Eduard Ahrens (1803 – 1863)ÜlevaadeEluloolistEduard Ahrens sündis Tallinnas 22. märtsil (3. aprillil) 1803 kreisi-maamõõtja pojana. On oletatud tema eesti päritolu, kuid senised andmed viitavad, et tegemist oli siiski tüüpilise estofiilse baltisakslasega, kelle isa oli tulnud Tallinnasse Stralsundist ning ema pärines kohalikust baltisaksa suguvõsast. Eduard Ahrens õppis 1811–19 Tallinna toomkoolis ja 1819–23 Tartu ülikooli usuteaduskonnas. Kuna ta oli lõpetades 20-aastane, ent pastoriametisse võis asuda alles 25-aastasena, läks ta Pikavere (Pickfer) mõisa koduõpetajaks. 1830. aastal tegi ta Eestimaa konsistooriumi ees eksami, mis andis õiguse kirikus jutlustada, ning aasta hiljem eksami, mis andis õiguse kirikuõpetaja kohale asuda. 1832. aastal sõitis Eduard Ahrens Saksamaale end täiendama ning külastas ka Prantsusmaad. 1833. aastal tuli ta Eestisse tagasi ning asus koduõpetajaks Vana-Vigalasse (Schloss Fickel). Vigala (Fickel) kirikus pidas ta sel ajal ka oma esimesed eestikeelsed jutlused. 1837. aastast sai Eduard Ahrensist Kuusalu (Kusal) pastor ning selles ametis töötas ta 26 aastat, kuni oma surmani. 1860. aastal kinnitati ta Ida-Harjumaa praostiks. Tänu eesti keele ja rahvaluule alastele töödele valiti Ahrens 1845. aastal Õpetatud Eesti Seltsi auliikmeks, kuid vastuolude tõttu seltsi esimehe F. R. Faehlmann`iga loobus ta kahe aasta pärast sellest tiitlist. Alates 1842. aastast oli Ahrens Eestimaa Kirjanduse Seltsi korraline liige ja aastast 1845 Soome Kirjanduse Seltsi kirjavahetaja liige. Eduard Ahrens suri kopsurabandusse Tallinnas 7. (19.) veebruaril 1863. 1807. aastal abiellus Eduard Ahrens Rosalise Saltzmanniga, kellega tal oli kaks poega (mõlemad surid lapsena) ja tütar. Eesti kultuurilukku on Eduard Ahrens jätnud kõige sügavama jälje kirjaviisi uuendajana ja esimese uut tüüpi eesti keele grammatika autorina. Oluline oli Ahrensi roll kirikukeele kritiseerijana ning kirjakeele rahvapärastamise nõude kirgliku kaitsjana, ehkki ise ta ühtegi eestikeelset teksti ei publitseerinud. Ajakirjas „Das Inland“ avaldatud artiklites seadis Ahrens kahtluse alla F. R. Faehlmanni muinasjuttude rahvaehtsuse ja kritiseeris teravalt F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoega“ nii keelelisest küljest kui selle paigutise meeleolutseva tooni pärast, mis olla eesti rahvalaulule täiesti võõras. Eesti keele grammatika ja kirjaviisi uuendajaOma keelekäsitlusega pani Eduard Ahrens aluse uuele suunale eesti grammatikakirjelduses. Ta loobus püüdest normida eesti keelt saksa ja ladina eeskujul ning võttis eeskujuks soome grammatika, uskudes, et eesti keel on „soome keele tütar“. Ahrens lähtus arusaamast, et õige eesti keel on see, mida talupojad omavahel räägivad, ning seetõttu nägi ta palju vaeva, et koguda kokku rahvakeele näiteid, millele oma grammatika üles ehitada. Eduard Ahrensi keelekäsitlusele teed rajavaid seisukohti oli avaldatud juba alates 19. sajandi teisest aastakümnest (O. W. Masing, F. R. Faehlmann, A. F. J. Knüpffer ning J. H. Rosenplänteri ajakirjas „Beiträge“ ilmunud keelealased artiklid paljudelt teistelt). Kuid E. Ahrens oli see, kes uudsed seisukohad esimesena süsteemse grammatikakirjeldusena esitas. Tema „Grammatik der Ehstnischen Sprache Revalschen Dialektes“ („Eesti keele Tallinna murde grammatika“) ilmus 1843. aastal. See väljaanne sisaldas ainult vormiõpetuse osa ning hiljem töötas ta seda ümber ja täiendas süntaksikirjeldusega, mis on esimene ulatuslikum lauseõpetus eesti keele kohta. Grammatika teine, täiendatud trükk ilmus 1853. aastal. Kõige enam on Eduard Ahrens tähelepanu pälvinud kirjaviisi uuendajana. Vana, 17. sajandi lõpul välja töötatud kirjaviis ei peegeldanud adekvaatselt mitmeid eesti keele fonoloogilises süsteemis olulisi nähtusi, näiteks pikkade ja lühikeste häälikute vastandust. Juba enne Ahrensit olid mitmed autorid juhtinud tähelepanu kirjaviisi puudulikkusele ning pakkunud välja omapoolseid parandusettepanekuid. Kuigi Ahrens jõudis juba oma grammatika esimeses trükis järeldusele, et eesti keeles tuleks rakendada nn soome kirjaviisi, ei kasutanud ta 1843. aastal seda veel keelenäidete esitamisel. Esimene uues kirjaviisis ilmunud teos oli Ahrensi sõbra, Jõelähtme (Jegelecht) pastori G. H. Schüdlöffeli välja antud raamatuke „Toomas Westen“ (1844). Ahrensi grammatika teises trükis on näitematerjal esitatud juba uues kirjaviisis. Kirjaviisi levikule aitas oluliselt kaasa see, et F. R. Kreutzwald, kes alguses soomepärast kirjaviisi ei pooldanud, seda hiljem kaitsma asus ning selle oma teostes tarvitusele võttis. Lõplikult pääses uus kirjaviis võidule pärast Ahrensi surma, 1870-ndate aastate alguses, mil vast asutatud Eesti Kirjameeste Selts otsustas hakata seda oma väljaannetes kasutama. Kõik olulisemad Ahrensile järgnenud eesti keele kirjeldused alates F. J. Wiedemann`i grammatikast (1875) ja K. A. Hermanni kirjutatud esimesest eestikeelsest grammatikast (1884) tuginevad otsesemalt või kaudsemalt Ahrensi keelelistele seisukohtadele ning tema kirjaviis on (minimaalsete muudatustega) kasutusel tänapäevani. Kristiina Ross |