G. von Göckingki maamajas Wülferodes. C. A. Tiedge oli ka E. von der Recke viimaseks reisisaatjaks. Alates 1818. aastast viibis E. von der Recke püsivalt Dresdenis, kus ta 1. (13.) aprillil 1833 ka suri. Ta on maetud Dresdeni Innere Neustadti linnaosa kalmistule.

    Kokkuvõtteks

    Sentimentalismi kalduva ratsionalisti, omal ajal kaunis nimeka Elisa von der Recke teostele on sageli omane isiklike ebameeldivate kogemuste eest hoiatav didaktilisus. Usufanatismi käsitlev teos „Nachricht des berüchtigten Cagliostro“, mis esitab rööbiti autori usuliselt indleva vahetu päeviku ja hilisema ratsionalistliku kommentaari, ei ole kaotanud aktuaalsust tänapäevalgi.

    „Tormi ja tungi“, klassikaperioodi ning romantismi suhtes vaoshoitud E. von der Recke kirjanduslik innovatiivsus ilmneb ennekõike autobiograafilises žanris. Tema autobiograafilist suurprojekti iseloomustab märkimisväärne mitmekesisus: oma eluloo esitamine ikka ning jälle revideeritud ja stiliseeritud monoloogiliste päevikute, dialoogiliste kirjade ning tavapärasema, proosajutustusena esitatud autobiograafia vormis (mis aga omas ajas uuenduslikult rõhutab lapsepõlve rolli) teenis peamiselt eneseteadvustamise eesmärki ning pedagoogilist otstarvet. Viimistletud autobiograafiliste käsikirjade loovutamine avalikele raamatukogudele osutab kirjaniku arvestamisele tekstide võimaliku publitseerimisega tulevikus.

    Huvipakkuv on lisaks E. von der Recke ambivalentne positsioon aadli ja kodanluse vahel, n-ö seisuslik „kodumaatus“, mis leiab tematiseerimist ka loomingus. Nii vaadeldakse E. von der Recke ainsas näitemängus, neljavaatuselises lugemisdraamas „Familien-Scenen oder Entwickelungen auf dem Masquenballe“ (1826, kirjutatud 1794) nelja aadlisoost mehe ja naise lähisuhteid, võttes sõna vallalise ja õpetatud, teadlikult emadusest loobunud naise kaitseks.

    Ehkki Baltimaade esimese professionaalse naiskirjaniku E. von der Recke teoste menu taga on väidetud olevat olnud vähem talenti kui seltskondlikku positsiooni (reisidel suhtles ta paljude tuntud saksa valgustustegelastega), haruldast energilisust ja lahket iseloomu (J. Eckardt), on tal koos Sophie Schwarziga kahtlemata suuri teeneid Baltimaade naiste vaimses emantsipatsioonis.

    Vahur Aabrams

Tekstid

Pildid

  • Elisa von der Recke
    Elisa von der Recke
    Dateering: 1784
    Allikas: Bildindex
    [image/jpeg] [350x438px]
  • Elisa von der Recke
    Elisa von der Recke
    Dateering: 1895
    Allikas: Das Baltische Dichterbuch. Hrsg. von Jeannot Emil Freiherr von Grotthuss. 2. Aufl. Reval: Franz Kluge,1895, S. 116.
    Kohaviit: Est. A-1757
    [image/jpeg] [415x500px]

Lingid

Sekundaarkirjandus

  • 1. Recke, Elisa von der. Ühe balti aadlidaami südamelood (katkend). Tlk Anneliis Rea. – Akadeemia 2015, nr 5, lk 881–885. (Tõlgitud väljaandest: Herzens-Geschichten einer baltischen Edelfrau: Erinnerungen und Briefe von Elisa von der Recke. Hrsg. von Heinrich Conrad. Stuttgart: Verlag Robert Lutz, 1921, lk 59–63.) [Eesti]
  • 2. Recke, Elisa von der. Ülevaade kurikuulsa Cagliostro Miitavis-käigust (katkend). Tlk Kätriin Juhandi. – Akadeemia 2015, nr 5, lk 886–893. (Tõlgitud väljaandest: Nachricht von des berüchtigten Cagliostro Aufenthalte in Mitau, im Jahre 1779, und von dessen dortigen magischen Operationen, von Charlotta Elisabeth Konstantia von der Recke, geb. Gräfinn von Medem. Berlin-Stettin, bey Friedrich Nicolai, 1787, lk 150–155.) [Eesti]
  • 3. Aabrams, Vahur. Elisa von der Recke – esimene omaelulooga baltlanna. (= Ettekanne konverentsil „Kirjutavad naised Baltimaadel 19. sajandil“ 3. juunil 2004 Tartus.) [Käsikiri.] [Eesti]
  • 4. Allgemeine Deutsche Biographie. Hrsg. durch die historische Commission bei der Königl. Akademie der Wissenschaften. Bd. 27. Leipzig : Duncker & Humblot, 1888, S. 502–503 (Julius Eckardt). [= http://mdz.bib-bvb.de/digbib/lexika/adb/images/adb027/@ebt-link?target=idmatch(entityref,adb0270504)] [Saksa]
  • 5. Allgemeines Schriftsteller- und Gelehrten-Lexikon der Provinzen Livland, Esthland und Kurland. Bearbeitet von Johann Friedrich von Recke und Karl Eduard Napiersky. Bd. 3. Mitau : Johann Friedrich Steffenhagen und Sohn, 1831, S. 480–484 ; Napiersky, C.[arl] E.[duard], Beise, Theodor. Nachträge und Fortsetzung, Bd. 2. Mitau : Steffenhagen und Sohn 1861, S. 135-136. [Saksa]
  • 6. Becker-Cantarino, Barbara. Schriftstellerinnen der Romantik. Epoche – Werke – Wirkung, München: Beck, 2000. [Saksa]
  • 7. Brunier, Ludwig. Elisa von der Recke. Bremen : Kühtmann’s J. Buchhandlung 1873. [Saksa]
  • 8. Deutschbaltisches Biographisches Lexikon 1710–1960 (DbBL). Hrsg. von Wilhelm Lenz. Wedemark: Verlag Harro von Hirschheydt, S. 612–613. [Saksa]
  • 9. D[iederichs]., H.[einrich]. Elisa von der Recke. – Baltische Monatsschrift. Hrsg. von Arnold v. Tideböhl. 43. Jg. H. 5. Bd. 51. Riga : Verlag der Baltischen Monatsschrift, 1901, S. 321–332. [Saksa]
  • 10. Diederichs, H.[einrich]. Elisa v. d. Recke in den Jahren 1776–93. – Baltische Monatsschrift. Hrsg. von Fr. Bienemann jun. Bd. 55. Jg. 45. H. 2. Riga : Verlag der Baltischen Monatsschrift, 1903, S. 167–179. [Saksa]
  • 11. Eggers, Alexander (Hrsg.). Baltische Briefe aus zwei Jahrhunderten. Berlin: Deutsche Bibliothek, [1917]. [Saksa]
  • 12. Falck, Paul Th. Das Drama im Baltenlande. Eine literarhistorische Anregung. - Baltische Monatsschrift. Jg. 54, Bd. 73. Riga: Jonck & Poliewsky, 1912, S. 199-222. [Saksa]
  • 13. Goodman, Katherine R. Dis/Closure: Women’s Autobiography in Germany between 1790 and 1914, New York u.a.: Lang 1986 [eriti lk 31–72]. [Inglise]
  • 14. Goodman, Katherine R. Poetry and Truth : Elisa von der Recke’s Sentimental Autobiography. – Interpreting Women’s Lives. The Personal Narratives Group and Joy Webster Barbre (eds.). Ithaca, 1989, p. 118–128. [Inglise]
  • 15. Goodman, Katherine R. Weibliche Autobiographien. – Frauen Literatur Geschichte. Schreibende Frauen vom Mittelalter bis zur Gegenwart. Hrsg. von Hiltrud Gnüg und Renate Möhrmann. 2., vollst. neu bearb. und erw. Aufl. Stuttgart ; Weimar : Suhrkamp, 2003, S. 166–176. [Saksa]
  • 16. Gottzmann, Carola L.; Hörner, Petra. Lexikon der deutschsprachigen Literatur des Baltikums und St. Petersburgs vom Mittelalter bis zur Gegenwart. Bd. 3: N-Z. Berlin-New York: Walter de Gruyter, 2007, S. 1052-1058. [Saksa]
  • 17. Grotthuss, Jeannot Emil Freiherr von. Das Baltische Dichterbuch. Eine Auswahl deutscher Dichtungen aus den Baltischen Provinzen Russlands mit einer litterarhistorischen Einleitung und biographisch-kristischen Studien. Reval: Verlag von Franz Kluge, 1894, S. 389-390. [Saksa]
  • 18. Grotthuss, Jeannot Emil Freiherr von. Das Baltische Dichterbuch. Eine Auswahl deutscher Dichtungen aus den Baltischen Provinzen Russlands mit einer litterarhistorischen Einleitung und biographisch-kritischen Studien. 2. Aufl. Reval : Franz Kluge, 1895, S. 445–446. [Lisaks lk-del 116–118 järgmised luuletused: „Leichtsinn und Frohsinn“, „Aldo’s Bild“, „Die Abendröthe“, „An den Witz“.] [Saksa]
  • 19. Grundriss einer Geschichte der baltischen Dichtung. Hrsg. von Arthur Behrsing unter Mitarbeit von André Favre, Otto Greiffenhagen und Arthur Knüpffer. Leipzig : Institut für Auslandkunde, Grenz- und Auslanddeutschtum, 1928, S. 50, 55. [Saksa]
  • 20. Hilmes, Carola. „Jetzt bin ich negativ glücklich“. Die autobiographischen Schriften und Reisetagebücher Elisas von der Recke. [Ettekanne konverentsil „Jacob Michael Reinhold Lenz und die deutsche Literatur des Baltikums im 18. und 19. Jahrhundert“ Riias ja Cesvaines 2.–6. sept. 2001. Käsikiri.] [Saksa]
  • 21. Hilmes, Carolina. "Jetzt bin ich negativ glücklich". Die autobiographischen Schriften und Reisetagebücher Elisas von der Recke. - Triangulum. Germanistisches Jahrbuch für Estland, Lettland und Litauen 10. Riga und Bonn, 2005, S. 37-59. [Saksa]
  • 22. Hilmes, Carola. Skandalgeschichten: Aspekte einer Frauenliteraturgeschichte. Königstein/Taunus: Ulrike Helmer, 2004. [Saksa]
  • 23. Kaur, Kairit. Baltisaksa aadlidaamid pärisorjusest. Kolm häält 18. sajandi lõpust. - Balti kirjasõna ja kultuurielu valgustusajastu peeglis. Koost. Katre Kaju. Tartu: Eesti Ajalooarhiiv, 2014, lk 80-92. [Eesti]
  • 24. Kaur, Kairit. Baltisaksa naiste juhuluulest XVII sajandi keskpaigast XVIII sajandi lõpuni. - Keel ja Kirjandus 2009, nr 1, lk 11-32. [Eesti]
  • 25. Kaur, Kairit. Dichtende Frauen in Est-, Liv- und Kurland, 1654-1800: von den ersten Gelegenheitsgedichten bis zu den ersten Gedichtbänden. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastuse trükikoda, 2013 (Dissertationes litterarum et contemplationis comparativae Universitatis Tartuensis, 1406–913X ; 11). [Saksa]
  • 26. Kaur, Kairit. Charlotte Elisabeth Konstantia von der Recke. – Akadeemia 2015, nr 5, lk 890–893. [Eesti]
  • 27. Klee, Elisabeth. Elisa von der Recke. Eine Edle von Geist und Geburt. – Baltische Monatsschrift. Jg. 46, Bd. 57, Riga : Verlag der Baltischen Monatsschrift, 1884, S. 625–641. [Saksa]
  • 28. Literaturlexikon. Autoren und Werke deutscher Sprache. Hrsg. von Walther Killy. Bertelsmann Lexikon Verlag, Bd. 9, S. 324–325 (= Autoren- und Werklexikon. Digitale Bibliothek Band 9: Killy Literaturlexikon, S. 16594–16599) (Bettina Eschenhagen). [Saksa]
  • 29. Lukas, Liina. Baltisaksa kirjandusväli 1890–1918. Tartu–Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus/Tartu Ülikooli kirjanduse ja rahvaluule osakond, 2006, lk 72, 94, 192, 195, 375, 432, 515, 524, 576, 577. [Eesti]
  • 30. McCalman, Iain. Cagliostro : maag mõistuse sajandil. Inglise keelest tõlkinud Urmas Rattus. [Tallinn] : Kunst, 2006. [Saksa]
  • 31. Merkel, G.[arlieb] . Darstellungen und Charakteristiken aus meinem Leben. Bd. 2. Leipzig : R. F. Köhler; Riga und Mitau : E. Götschel, 1840, S. 180–185. [Saksa]
  • 32. Niethammer, Ortrun. Autobiographien von Frauen im 18. Jahrhundert. Tübingen, Basel : Francke, 2000, S. 175–221. [Saksa]
  • 33. Prokop, Ulrike. Die Illusion vom Großen Paar, Bd.1: Weibliche Lebensentwürfe im deutschen Bildungsbürgertum 1750–1770. Frankfurt/M.: Fischer, 1991 [eriti lk 106–199]. [Saksa]
  • 34. Rachel, Paul. Elisa von der Recke. Bd. 1 (Aufzeichnungen und Briefe aus ihren Jugendtagen), Bd. 2 (Tagebücher und Briefe aus ihren Wanderjahren). Hrsg. von Leipzig : Dieterich’sche Verlagsbuchhandlung, Theodor Weicher, 1900, 1902. [Saksa]
  • 35. Redlich, May. Lexikon deutschbaltischer Literatur. Eine Bibliographie. Hrsg. von der Georg-Dehio-Gesellschaft. Köln : Verlag Wissenschaft und Politik, 1989, S. 261. [Saksa]
  • 36. Schindel, Carl Wilhelm Otto August von. Die deutschen Schriftstellerinnen des neunzehnten Jahrhunderts. Leipzig : Brockhaus, 1823, Bd. 2, S. 126–152; Bd. 3, S. 232. [Saksa]
  • 37. Schröder, L.[eopold Alexander] von [toim]. Briefwechsel zwischen Elisa von der Recke und Woldemar von Ditmar. – Baltische Monatsschrift. Hrsg. von Fr.[iedrich Gustav] Bienemann jun. 1904, Jg. 46, Bd. 57, H. 1., S. 249–275. [Saksa]
  • 38. Seeberg-Elverfeldt, Roland. Elisa von der Reckes Freundschaft mit Bernhard Becker. - Jahrbuch des baltischen Deutschtums 1976. Lüneburg: Nordland-Druck, 1975, S. 97-107. [Saksa]
  • 39. Sivers, Jegór von. Deutsche Dichter in Russland. Studien zur Literaturgeschichte. Berlin : Schroeder 1855, S. 85–87. [Lisaks lk-del 87–92 järgmised luuletused: „An Selma“, „Frühlingslied“, „Unfasslichkeit des Weltenschöpfers“, „Gottes Fürsorge“, „Mein Trost in dem trauervollen Jahre 1812“.] [Saksa]
  • 40. Söhn, Gerhart. Elisa von der Recke. – Söhn, Gerhart. Frauen der Aufklärung und Romantik. Von der Karschin bis zur Droste. Düsseldorf : Grupello Verlag, 1998, S. 64–71. [Saksa]
  • 41. Talve, Ilmar. Eesti kultuurilugu. Keskaja algusest Eesti iseseisvuseni. 2. tr. Tartu: Ilmamaa, 2005, lk 274. [Eesti]
  • 42. Tiedge, Christoph August. Anna Charlotte Dorothea, letzte Herzogin von Kurland [; geschildert von Christoph August Tiedge]. Leipzig : F. A. Brockhaus, 1823. [Saksa]
  • 43. Topf-Medeiros, Katharina. Selbstdarstellung und narrative Autorität in den Briefautobiographien Elisa von der Reckes und Elisabeth Stägemanns. – Geschriebenes Leben. Autobiographik von Frauen. Hrsg. von Michaela Holdenried. Berlin : Erich Schmidt, 1995, S. 142–154. [Saksa]
  • 44. Träger, Christine. Vorwort. – Recke, Elisa von der. Tagebücher und Selbstzeugnisse. Hrsg. und mit einem Vorwort versehen von Christine Träger. Mit 24 Bildtafeln. Leipzig : Koehler & Amelang, 1984, S. 9–33. [Saksa]
  • 45. Werner, Johannes. Vorwort. – Recke, Elisa von der. Mein Journal. Elisas neu aufgefundene Tagebücher aus den Jahren 1791 und 1793/95. Hrsg. und erläutert von Johannes Werner. Leipzig : Koehler & Amelang, 1927, S. 7–14. [Saksa]
  • 46. Wilpert, Gero von. Deutschbaltische Literaturgeschichte. München, C. H. Beck, 2005, S. 108, 114, 124 f., 254. [Saksa]
  • 47. Wurst, Karin A. „Begreifst du aber / wie viel andächtig schwärmen leichter, als / Gut handeln ist?“. Elisabeth (Elisa) Charlotte Konstantia von der Recke (1754–1833). – Lessing Yearbook 25 (1993), S. 97–116. [Saksa]

Seotud autorid