August von Kotzebue (1761 – 1819)ÜlevaadeÕpinguaastadAugust Friedrich Ferdinand (von) Kotzebue sündis 3. mail 1761 Weimaris jõuka kaupmehe ja legatsiooninõuniku pojana. Ta õppis esmalt Weimari gümnaasiumis, mille professoriks oli tema onu J. K. A. Musäus, tuntud valgustuskirjanik ja muinasjuttude autor. Aastatel 1777–79 õppis A. Kotzebue Jena ja Duisburgi ülikoolis õigusteadust, tegeldes samal ajal ka kirjandusega (debüüt 16-aastaselt C. M. Wielandi ajakirjas „Der Teutsche Merkur“). A. Kotzebue osales Jena üliõpilaste harrastusteatri töös ning asutas hiljem Duisburgis tudengiteatri. 1779 rajas ta Jenas kirjandusklubi (Dichterclub) ja astus kohaliku saksa seltsi liikmeks. Alates 1780. aastast töötas A. Kotzebue Weimaris advokaadina. Tallinnas, asjaarmastajate teaterAastal 1781 sai A. von Kotzebue isa sõbra, Preisimaa saadiku krahv Görzi vahendusel tööle Peterburi kindralkuberneri ja sealse saksa teatri direktori F. W. von Baueri erasekretäri kohale (enne teda oli seal töötanud Jacob Michael Reinhold Lenz). Pärast von Baueri surma aastal 1783 asus A. Kotzebue elama Tallinna, kus töötas ülemapellatsioonikohtu asessorina. 1785. aastal tõusis A. Kotzebue kubermangumagistraadi presidendi ametikohale, omandas ühtlasi Vene päriliku teenistusaadliseisuse (ning aadlipatrikli) ja abiellus Tallinna komandandi tütre Friederike Juliane Eleonore von Esseniga (1763–90). Aastal 1784 asutas A. von Kotzebue Tallinnas asjaarmastajate teatri (Liebhabertheater), mille tegevusest võttis teiste seas osa toonane Tallinna gümnaasiumi ladina keele professor Friedrich Gustav Arvelius, hiljem ka krahv Peter Manteuffel. Teater avati 8. detsembril 1784 Kanuti gildi majas näidendiga „Die beiden Zauberer“. Asjaarmastajate teatri kulul (asutuse puhaskasum läks Tallinna vaeste heaks) anti 1790. aastal välja Arveliuse „Ramma Josepi Hädda- ja Abbi-Ramatu“ 10 000 eksemplari, mida levitati talurahvale tasuta. Tallinnas valmis mitmeid menukaid näidendeid, mh ka melodraama „Menschenhass und Reue“ (1789), millega A. von Kotzebue pani aluse oma laiemale tuntusele. Rahutud aastadAastal 1790 avaldas A. von Kotzebue saksa valgustuskirjaniku A. von Knigge nime all rämeda paskvilli „Doctor Bahrdt mit der eisernen Stirn“, mis kahjustas tugevasti tema mainet. Samal aastal loobus ta riigiteenistusest ning sõitis Pariisi. Seda kajastab reisikiri „Meine Flucht nach Paris im Winter 1790“ (1791). Aastal 1792 naasis A. von Kotzebue Venemaale ning abiellus kaks aastat hiljem Christine Gertrud von Essen`iga (snd von Krusenstiern, 1769–1803). Aastal 1795 lahkus A. von Kotzebue tervislikel põhjustel riigiteenistusest ning elas kaks aastat Virumaal oma väikeses maamõisas Friedenthalis Jõhvi (Jewe) lähedal, kuhu rajas ka harrastusteatri. Aastal 1798 sõitis ta perega Viini, kus töötas viis kuud õueteatri direktori ja intendandina ning sai seejärel Austria keisrilt Franz II-lt eluaegset pensioni. 1799. aastal elas A. von Kotzebue põgusalt Weimaris, mille lähedale ostis endale maja. Samal aastal ilmus trükist tema pamfletilik näitemäng „Der hyperboreeische Esel“, mis oli suunatud vararomantikute vastu, püüdes naeruvääristada kitsamalt vendade Schlegelite retoorikat. 1800. aastal, pärast Venemaale naasmist, vahistati A. von Kotzebue Palanga lähistel, kust saadeti poliitiliselt kahtlase isikuna (tagantjärele oletatav süüdistus jakobiinluses) Siberisse (Tobolsk ja Kurgan). Paari kuu möödudes sai A. von Kotzebue keiser Paul I-lt, kellele meeldinud tema teos „Der alte Leibkutscher Peter des Dritten“ (1799), armu ning hüvituseks ka Vooru (Worroküll) kroonumõisa Tarvastu (Tarwast) kihelkonnas Liivimaal. Lisaks nimetati ta Peterburi saksa õukonnateatri direktoriks. Värvikast Siberi-seiklusest kõneleb tema autobiograafiline teos „Das merkwürdigste Jahr meines Lebens“ (1801). Pärast Paul I-le tehtud atentaati aastal 1801 loobus A. von Kotzebue teatrijuhi ametist ning asus elama sünnilinna Weimarisse. WeimarisWeimaris üritas A. von Kotzebue (kirjandus)seltskonnas tulutult läbi lüüa. Konflikt J. W. Goethe`ga, kes soovis lavastada tema komöödiat „Die deutschen Kleinstädter“ (1803), paisus näidendis leiduvate irooniliste vihjete tõttu Goethe ja vararomantikute aadressil sedavõrd, et ta lahkus 1802. aastal Berliini. Nimetatud 1803 Preisi Teaduste Akadeemia erakorraliseks liikmeks (alates aastast 1812 auliige), andis A. von Kotzebue Berliinis koos Garlieb Merkel`iga välja ajakirja „Der Freymüthige“ (1804–06), kuid loobus peagi tüli tõttu koostööst. 1803–04 viibis ta Pariisis, seejärel Liivi- ja Eestimaal, Saksamaal ning Itaalias. Itaalia-reisi käsitleb teos „Erinnerungen von einer Reise aus Liefland nach Rom und Neapel“ (1805). Taas Eestimaal, aktiivne teatritegevusAasta pärast abikaasa surma, aastal 1803, abiellus A. von Kotzebue Wilhelmine Friederike von Kurselliga (snd von Krusenstiern, 1778–1852) ja asus elama naise kaasavaraks saadud Järlepa (Jerlep) mõisa Eestimaal, kuhu rajas ka koduteatri. Aastal 1804 sõitis A. von Kotzebue Pariisi, kust põgenes pärast Napoleoni võitu 1806 taas Eestimaale. Aastani 1813 elas ta Vardi (Schwartzen) mõisas Nissi kihelkonnas Eestimaal, kuhu rajas samuti koduteatri. Vardil tegeles A. von Kotzebue aktiivselt nii kirjandusega, andes välja Napoleoni-vastaseid ajakirju „Die Biene“ (1808/1809) ja „Die Grille“ (1811/1812), kui ka põllumajandusega. Pidevalt töötav kutseline teater Tallinnas õnnestus rajada alles 1809 Laiale tänavale ehitatud uues hoones. 1812–13 töötas A. von Kotzebue taas teatri juhina ning andis 1813 välja ajalehte „Russisch-Deutsches Volksblatt“. AtentaatPärast Napoleoni kaotust nimetati A. von Kotzebue 1814. aastal Venemaa peakonsuliks Preisimaal Königsbergis, kus ta asus ühtlasi tööle sealse teatri kunstilise juhi kohale. 1817 edutati Peterburis Venemaa välisministeeriumi riiginõunikuks. Sestpeale viibis A. von Kotzebue Venemaa keisri isikliku referendina Saksamaal Weimaris, kus asutas nädalalehe „Das Litterarische Wochenblatt“. Ajalehes ilmunud ägedate sõnavõttude pärast Saksamaa üliõpilasühingute poliitiliste sihtide ning demokraatia ja sõnavabaduse vastu oli Vene keisri spiooniks peetud menukirjanik Saksamaa liberaalsetes ja rahvuslikes ringkondades väga vihatud. 1819. aastal kolis A. von Kotzebue Mannheimi. Sama aasta 23. märtsil tegi Jena teoloogiatudeng Karl Ludwig Sand (1795–1820) talle kui „isamaa reeturile“ ja „noorsoo kiusatusse ajajale“ pistodaga atentaadi. Sündmuse ajel hakati Saksa Liidu maades liberaalseid ja rahvuslikke püüdlusi jõuliselt maha suruma. KokkuvõtteksEuroopas oma kaasajal ning 19. sajandil enim mängitud ja tõlgitud draamakirjanik August von Kotzebue kirjutas vähemalt 211 näidendit, lisaks arvukalt romaane, proosapalu, reisikirju, autobiograafilisi ja ajaloolisi tekste. Erinevalt F. Schiller`ist või Goethest ei näinud Kotzebue teatris kasvatusasutust, vaid üksnes meelelahutuspaika. Tema loomingu puhul on enamasti tegu ajaviitekirjandusega, mis kujutab endast ometi olulist kultuuriloolist dokumenti. Baltikumis pöörati tema skandaalsele mainele hoopis vähem tähelepanu kui Saksamaal. Siin nautis ta teeneka ametniku ja populaarse seltskonnategelase kuulsust. Tema pojad Otto ja Moritz Kotzebue tegid oma ümbermaailmareisidega perekonnale väga hea nime. Eesti kirjanduslukku on Kotzebue läinud peamiselt eestikeelse teatrikirjanduse varaseima virgutajana. Nii mängiti aastal 1816. Pärnus Kotzebue ja Ludwig Johann von Knorring`i kahasse kirjutatud ühevaatuselist saksa- ja eestikeelset näidendit „Der Talkus“, mis toodi lavale ka kümme aastat hiljem Tallinnas. Näidendi tekst ei ole kahjuks säilinud. 1805. aastal ilmus Riias trükist tema komöödia „Der Trunkenbold“, mille esimene kutseline eestlasest näitleja Peter Andreas Johann Steinsberg (1795–?), Tallinna saksa teatri näitleja aastatel 1817–24, mugandas hiljem kahevaatuseliseks eestikeelseks jandiks „Permi Jago unne-näggo“. Seda „esimest maa pärisrahva keeles läbiviidud lavateost“ (Suits 1999 : 112), mille tekst on läinud kahjuks samuti kaduma, mängiti 1824. aastal Pärnus. „Der Trunkenbold`i“ eelkäijaks oli taani teatri isa Ludvig Holbergi komöödia „Jeppe paa Bierget. Eller Den forvanlede Bonde“ (1723). Sama faabulat sisaldas ka Friedrich Wilhelm Willmann`i jutukogu „Juttud ja Teggud“ (1782). A. von Kotzebue rikkalikust näitemängude varamust on leidunud tõlkimisväärset ka eesti teatritele. Esimeseks ja küllap kaalukaimaks eestikeelseks Kotzebue-tõlkeraamatuks on 1878. aastal ilmunud komöödia „Wirrwarr“ (orig.: „Der Wirrwarr, oder Der Muthwillige“, 1803), mille eestindajaks oli nooruke August Kitzberg. Kitzbergi tuleb pidada kahtlemata nimekaimaks A. von Kotzebued tõlkinud eesti kirjameheks ühtekokku vähemalt kümne tõlkija hulgas. Seni viimaseks A. von Kotzebue draamateksti väljaandeks eesti keeles jäi nähtavasti 1940. aastal R. Mülleri tõlkes trükist ilmunud jandi „Maja maantee ääres“ (orig.: „Das Landhaus an der Heerstrasse“) 4. trükk (1. tr 1896). August von Kotzebue kuulub J. M. R. Lenzi, aga ka Friedrich Maximilian Klinger`i kõrval nende väheste Baltimaadega seotud näitekirjanike hulka, kelle looming on küündinud maailmakirjandussegi. Omaaegsel rahvusvahelisel menukirjanikul Kotzebuel, olgu hinnang tema kirjandusliku toodangu kvaliteedile milline tahes, on suuri teeneid Baltimaade, ennekõike Tallinna (saksakeelsete) teatritraditsioonide juurdumisel ning kaude ka eestikeelse teatri sünnil: „Kotzebue anne, ettevõtlikkus ja kuulsus kujunesid hooandjaks ning tõukejõuks kohalikule teatriharrastusele.“ (K. Kask) Vahur Aabrams |