Eesti vanema kirjanduse digitaalne tekstikogu

Eluloolist

Sophie Schwarz sündis 17. juunil 1754 Jaunauce`s (Neu-Autz) Saldus`e (Frauenburg) lähedal Kuramaal pastori Ulrich Gottlob Beckeri ja Sophie Veronika (snd Lutter) perekonnas. Sai esmase hariduse kirjanduslembeses kodus, kust võrsus ka tema vanem vend, luuletaja ja pastor Bernhard Gottlieb Becker. S. Schwarzi lapsepõlvesõbrannadeks olid von Medemite naabermõisas Vecauce`s (Alt-Autz) elanud hilisem kirjanik Elisa von der Recke ja tolle noorem poolõde (Anna Charlotte) Dorothea, kellest sai viimane Kuramaa hertsoginna.

Kirjanduslik tegevus

Aastatel 1784–86 viibis S. Schwarz E. von der Recke reisisaatjana Saksamaal, pidades valgustusajastu moe järgi päevikut. Reisil tutvus saksa literaadi L. F. G. von Goeckingk`i juures Wülferode maamõisas tolle nõbuga, kirjandushuvilise juristi Johann Ludwig Schwarziga (1759–1830), kellega abiellus pärast oma vanemate surma 1787 Miitavis (Mitau, Jelgava). S. Schwarz asus elama mehe juurde Halberstadti. Seal lävis ta tihedalt kohalikus kirjanduslikus sõpruskonnas, mille keskmes seisis juba eakas saksa anakreontiline luuletaja J. W. L. Gleim. F. G. Klopstock`i ja Göckingki kõrval oligi „papa“ Gleim noore kuramaalanna peamisi kirjanduslikke eeskujusid.

S. Schwarz suri 26. oktoobril 1789 Halberstadtis, mõned päevad pärast oma esimese lapse sündi.

Pärast S. Schwarzi surma andis abikaasa J. L. Schwarz 1790 välja tema ja E. von der Recke ühisluulekogu „Elisens und Sophiens Gedichte“ ning 1791 autori enda ümbertöötatud päeviku Saksamaa-reisist aastatel 1784–86 pealkirja all „Briefe einer Curländerinn“. Reisipäevik avaldati alles 1884 algupärasel kujul väljaandes „Vor hundert Jahren“.

Ühena esimestest Baltimaade naiskirjanikest on Sophie Schwarz E. von der Recke kõrval andnud olulise panuse oma kaasmaalastest naiste vaimsele emantsipatsioonile.

Vahur Aabrams