Eesti vanema kirjanduse digitaalne tekstikogu

Noorus Tüüringis ja Saksimaal (Langensalza, Leipzig)

Georg Gottfried Marpurg sündis 6. märtsil 1755. aastal Saksamaal Tüüringis Langensalza (kreisi)linnas (nüüd Bad Langensalza) siidikaupmehe Abraham Christian Friedrich Marpurgi ja lesknaise Sophie Judith Müller`i (snd Blass) ainsa pojana.

Alates kuuendast eluaastast õppis G. G. Marpurg Langensalza linnakoolis (ladinakoolis). Poisile avaldas erilist mõju kooli abijuhataja Johann George Daniel Graberg, kellele ta pühendas hiljem oma esikteose „Religiöse Gedanken“ (1787).

Kaheteistaastaselt kaotas G. G. Marpurg isa. Ahenenud majanduslikest oludest hoolimata astus ta pärast linnakooli lõpetamist 1773. aastal (imm 1. oktoobril) Leipzigi ülikooli ning õppis seal 1777. aastani. Noor teoloogiatudeng tegeles ka filosoofia ja õigusteaduse küsimustega, kuulates mh kirjandushuvidega (luuletaja ja poetoloog!) korralise filosoofiaprofessori Christian August Clodiuse loenguid moraalist, arheoloogiast, mütoloogiast ning antiikkirjandusest. Ennekõike Friedrich Nicolai väljaande „Allgemeine deutsche Bibliothek“ vahendusel huvitus G. G. Marpurg ajuti ka valgustusideedest.

Õpetajana Riias, Tartus ja Ahjal

1777. aastal asus G. G. Marpurg professor C. A. Clodiuse vahendusel koduõpetaja kohale värskelt aadeldatud Riia (Rīga, Riga) kaupmehe, Suurgildi oldermanni Adam Heinrich von Grote juurde Riiga, kust sõitis sageli oma leivaisaga ka Ēriņi mõisa (Heringshof) tänases Põhja-Lätis. Tema kasvandikuks oli ilmselt hilisem (1830–33) Liivimaa maamarssal Friedrich von Grote, parajasti umbes kümneaastane poiss.

1780. aasta kevadel sooritas pastoriks pürgiv Marpurg Riias edukalt teoloogiakandidaadi eksami. Sellest ajast on pärit ka tema lähemad suhted Liivimaa ülemkonsistooriumi mõjukate isikutega, eesotsas Liivimaa värske kindralsuperintendendi ja vaimuliku kirjamehe Christian David Lenz`iga, kelle suhtumine noorde teoloogi oli väga soodne.

Samal aastal siirdus G. G. Marpurg Tartusse (Dorpat), kus ta sai C. D. Lenz`i soovitusel tööd ühendatud kroonu- ja linnakoolis konrektorina (õpetajana). Õpetajaelu Tartus (vilets olme ja suur koormus) ei rahuldanud noort kandidaati, kes hakkas taotlema kirikuõpetaja kohta, asudes sel otstarbel õppima ka eesti keelt. Ühtaegu avanes tal võimalus pidada Tartu Jaani kirikus aeg-ajalt sealse koguduse ülemõpetaja ja linnakooli inspektori Friedrich David Lenz`i soovitusel jutlusi.

Sellesse aega (1780–81) langeb ka G. G. Marpurgi tutvus ja sõprus parajasti kodumaal viibiva „tormi ja tungi“ kirjaniku Jacob Michael Reinhold Lenz`iga. Teada on, et G. G. Marpurg vahendas endast pisut vanema J. M. R. Lenz`i armastuskirju preili Julie von Albedyll`ile ning töötas alates 1781. aasta algusest pärast Lenz`i lahkumist tema järglasena koduõpetaja kohal Hans Heinrich von Liphart`i kuuluvas Ahja (Aya) mõisas. Kirjavahetus J. M. R. Lenz`iga soikus peagi pärast viimase asumist Venemaale.

Vaimulikuna Vastseliinas (1782–1811)

Aastad 1782–1811 (ord Riias 30. jaanuaril 1782) veetis G. G. Marpurg Liivimaa vaiksel piirialal, Vastseliina (Neuhausen) kiriku õpetaja ametikohal, mis oli vabanenud pärast Theophil(us) Schmidti, J. M. R. Lenz`i õemehe surma 1781. aasta hilissügisel. Noor pedagoog haaras konsistooriumi pakutud võimalusest kõhkluseta kinni. Ühtlasi teenis ta aastatel 1782–83 ning 1791 luteri kogudust Pihkvas (Псков, Pleskau) Venemaal ja aastatel 1795–98 ka Võrus (Werro).

Kirikuõpetajana pööras G. G. Marpurg algusest peale palju tähelepanu haridustöö korraldamisele. Tema eestvõttel kerkis rahvakoolide arv Vastseliina kihelkonnas peagi kolmelt kaheksale, tõusid koolmeistrite palgad ja paranesid ka teadmised, sest noor pastor rajas kirikumõisas kooliõpetajate ettevalmistamiseks „seminari“. Lisaks usu-, lugemis- ja lauluõpetusele lasi G. G. Marpurg õpetada Vastseliina kihelkonnakoolis ka kirjutamist, mis oli kaasaegsetes eesti koolides üsna erandlik.

Ehkki rahvahariduse mõttes oli see tänase Eesti ala kagunurk Baltimaade ärksamaid piirkondi, kus tegutsesid niisugused silmapaistvad kirjamehed nagu Gustav Adolph Oldekop (Põlvas / Pölwe) ja Johann Philipp von Roth (Kanepis / Kannapäh), tähendas külavaimuliku elu Liivimaa äärealal siiski süvenevat isolatsiooni. Olulistest liiklemisteedest kõrvale jääv Vastseliina andis haritumaks suhtluseks vähe juhust. Nii palus Marpurg peagi, juba 1791. aasta sügisel, tulutult kindralsuperintendent C. D. Lenz`i, et too paigutaks ta sellest „pärapõrgust“ Tartu lähedale Võnnu (Wenden) kihelkonda.

G. G. Marpurg oli kaks korda abielus. Tema esimesest abielust, mis sõlmiti 1782. aastal majoritütre Friederike von Lindenfels`iga sündis kuusteist last, teine abielu, mis sõlmiti 1805. aastal Tartu raeadvokaadi lese Agnetha Elisabeth Schuing`iga (snd von Hoffmann), andis elu kuuele lapsele. Lisaks oli G. G. Marpurgi kasvatada kolm kasulast oma teise naise esimesest abielust.

Tegevus koolikirjanikuna

Vastseliina aega langeb intensiivseim periood G. G. Marpurgi kirjanduslikus tegevuses. Maadeldes oma esimestel ametiaastatel veel tõsiselt eesti keelega, debüteeris 32-aastane pastor 1787. aastal saksakeelse vaimuliku teosega „Religiöse Gedanken, Abhandlungen und Erzählungen“ (Miitavi, 1787), mille puhastulu eest muretseti ümberkaudsetesse koolidesse palveraamatuid, katekismusi ja aabitsaid. Samal otstarbel, kuid kaasvaimulike vähese huvi tõttu tagajärjetult, üritas G. G. Marpurg käivitada ka saksakeelset perioodilist väljaannet.

Esiletõstmist väärib 1793. aastal ilmunud eestikeelne katekismus „Kristlik Oppetusse-Ramat“, mille aluseks oli Liivimaa kunagise varapietistliku kindralsuperintendendi Johann(es) Fischeri „Schriftmässige Erklärung des kleinen Katechistmi D. Mart. Lutheri“ (Riia, 1680). G. G. Marpurgi eestindusele kirjutas saksakeelse eessõna F. D. Lenz. Üldise Hoolekande Kolleegium Riias oli tellinud seda teost 500 eksemplaris vaestele talupoegadele tasuta jagamiseks. Katekismus ilmus veel mitmes (lühendatud) väljaandes aastatel 1793, 1794 ning 1804 ja lisaks sellele 1793. aastal autori saksakeelses tõlkes pealkirja all „D. Martin Luthers Kleiner Catechismus in kurzen Lehrsätzen“.

1802. aastal ilmus G. G. Marpurgi sulest esimene ilmalik raamat. Kooliraamat „Könne Jutto nink Jutustamisse“ sisaldas vestluse maakerast, selle kujust, päikesesüsteemist, päikese ja planeetide kaugusest, elementidest, jutu vana talumehe ja Venemaale põgeneva külapoisi vahel, väikese varguseloo, lõikuselaulu ja valmi „Kaks Ma-Rotti“. See 1000 eksemplaris trükitud teos, mis tutvustas muide esmakordselt eesti keeles heliotsentrilist maailmasüsteemi, ei ole säilinud.

Säilinud on kolm aastat hilisem „Weikenne oppetusse nink luggemisse Ramat“ (1805), ilmselt samas laadis kirjutatud teos, mille käisikiri pälvis auhinna Liivimaa Üldkasuliku Tulundusühingu (Livländische Ökonomische Sozietät) võistlusel ning 1804. aastal Tartu ülikooli juurde loodud koolikomisjonilt soovituse koolides kasutamiseks. See esimene mitmekülgsem eestikeelne kooliraamat sisaldab õpetlikke jutte, vanasõnu, loodusõpetuse ja geograafia algeid, aritmeetika algkursuse ja kirjanäidise jm. Esiletõstmist väärib proosapala „Se Nekrut, Külla Andressi poeg Iwan“, mis ilmus ka 1806. aasta „Eesti-Ma-Rahva Kalendri“ kirjanduslisas (1805). Jutus kohtab esimest vapra eesti sõduri kuju, kelles võiks näha Luige Laose eelkäijat Suve Jaanil (1843).

Et raamatus leiduv „Se köt nink ihho luliikmisse“ on esimene säilinud eestikeelne värssvalm, siis võib G. G. Marpurgi pidada ka eesti värssvalmi algatajaks Reinhold Johann Winkler`i kõrval.

Päevaküsimusi (viljaikaldus, karskusküsimus, piibliraamatu üllitamiskavad, Pühakirja parandamine) kajastab G. G. Marpurgi anonüümselt ilmunud 16-leheküljeline „Üts Jut katte ma meeste waijel ütte kange räise Saddamisse perräst“ (Tartu, 1813), mida on peetud Marpurgi proosa haripunktiks. Teksti autorsus omistati Rõuge (Rauge) pastorile alles 1930. aastatel.

Lisaks avaldas G. G. Marpurg rahvavalgustuslikke brošüüre, mis pakuvad praktilist õpetust: „Ma-rahwa Laste-Kaswatamissest“ (Tartu, 1799) ja rõugepanemist käsitlev „Üts hä Mannitsus“ (Tartu, 1803).

Eluõhtu harduskirjanikuna Rõuges (1811–35)

19. sajandi algul Vastseliinas puhkenud talurahvarahutuste tõttu tekkisid G. G. Marpurgi ja talupoegade vahel vastuolud. Nii lahkus Marpurg, kes oli üritanud talupoegade ja mõisniku vahelist vaenu lepitada, Rõuges 1811. aastal vabanenud kirikuõpetaja kohale (intr 17. 09. 1811) – hoolimata ägedast vastuseisust, mida väljendas ka sealne maarahvas, kes oli soovinud pastoriks teist kandidaati.

Teine suurema jõudlusega kirjanduslik periood G. G. Marpurgi elus oli 1820. aastate paiku. Saksakeelses pressis ilmus tema sulest mitmeid artikleid ning eesti keeles jõudis trükki kaks pietismivaimust kantud usulist teost. Suuresti olid need sündinud kokkupuutest kirjaniku ja prohvetimainega usuindleja Juliane von Krüdener`iga.

Kesk-Euroopast välja saadetud J. von Krüdener oli saabunud 1818. aasta maikuus arvuka saatjaskonnaga koju Viitina mõisa (Kosse), kuhu ta jäi pidama 1821. aastani. Skandaalse kuulsusega kirjanik korraldas mõisas paar korda nädalas ümbruskonna eesti ja läti soost talurahvale vaimulikke koosolekuid. Liivimaa kindralsuperintendent Karl Gottlob Sonntag taunis J. von Krüdener`i sektantlikuvõitu tegevust ning laskis G. G. Marpurgil mõisaprouat, kellel lasus ketserluse kahtlus, silmas pidada.

G. G. Marpurg, kes oli „prohvetist“ kuulnud juba aastaid varem ja lugenud oletatavasti ka tema menuromaani „Valérie“, suhtus isepäisesse naisesse, kellega ta kohtus kohe pärast tolle Viitinasse saabumist, esialgu väga lugupidavalt, imetledes ja hinnates madam Krüdener`i ühelt poolt kui haritud ja vaga aadlinaist, teiselt poolt kui ümbruskonna rahva heategijat.

Nii kujunes G. G. Marpurgist, keda Otto Wilhelm Masing nimetas sapiselt „proua von Krüdener`i vesipäiseks ilalakkujaks“, uskliku proua mõnesugune apologeet Baltimaades, kus nii ilmalikud kui vaimulikud võimud suhtusid J. von Krüdener`isse umbusuga. Siiski sugenes pastori ja prohveti vahel lahkarvamusi: Marpurg taunis usuindleja huvi avaliku tähelepanu vastu ning, tajudes naises teatavat konkurenti, ei kiitnud heaks tolle lahkusulisi kalduvusi. Aastaks 1820 olid kirjanike suhted juba jahenenud, kuid läbikäimist ei lõpetatud, vaenu ei tekkinud iial.

Hoidmaks ära J. von Krüdener`i kaasabil valminud paari eestikeelse vaimuliku laulu ja palve trükkiminekut (tekstid olnud sisult ja keelelt kesisevõitu), avaldas G. G. Marpurg 1819. aastal Tartus vähetuntud prantsuse kalvinisti C. T. Moulinié hardusraamatu „Instructions et méditations sur Jésus Christ“ kokkuvõtte „Oppetusse Jesussest Kristussest pühha Kirja perrä“ (1819). See tasuta levitatud raamat, milles on nähtud „prantsuse ja eesti kirjanduse otseühenduse algust“ (Suits 1999) on pühendatud teose trükikulude kandjale J. von Krüdener`ile. Muide, Moulinié teose oli saksa keelde tõlkinud ka J. von Krüdener`i küdipoeg Gotthard Ludwig von Krüdener.

Aasta hiljem avaldas G. G. Marpurg veel ühe hardusraamatu, mis koondas pealkirja „Kristlik nink söamlik Palwusse-Ramat Ma-Ristiinnimissille tarbis“ (Tartu, 1820) all mõned peatükid hiliskeskaegse madalmaade müstiku Thomas a Kempis`e (Thomas Hemerken) raamatust „Kristuse jälgedes“ („Libri quatuor de imitatione Christi“, 1471–72). Tõlkimiseks andnud G. G. Marpurgile tema enese sõnul tõuke J. von Krüdener`i ekslik arusaam palvetamisest (põhjaeesti keeles ilmus teos Carl Matthias Henning`i tõlkes esmakordselt 1821. aastal).

Nii jäi tihedam kontakt G. G. Marpurgi ning J. von Krüdener`i vahel aastatesse 1818–20. Juba 1824. aasta kevadel lahkus Krüdener Viitinalt jäädavalt ja suri sama aasta lõpul Krimmis. 1820. aastatel hakkas halvenema ka G. G. Marpurgi tervis. Raske kaelahaiguse (1824) ja leetrite (1827) järel kaotas 72-aastane kirikuõpetaja nägemise, mistõttu pastorikohuseid hakkas 1828. aastast (ord 22. juulil, intr 16. septembril 1828) abiõpetajana täitma nooruke Carl Reinthal, hilisem „Kalevipoja“ peamine esmasaksandaja.

1824. aastal teravnesid lõunaeestikeelse lauluraamatu küsimuses G. G. Marpurgi erimeelsused Liivimaa ratsionalismilembese kirikuvalitsusega, paisudes avalikuks tüliks. Rõuge eakat pastorit ei rahuldanud 1803. ja 1816. aasta lauluraamatutes tehtud muudatused, millest ta leidis õpetuslikke vastuolusid ja tundis puudust paljudest vanadest lauludest.

Georg Gottfried Marpurg suri 80-aastasena 10. (22.) novembril 1835 Rõuges.

Kokkuvõtteks

Ehkki G. G. Marpurgi, kelle Gustav Suits liigitab „vähemate estofiilsete kirjameeste“ hulka, ei saa pidada kirjanduslikult originaalseks autoriks, on tema näol siiski tegemist esimese märkimisväärse eesti koolikirjanikuga, kelle „Weikenne oppetusse nink luggemisse Ramat“ tähendas hüppelist arengut senise koolikirjanduse taustal. Marpurgi aktiivsust selles valdkonnas võimendasid ümberkorraldused Baltimaade koolielus 19. sajandi algul seoses Tartu ülikooli taasavamisega 1802. aastal.

G. G. Marpurgi koguloomingu taustal tuleb näha temas ennekõike vaimulikku kirjameest. Tema tegevus ilmalikul kirjanduspõllul jäi põgusaks, hõlmates üksnes 19. sajandi esimesi aastaid. Oletatavasti pärssisid Marpurgi õppekirjanduse tootmist osalt avaliku kriitika kahtlused talurahvale teadusliku maailmapildi vahendamise otstarbekuses, osalt võis seda soodustada sattumine eksalteeritud J. von Krüdener`i mõjuvälja. Kuid vaevalt juba noorpõlves konservatiivset, seni vähe uuritud valgustuskriitilist teoloogide leeri esindanud G. G. Marpurgi vanuigi pühendumist harduskirjandusele 19. sajandi teisel aastakümnel üllatavaks pidada saab.

O. W. Masing`i kriitikast hoolimata jäi G. G. Marpurg oma eluajal üldsuse teadvuses hinnatud kirjanikuks. Baltimaade kaasaegsete pastorite seast on Marpurgi tõstetud esile kui õpetatud ning vaimselt andekat meest.

Huvitaval kombel ristusid selle võrdlemisi tagasihoidliku Põhja-Liivimaa külavaimuliku tasaste radadega kahe Baltimaadest pärit kaasaegse rahvusvahelise vaimusuuruse, omas ajas ja eriti Läänemere idakaldal kaunis erandlike nähtuste J. M. R. Lenz`i ja J. von Krüdener`i käänulised trajektoorid.

Vahur Aabrams