Eesti vanema kirjanduse digitaalne tekstikogu

 et de ru en
Avaleht
  • Tekstid
  • Autorid
  • Tutvustus
  • Töörühm
  • Toetajad
  • Teated
  • Otsing
  • Kõik EEVA autorid
  • 13.–16. sajand („Ordu aeg“)
  • 17. sajand („Rootsi aeg“)
  • 18.–19. sajand („Vene aeg“)
EEVA sisaldab 02.02.2023 seisuga 7865 teksti (7779 digiteeritud) 1125 autorilt, ühtekokku 173133 skaneeritud tekstidetaili.
Autori püsilink ⬈
Artikli püsilink ⬈

Reinhold Johann Winkler (1767 – 1815)

et ru

Ülevaade

Eluloolist

Reinhold Johann Winkler sündis 12. (23.) jaanuaril 1767 aastal Tallinnas (Reval) kirikuõpetaja pojana. Aastatel 1785–88 õppis ta Jenas usuteadust, seejärel töötas mõnda aega Põhja-Eestis koduõpetajana. 1793. aastal sai temast Moskva saksa kooli rektor, 1795. aastal aga Jüri (St. Jürgens) kihelkonna pastor. Aastatel 1810–15 teenis ta Tallinna toomkiriku õpetajana, samuti pidas Winkler Eestimaa konsistooriumi assessori ametit. R. J. Winkler suri 24. jaanuaril (5. veebruaril) 1815 Tallinnas.

Kirjanduslik tegevus

Kuigi Winkler avaldas ka tõlkeid kristlikust usuõpetusest ja andis välja tõlkekogu vaimulike lauludega „Jummala-sanna laulud“ (1816) (need laulud ilmusid samal aastal ka Johann Heinrich Rosenplänter`i „Beiträge“ 5. vihikus), on ta eesti kirjandusloolastele pakkunud huvi eelkõige ilmaliku luuletajana. Aarne Vinkeli sõnul on tegemist esimese eestikeelse luuletajaga, kelle nimi ulatus lugejateni (Vinkel 1970, lk 94). 1807. aastal avaldas Winkler aasta varem loodud lauluvalimiku „Eesti-ma Ma-wäe söa-laulud“, mis oli mõeldud Napoleonile vastupanuks loodud maamiilitsa võitlusvaimu tugevdamiseks (Lõuna-Eestis andis sõjalaulud välja Friedrich David Lenz). Valimik sisaldab viit saksa eeskujudest (C. Overbeck, M. Claudius, C. F. Schubart) lähtuvat sõjalaulu. Hinnangud laulutekstide esteetilisele tasemele on kõikunud, kuid mõned neist on osutunud üsna lauldavaks ja leidnud avaldamist hiljemgi, nt „Nüüd, mehhed, olge tuggewad“ C. R. Jakobsoni lugemikus.

Sõjalauludest väärtuslikumaks on peetud postuumselt avaldatud kogu „Juttud“ (1816). See sisaldab kahtteist lüroeepilist pala, enamasti valme, kuid ka ballaade, paari eleegilist luuletust ja filosoofilist oodi. Sellegi kogu puhul on Winkler lähtunud saksa eeskujudest (C. F. Gellert, J. W. L. Gleim, M. G. Lichtwer, G. A. Bürger). Enam tähelepanu on pälvinud 12-stroofiline filosoofiline mõtisklus „Kahhesuggune innimeste surus“, mis on tagasiviidav austria valgustuskirjaniku A. Blumauer`i luuletusele, milles ülistatakse välise maise sära ja positsiooni asemel vaikse ja järjepideva töö tulemusel saavutatud suurust. Winklerit peetakse värssvalmi žanri rajajaks põhjaeesti keeles (lõunaeesti keeles olid selleks Georg Gottfried Marpurg ja Gustav Adolph Oldekop).

Kairit Kaur