Eesti vanema kirjanduse digitaalne tekstikogu

Eluloolist

Victor Amadeus Hehn sündis 26. septembril (8.oktoobril) 1813 Tartus (Dorpat). Hehnide suguvõsa pärines Frangimaalt Hennebergi krahvkonnast Römershofenist Königsbergi lähistelt (Põhja-Baieri). Halles teoloogihariduse saanud vanaisa Johann Martin Hehn (1743–1793) saabus Liivimaale aastal 1766, kus sai algul Tartu kroonu- ja linnakooli rektoriks, kolme aasta pärast aga Jaani kiriku diakoniks (1769–1776). Ta abiellus Liivimaa ajaloolase ja Tartu justiitsbürgermeistri Friedrich Konrad Gadebuschi tütrega, kellega tal oli üheksa last. Hiljem (1776–1793) oli Johann Martin Hehn kirikuõpetaja Otepääl (Odenpäh), kus ta kirjutas lõunaeesti grammatika ja valmiraamatu („Jutto nink Moistu könne, Ma-Rahwa Tullus nink Röömostamisses trükkitu“, Tallinn: Lindfors, 1778), mida peetakse vanimaks ilmalikuks eesti keeles ilmunud jutukoguks. Paraku ei ole kumbki neist teostest säilinud. Victor Hehni isa Gustav Heinrich Hehn (1794–1823) omandas samuti teoloogihariduse ja töötas mõnda aega Otepääl oma isa järglasena, kuid loobus aastal 1800 ametist, kuna see ei olnud enam ühendatav tema usuliste vaadetega. Seejärel suundus ta Saksamaale, kus ta õppis filosoofiat ja juurat, omandades Erlangeni ülikoolis doktorikraadi. Pärast tagasipöördumist kodumaale aastal 1803 oli ta kakskümmend aastat ametis Tartu maakohtus.

Victor Hehn sündis Gustav Heinrichi teisest abielust Amalie Wildega. Isa suri, kui poiss oli kümnene, mistõttu tal tuli kasvada majanduslikult üsna kitsastes oludes. Hehnil olid veel õde ja vend (Richard) ning poolvend (Julius) isa esimesest abielust. Vendadel oli üksikuks jäänud Hehni elus tähtis roll. Koolihariduse sai Hehn kõigepealt madam Bergi õppeasutusest ja Asmus Dittmari erakoolist, aastatel 1822–1830 oli ta Tartu gümnaasiumi õpilane. Kooliajast on teada mõned kirjanduslikud katsetused. 1830–1834 õppis Hehn Tartu ülikoolis klassikalist filoloogiat, õppejõuks Karl Morgenstern, nähtud on ka ajaloolase Friedrich Kruse mõju (kelle huvi keskmes olid varased kultuurid, eelkõige Itaalia). Tollasest üliõpilaselust jäänud Hehn kõrvale, mida on põhjendatud tagasihoidlike finantsidega.

Õppereis Saksamaale ja Itaaliasse

Hehni unistuseks oli õppereis Saksamaale ja eriti Itaaliasse. Et reisiks raha koguda, asus ta tööle koduõpetajana (1835–1838), algul Poola ülestõusu mahasurumisel tuntust kogunud kindral von Geismari juures Mogiljovis, Žitomiris ja Vilniuses, seejärel Liivimaal parun Lilienfeldi juures Limbaži (Lemberg) lähistel. Sellest ajast on kirjadest poolvennale Juliusele teada ka Hehni mõningane huvi eesti keele, eelkõige selle etümoloogia vastu (kuigi kriitiliselt peab ütlema, et sügavamat keeletundmist tema arutlused ei reeda). Samuti huvitasid teda sküüdid.

Suvel 1838 asus Hehn Rootsi kaudu teele Saksamaale. Enne semestri algust Berliini ülikoolis reisis ta ringi Reinimaal. Berliinis veetis Hehn terve talvesemestri ja suvesemestri kuni maini. Hehni biograafi, 19. sajandi Balti päritolu saksa ajaloolase ja Wilhelm II poliitilise nõuniku Theodor Schiemanni (1847–1921) arvates sai Hehn siit määrava impulsi oma filosoofilistele vaadetele ja hilisemale teaduslikule tööle (vt 1894, ptk „In Deutschland“). Ta tutvus siin võrdlev-ajaloolise keeleteadusega (õppejõududeks Karl Lachmann, Franz Bopp, Philipp August Böckh), sattus Hegeli teoste mõju alla, luges saksa lehti, käis teatrites ja muuseumides. Oluline sündmus Berliini ajast oli Hehni sõbrunemine kaasbaltlase Georg Berkholziga, kes oli pidanud Tartust lahkuma duellil osalemise tõttu. See elukestev sõprus oli Hehnile mitmeid kordi abiks, olles sidemeks baltisaksa ajakirjandusringkondadega ja võimaldades aastaid hiljem saada tööd Peterburis.

Mai keskel 1839 alustas Hehn oma elu kõrghetkeks kujunenud reisi Itaaliasse. Ta liikus jalgsi läbi Saksimaa piki Elbet Prahasse, sealt edasi Frangimaa (kus otsis üles oma sugulased), Nürnbergi ja Regensburgi kaudu Münchenisse, kust tee viis edasi üle Alpide Como järve äärde. Reis jätkus läbi Põhja-Itaalia, Apenniinide ja Toscana Rooma, sealt edasi Girgenti ja Sürakuusa kaudu tagasi Rooma. Esimesed kliima, maastiku, floora ja fauna ning inimtegevuse koosmõju vaatlemise katsed juba selle reisi ajal – Hehn kirjutas „zooloogilis-monograafilise essee“ eeslist. Hehn tegeles veel ka ilukirjanduslikke katsetustega. Samast ajast on pärit novell „Priscilla“, kirglik itaalia armastuslugu, kus mängus armukadedus ja pistodad, mille Hehn kirjutas surmanuhtluse hukkamõistmiseks, šokeerituna pealtnähtud hukkamisest.

Itaaliast suundus Hehn edasi Prantsusmaale. Aprillis 1840 saabus ta Touloni, kust liikus Marseille ja Lyoni kaudu Pariisi. Schiemanni sõnul prantslased Hehnis erilist sümpaatiat ei äratanud, nad huvitanud teda niivõrd, kuivõrd ta suutis neis ära tunda kreeka-rooma kultuuri järglasi. Prantsusmaalt liikus Hehn Belgia kaudu tagasi Saksamaale, naastes pärast Švaabimaa väisamist tagasi Berliini ja sealt mõne aja möödudes kodumaale.

1841 asus Hehn pärast vanemõpetaja kutseeksami sooritamist Pärnu (Pernau) kreiskoolis vanu keeli õpetama (1841–1846). Kooliõpetaja ajast pärinevad Hehni esimesed trükis avaldatud kirjutised. Nendeks on kaks kooli programmkirjutist „Zur Charakteristik der Römer“ (1843) ja „Ueber die Physiognomie der italienischen Landschaft“ (1844) ja lisaks veel ajaloolis-geograafiline ülevaade Pärnu linnast, mille ta avaldas nädalakirjas „Das Inland“ (5. 02. 1846, nr 6, ek „Sirp“ 16. 09. 2005). Trükki ei jõudnud „Ueber das Lateinschreiben der heutigen Philologen“ ja „Ueber die Authenticität der Reden des Thucydides“.

„Ueber die Physiognomie der italienischen Landschaft“

Neist kirjutistest võiks enam huvi pakkuda „Ueber die Physiognomie der italienischen Landschaft“, milles leiavad esmakordselt arendamist rida Hehni hiljem kuulsaks teinud teoste mõttekäike. Hehn vaatleb saksa Itaalia-reiside traditsiooni. Ta väidab, et romantikutest Itaalias käinud ei näinud mitte tõelist Itaaliat, vaid projitseerisid sellele oma nägemuse romantilistest maastikest. Hehn peab romantiliseks Põhjamaid (millena näeb ta ka Saksamaad, laiemalt üldse põhjapool Alpe paiknevaid maid) oma paksude metsikute laante, udude, varjudemängu ja muutliku ilmastiku ning aastaaegadega (tuues esile kevadeti haljendava rohu). Ta nimetab nn põhjamaist maastikku lüürilis-musikaalseks, vastandades sellele plastilis-arhitektoonse Lõunamaa, mida tema arvates iseloomustavad kõrbenud rohi, metsavaesed mäed ja igihaljad puud, mis meenutavad skulptuure; mis pole mitte romantiline, vaid klassikaline-antiikne ja mille õigeks mõistjaks peab ta Johann Wolfgang Goethet. Kui Põhjamaade aia prototüübiks peab ta inglise aeda, milles on võimalikult püütud säilitada loomulikkuse-looduslikkuse illusiooni, siis itaalia aeda peab ta pigem arhitektuurist välja kasvavaks ja sellega harmoonias olevaks nähtuseks. Nii nagu maastikke, vastandab Hehn ka põhja- ja lõunamaalasi. Esimesi peab ta romantikuteks, kelle ihad ja igatsused lähevad sageli üle reaalsuse piiri, keda iseloomustab sisu prevaleerimine vormi üle ja sügava vastuolu tunnetamine kunsti ja looduse/loomuse vahel. Teised seevastu olla rahulikud harmoonilised inimesed, kellele on omane antiikne mõõdukuseideaal, kes püüavad jääda reaalsuse piiridesse, viies sisu ja vorm vastavusse ega näe vastuolu kunsti ja looduse/loomuse vahel. Põhjamaalastele olla omane loodushärdus, mida lõunamaalaste juures ei kohtavat. Seetõttu peab ta ka loomulikuks, et maastikumaal kujunes välja ja jõudis oma suurimate saavutusteni põhjamaistes Madalmaades, samas kui Itaalia maalikunsti iseloomustavat pigem huvi inimese ja arhitektuuri vastu, juhtivaks žanriks on seal ajaloomaal.

Tartu ja vangistamine

1846. aastal kutsuti Hehn saksa keele ja kirjanduse lektoriks Tartu ülikooli. Hehn pidas loenguid J. W. Goethest ja Friedrich Schillerist, Wulfilast ja Nibelungidest, saksa ja gooti keele grammatikast ning viis läbi stiiliharjutusi. Hehni uurija Thomas Taterka on rõhutanud Hehni erakordsust tollaste Saksamaa ülikoolide kirjandusõpetuse taustal – kui viimastes keskenduti pea eranditult vanale kirjandusele, siis Hehn õpetas ka uuemat kirjandust, mida mujal hakati õpetama alles aastakümneid hiljem.

Väljaspool ülikooli kuulus Hehn paruness Mary (Marie) Bruiningki (snd Lieven) sõpruskonda, mis poliitiliselt pineval ajal (1848. aasta revolutsioon Saksamaal) talle saatuslikuks sai. Nimelt kahtlustati, et paruness Bruiningk toetas rahaliselt saksa revolutsionääri Gottfried Kinkeli (1815–1882) põgenemisaktsiooni Spandau vanglast 1850. aasta novembris. Hamburgi politseilt vihje saanud Vene salapolitsei võttis luubi alla kõik, kes olid mõned aastad varem Liivimaalt lahkunud Mary Bruiningkiga kirjavahetuses ja paraku oli nende seas ka Hehn, kes oli küll oma tuttavate arreteerimisest kuulnud, kuid ei osanud midagi karta, kuna ei teadnud oma kirjades olevat midagi poliitilises plaanis huvipakkuvat. Sellele vaatamata vahistati 1851. aasta suvel ka tema ning paigutati Peeter-Pauli kindlusesse. Milles teda süüdistati, tal teada saada ei õnnestunudki. Mingit süüd tõestada ei suudetudki, küll aga peeti Hehni huvi oma süüdistuse vastu puuduva alandlikkuse märgiks, tal tuli kindluses istuda kolm kuud ja sealt saadeti ta edasi asumisele, mille koha ta võis endale siiski ise välja valida. Keelatud oli vaid residentsi- ja ülikoolilinnad, samuti ei tohtinud ta töötada haridusministeeriumi alluvuses. Hehn valis Tuula, kus elas üks tema onudest.

Hehn Venemaal

Kuigi Tuulas oli Hehn määratud kohaliku kuberneri alluvusse „erakorraliste ülesannete tarvis“, oli see koht vaid nominaalne ja tegelikult teenis Hehn raha muusikatundide andmisega. Akadeemilised ringkonnad, kellega suhelda, puudusid. Hehn õppis vene keelt, süvenes Goethe loomingusse ja alustas märkmete kogumist venelaste kommete kohta (mis Schiemann 1892 pealkirja „De moribus Ruthenorum“ all üsna tendentsilikult toimetatuna kärbitud kujul välja andis, rakendades need oma venevaenuliku poliitikasuuna teenistusse). Mõistetava kriitika kõrval ametnike suva ja julmuse aadressil leidub nende märkmete seas ka groteskseid pahameelepurskeid. Hehni jaoks olid venelased barbaarsed, loomalikud asiaadid, kes oma tsiviliseerimatust varjasid vaid õhukese välise euroopaliku kultuurikihi alla. Tema antipaatia venelaste suhtes ei ole siiski taandatav vaid tema ebaõiglasele vangistamisele ja asumiselesaatmisele, sest juba 1840. aastast, pärast tagasipöördumist Itaaliast Berliini, on teada üks tema arvamusavaldus Aleksandr Puškini „Jevgeni Onegini“ kohta, kust juba kumab läbi tema üldjoontes negatiivne arvamus venelastest, mis oli alguse saanud ilmselt juba koduõpetaja-aastatel. Tuulast võis Hehn lahkuda 1855, kui ta pärast Nikolai I surma sai järgmiselt tsaarilt armu. Hehn suundus Peterburi.

Peterburis (1855–1873) asus Hehn sõber Berkholzi kutsel tööle Keiserliku Avaliku Raamatukogu abitööjõuna. 1856 kavatsesid mehed sealt lahkuda madala palga tõttu. Samal ajal loodi komisjon surnud tsaar Nikolai I aja uurimiseks, mille tööd määrati juhtima Kuramaalt pärit parun Modeste Korff (1800–1876). Korff, kes oli raamatukogu direktor, leidis, et just Hehn ja Berkholz oleksid kõige õigemad inimesed seda uurimist läbi viima. Ta palus tsaarilt mõlema võtmist püsivalt raamatukogu palgale ja kõrgema palga maksmist. Tsaar rahuldas palve, Hehnist sai ülemraamatukoguhoidja. Raamatukogu periood oli publikatsioonide poolest viljakaim Hehni elus. Lisaks komisjoni liikmena kirjutatud ülevaatele Nikolai I aja välispoliitikast, pidas Hehn rea ettekandeid, suhtles Peterburi akadeemikutega. Aastatel 1860–1866 kirjutas ta rea artikleid ajakirjale „Baltische Monatsschrift“, mille peatoimetajaks Berkholz 1859 sai. 1864 kirjutas ta oma Itaalia-reiside järelkajana (Hehn käis Itaalias ka Peterburist ja hiljem Berliinist) raamatu „Italien. Ansichten und Streiflichter“, mida ilmus tema elu ajal kolm trükki. Läbimurde teadusilmas saavutas ta aga oma teosega „Kulturpflanzen und Hausthiere in ihrem Übergang aus Asien nach Griechenland und Italien, sowie das übrige Europa. Historisch-linguistische Skizzen“ (1870; 4. tr. 1883; 5. tr. 1888), millele 1873 järgnes „Das Salz. Eine kulturhistorische Studie“ (vaatlus soola rollist Euroopa ajaloos).

Teoses „Kulturpflanzen“ vaatleb Hehn, nagu pealkirigi ütleb, kultuurtaimede ja koduloomade levikut Lähis-Idast Euroopasse „inimese loodustõilistava“ tegevuse käigus. Oma mõttearendused ehitab ta üles peamiselt keeleajaloolisele materjalile. Ühest küljest peitus sellises lähenemises Hehni novaatorlikkus, millega ta kirjutas end kultuuriuuringute annaalidesse (uusim käsitlus Hehnist sellest vaatepunktist pärineb ilmselt Kittlerilt aastast 2000), teisalt on just paljud tema hiljem kummutamist leidnud etümoloogiad need, mis lasevad raamatul üsna pea taanduda pelgalt teadusloo huviobjektiks. (Mõningase ülevaate Hehni vaadete vananemisest keeleajaloo seisukohalt annab juba 1911. aastal ilmunud Otto Schraderi Hehni-biograafia teine trükk (orig 1891).) Tänapäeval on huvi pakkunud pigem Hehni Itaalia-raamat, mille puhul on esile tõstetud tema stiilimeisterlikkust. Oma mitmekülgse tegevuse eest pälvis Hehn tsaarivalitsuse tunnustuse, talle omistati 1873 aadlitiitel (mida Hehn, kuigi ta oli kogu elu igatsenud olla aadlipäritolu, kunagi ei kasutanud). Hehn tundis end Venemaal kõigele vaatamata ebamugavalt ja suundus seetõttu peale pensioni väljateenimist pärast väikest viivitust 1873 Berliini.

Berliinis

Berliinis (1873–1890) Hehnil päriselt kohaneda enam ei õnnestunudki, vaatamata tema kuulumisele mitmetesse suhtlusringkondadesse. Kohe peale Berliini saabumist sattus ta demokraatlikult meelestatud seltskonda, kuid ei sobinud sellega ning eemaldus järjest konservatiivsemate ringide suunas, mis koondusid kriitiku Julian Schmidt`i (1818–1886) ja publitsistide Lothar Bucher`i (1817–1892) ja Moritz Busch`i (1821–1899) ümber. Hehni ühendas viimastega tugev Bismarcki-vaimustus. Kuigi Hehn tuli Berliini suurte plaanidega, langes ta produktiivsus siin varasemate aastatega võrreldes tunduvalt. Ainsaks sel perioodil avaldatud teoseks on „Gedanken über Goethe“ (1887), Hehni vaade Goethele, kelle klassikustaatus oli raamatu ilmumishetkel madalseisus. Uudseks arenguks Hehni tollastes vaadetes oli tema antisemitism, mis kumab läbi ka tema Goethe-raamatust, kus noorpõlve austusobjektid Ludwig Börne ja Heinrich Heine on pisendatud „tarkadeks, hea haistmisega gnoomideks“ (Borchmeyer 2005). See juudivastane hoiak on täielikus vastuolus Hehni 1862. aastal ajakirja „Baltische Monatsschrift“ 2. numbris avaldatud juutide emantsipatsiooni toetava kirjutisega „Blick auf die Geschichte der Juden in Europa“ (kirjutis avaldati seega kolm aastat enne seda, kui haritud juutidele anti Vene riigi poolt luba asuda elama Eesti alale). Victor Hehn suri 21. märtsil 1890.

Kairit Kaur