Johann Georg Eisen von Schwarzenberg (1717 – 1779)ÜlevaadeElustJohann Georg Eisen von Schwarzenberg sündis 8. (19.) jaanuaril 1717 Baieris Kesk-Frangimaal Ansbachi krahvkonnas Polsingenis. Eiseni isa pidas pastoriametit ja juba tema kohta on teada, et tal oli sageli vastuolusid võimuesindajatega. Kahest abielust oli Gottfried Eisenil 18 last, mistõttu tal ei olnud erilisi võimalusi igaühte neist elluastumisel majanduslikult toetada. Vajadus oma tulevikuplaanide (Euroopa-reis sihtkohaga Itaalia) teostamiseks ise raha teenida tõi Halle ülikoolis (1737–40) teoloogiat, meditsiini, ravimtaimeteadust ja kameralistikat õppinud Eiseni 1741. aastal Liivimaale, millel oli saksa tudengite seas omamoodi „piimamägede ja pudrujõgede maa“ kuulsus, kus koduõpetajana oli kerge vaevaga võimalik kiirelt haljale oksale jõuda. Eisen õpetas neli aastat Avinurmes (Awwinorm) perekond Skoghi lapsi ja kuigi raha reisiks oli juba olemas, võttis ta vastu Torma-Lohusuu (Torma-Lohusu) pastorikoha (1745–75). Eiseni tegevus Tormas oli äärmiselt mitmekesine. Ta rajas uue kirikuhoone, tegi suuri jõupingutusi kirjaoskuse levitamiseks kihelkonnas, propageeris rõugetevastast kaitsepookimist sõnas ja teos, kirjutas käsikirja jäänud eestikeelse aiapidamiskäsiraamatu, leiutas uudse kuivkonserveerimisviisi, mille tutvustus tõlgiti mitmetesse võõrkeeltesse (vene, poola, rootsi, inglise, hispaania) ja pani paberile rea pärisorjusevastaseid kirjutisi, millest enamik trükki siiski ei jõudnud. Tormast lahkus Eisen 1775, mil ta erimeelsuste tõttu kohalike mõisnikega oma sissetulekute osas vastas kutsele asuda Terespoli (Leedu) luteri koguduse õpetajaks. Teel Leetu (1776) tehti talle aga ahvatlevam ettepanek Kuramaa hertsogi Peetri poolt, kes palus tal asuda Miitavis (Jelgava, Mitau) asutatud Academia Petrina kameralistikaprofessori kohale ning ühtlasi määras ta oma aedade ja mõningate maavalduste inspektoriks. Aga kuna hertsog ei olnud Eiseni tegemistega alailma rahul, lahkus Eisen 1777. aastal ka Kuramaalt. Liivimaal kohta leidmata suundus ta Peterburi, kus kandideeris Liivimaa kindralsuperintendendi kohale, kuid avaldatud radikaalsete teoloogiliste vaadete („Das Christentum nach der gesunden Vernunft und der Bibel“ ja „Das thätige Christentum, in Betrachtungen für Jedermann“, mõlemad 1777) ja mõjukate toetajate puudumise tõttu kirikuringkondades teda sellesse ametisse ei valitud. Elu lõpu veetis Eisen Moskva lähedal Jaropoletsis krahv Tšernõšovi mõisate ülemvalitsejana. Johann Georg Eisen suri 15. (26.) veebruaril 1779. LoomingustPärisorjuse kriitikaEisen oli esimene pärisorjuse kui institutsiooni kriitik kogu Vene impeeriumis. Tema esimesed selleteemalised kirjutised pärinevad juba 1750ndatest aastatest, kuid aastani 1764 ei olnud Eiseni katsetel neid trükis avaldada -- vaatamata mitmetele Peterburis-käikudele ja Peeter III huvile – edu. Alles pärast Katariina II võimuletulekut õnnestus tal tsaarinna toetusel anonüümselt avaldada Gerhard Friedrich Mülleri kogumiku „Sammlung Russischer Geschichte“ üheksandas köites kirjatöö „Eines Liefländischen Patrioten Beschreibung der Leibeigenschaft“ (1764). Eisen näitab pärisorjuse laastavat mõju talupoegade elukäsitusele ja huvile arendada oma majapidamisi, rääkimata vaenulikkusest mõisnike vastu ja hooletust suhtumisest mõisa varasse. Pärisorjus on Eiseni jaoks erakordselt ebaefektiivne majandussüsteem. Veel enne Heinrich Johann von Jannau`d ja Garlieb Merkel`it võtab ta kriitilise hoiaku müüdi suhtes, mis nägi saksa ristisõdijate põhiimpulsina soovi levitada kristlust. Ta näeb pärisorjusliku korra kehtestamise alusena Liivimaal võõrvallutajate vajadust hoida kohalik elanikkond oma kontrolli all. Eisen teeb ettepaneku pärisorjus järk-järgult kaotada ja anda talupoegadele isiklik omand koos pärimisõigusega, kuid ta ei unusta seejuures ka mõisnikke, kes peaksid maaomanikena talupoegadelt renti saama. Ta mainib eeskujuna Euroopa riike, kus pärisorjus juba ammu kaotatud, ilma et keegi seda enam taga igatseks. Toimetaja G. F. Müller oli kirjutisele lisanud rea omapoolseid märkusi, milles põhiliselt püüti näidata Venemaa pärisorjade olukorda paremana Liivimaa omadest. Eisen protestis lisanduste vastu. Ta püüdis kõigepealt avaldada vastulause Riias, kuid kuna Riia tsensor, linnapea Andrea saatis selle edasi Müllerile, jäi selgitus ilmumata. Hiljem trükiti see siiski ära Saksamaal Berliinis „Vossische Zeitungis“ (90. Stück, 27. Juli 1765). Pärast „Beschreibungi“ ilmumist kutsuti Eisen Peterburi, et ta vürst Grigori Orlovi Ropša mõisas oma ettepanekuid realiseerida prooviks. Kuid tema tegevusega ei oldud rahul ja eksperiment lõppes peagi. Eisen suundus tagasi Torma. Vaatamata ebaõnnestunud katsele oma ideid ellu rakendada, jätkas ta tegelemist pärisorjuse-temaatikaga, püüdes välja töötada võimalikult täiuslikku majandussüsteemi, et veenda valitsejaid pärisorjust siiski kaotama. Tervikkujul väljatöötatud süsteem säilinud ei ole, kuid leidub hulk katkeid (vt Bartlett/Donnert 1998). Järgmine võimalus oma vaadete trükisavaldamiseks avanes alles Miitavis, kus Eisenil õnnestus 1777. aastal anda välja üks number ajakirja „Der Philantrop“. Kuramaal, mis ei kuulunud veel Vene tsaaririigi koosseisu, oli Eisenil võimalik oma mõtteid vabamalt avaldada, ilmselt seetõttu on selle kirjutise toon radikaalsem ja tagasivaates oma senisele tegevusele ümbritsevate oludes suhtes avalikult kriitiline. Võrreldes „Beschreibungi“ pärisorjuse-käsitusega, milles keskenduti rohkem selle institutsiooni ebamajanduslikele efektidele, on siin rõhutatud selle loomuvastasust, kuna pärisorjusliku korra tingimustes on osa inimesi jäetud ilma oma loomulikust põhiõigusest isiklikule vabadusele. Selgelt ütleb ta välja ka vajaduse kaotada pärisorjus kohe, ilma väikeste eksperimentideta, mis raiskavat vaid väärtuslikku aega. Paraku oli Eisen oma ettepanekutega ligi pool sajandit oma kaasmaalaste mõtlemisest ette jõudnud, teistest Vene impeeriumi aladest aga lausa pea terve sajandi. Kairit Kaur |