EEVA | Гарри Яннсен (1851

Главная

EEVA содержит на 20.05.2022 текстов: 7865 (оцифрованных: 7779), авторов: 1125, всего сканированных единиц текста: 173133.

Ссылка на автора ⬈

Гарри Яннсен (1851 – 1913)

Журналист, редактор и издатель, поэт, переводчик, цензор, чиновник, брат Лидии Койдулы, сын Йохана Вольдемара Яннсена

Содержание

Общие данные

Гражданское имя: Heinrich Woldemar Amandus Jannsen

Место рождения: Пярну/Пернов (Лифляндия)

Дата рождения (новый стиль/старый стиль): 13.09.1851 / 01.09.1851

Место смерти: Таллинн/Ревель (Эстляндия)

Дата смерти (новый стиль/старый стиль): 14.10.1913 / 01.10.1913

Пол: Мужской

Языки: Немецкий, Эстонский

Написания имени: Гарри Яннсен; Heinrich Woldemar Amandus Jannsen; Heinrich Voldemar Amandus Jannsen; Konrad Walther; H. von Ensian; M. A. Lange; E. B. Lanin; H. J.

Статьи

et de

Ülevaade

Lapsepõlv ja noorus
Harry Jannsen (ristinimega Heinrich Woldemar (Voldemar) Amandus Jannsen) sündis 1. (13.) septembril 1851. aastal Pärnus Ülejõel Johann Voldemar Jannseni ja tema naise Emilie (snd. Koch) perekonnas. Harry Jannsen alustas kooliteed Pärnu gümnaasiumi eelkoolis. 1863. aastal kolis perekond Tartusse ja aastatel 1864–1874 jätkas ta õpinguid Tartu gümnaasiumis, kus tema õpetajate hulka kuulus ka Jakob Hurt. 1871. aasta suvel käis H. Jannsen koos isa ja õe Lydia Koidulaga huvireisil Soomes. Soome rahvusliku liikumise tegelased korraldasid Jannsenite auks piduliku vastuvõtu, kus osalesid teiste seas Johan Vilhelm Snellman, Elias Lönnrot, Yrjö Sakari Yrjö-Koskinen (Georg Zacharias Forsman) ja Carl Gustaf Swan. Harry Jannseni hilisemad poliitilised vaated, sh baltluse idee, järgivad paljuski just Soome eeskuju. Nagu teisedki Jannsenite perekonna liikmed, oli H. Jannsen tegev „Vanemuise“ seltsis. Aastatel 1870– 1871 osales ta Lydia Koidula näidendites, mängides noorukina naiste osi (tol ajal ei peetud naistel sobivaks näitlejana üles astuda). Ülikooliõpingute ajal laulis H. Jannsen „Vanemuise“ kooris, esines ettekannetega ja 1878. aastal valiti ta seltsi kõnekomitee liikmeks.

Ülikooliõpingud ja „Eesti Postimehe“ toimetamine
1874. aastal astus H. Jannsen Tartu ülikooli, kus ta õppis esialgu teoloogiat, seejärel võrdlevat keeleteadust ja filosoofiat, mõnedel andmetel ka loodusteadust. 1878. aastal sai ta diplomi võrdlevas keeleteaduses (gramm. comp.). Pärast ülikooli lõpetamist suundus H. Jannsen Saksamaale, et täiendada end kunstiajaloos ja tegeleda teadustööga. Samal aastal ilmus Gothas H. Jannseni saksakeelne uurimus „Montesquieu`s Theorie von der Dreiteilung der Gewalten im Staate auf ihre Quelle zurückgeführt“ („Montesquieu teooria võimude kolmikjaotusest“, 1878). 1879. aastal naasis ta isa kutsel Tartusse, et aidata ajalehe „Eesti Postimees“ toimetamisel ja võitluses Carl Robert Jakobsoni ning tema „Sakalaga“. 22. septembril 1879 kinnitati H. Jannsen isa kõrval ametlikult “Eesti Postimehe“ vastutavaks toimetajaks. Pärast J. V. Jannseni haigestumist jätkas H. Jannsen 1880. aastal „Eesti Postimehe“ toimetamist. Aasta hiljem andis ta selle üle Ado Grenzsteinile. Vastupidiselt esialgsetele lootustele (muuhulgas hakkas leht ilmuma kaks korda nädalas) vähenes H. Jannseni toimetamise ajal lehe tellijate arv. Üheks põhjuseks oli arvatavasti baltluse rõhutamine ja selle äge kriitika „Sakalas“. „Postimehe“ toimetajana kuulas H. Jannsen Tartu ülikoolis professor Gustav Teichmülleri filosoofialoenguid ja oli sagedaseks külaliseks ka Teichmüllerite kodus. Samuti korraldas ta neil aastatel kaasüliõpilastele Jannsenite majas nn filosoofilisi teeõhtuid, kus filosoofiliste küsimuste kõrval arutati ka keeleprobleeme, otsides saksa poliitilistele ja filosoofilistele mõistetele eestikeelseid vasteid. 1881. aastal sooritas H. Jannsen Tartu ülikoolis filosoofia kandidaadi eksami. Villem Reimani hinnangul oli ta oma aja üks filosoofiliselt erudeeritumaid eestlasi. Tüüpilise tolleaegse haritlasena oli H. Jannsen Eesti Kirjameeste Seltsi liige, kuuludes J. Hurda toetajate hulka. Kui 1881. aasta augustis valiti Eesti Kirjameeste Seltsi uueks presidendiks C. R. Jakobson, astus H. Jannsen koos mitme mõttekaaslasega seltsist välja. H. Jannsen oli aktiivselt tegev ka Eesti Üliõpilaste Seltsis (EÜS). Ta astus tudengina tol ajal veel mitteametlikku eestlaste üliõpilasühendusse ja 1883. aastal valiti ta vastloodud EÜS-i vilistlaskokku. 1884. aastal võttis ta EÜS-i vilistlasena osa sinimustvalge lipu pühitsemisest Otepääl. Arvatavasti tema ettepanekul asutasid EÜS-i vilistlased 1884. aastal abiraha vähekindlustatud üliõpilaste õpingute toetuseks.

Harry Jannseni ühisbalti idee
Eesti kultuuri- ja kirjanduslugu tunneb H. Jannsenit eelkõige kui baltluse eestkõnelejat. Oma ühisbalti idees arendas H. Jannsen edasi Georg Julius Schultz-Bertrami, J. V. Jannseni ja J. Hurda mõtteid Baltimaade eri rahvuste rahumeelsest kooseksisteerimisest, toetudes ka baltisaksa liberaalide (Edmund von Heyking) vaadetele. Samuti nägi ta ühisbalti idee eeskuju Soome uues riigirahvuse kontseptsioonis, mis ühendas nii soomlasi kui ka soomerootslasi. „Baltlane“ (H. Jannsen ise ei kasutanud kunagi väljendit „baltlus”) polnud H. Jannseni määratluses uue segarahvuse esindaja, vaid ühisnimetaja kõigile Balti kubermangude rahvastele, keda pidid ühendama ühesugused poliitilised õigused ja huvi kodumaa hea käekäigu vastu. Lähtudes inimõiguste mõistest, nõudis H. Jannsen eestlaste ja lätlaste poliitiliste õiguste laiendamist, mis muudaks nad madalamast maarahva seisusest riigi täieõiguslikeks kodanikeks. Seejuures rõhutas H. Jannsen eelkõige õigust omakeelsele (kõrgemale) haridusele ja õigust osaleda kubermangu valitsemises. Vastupidiselt radikaalsemate rahvuslaste tiivalt (C. R. Jakobson) kostnud süüdistustele ei pooldanud H. Jannsen eestlaste saksastamist, samuti seisis ta vastu venestamispüüdlustele. H. Jannsen tutvustab oma poliitilisi vaateid juba oma esimeses „Eesti Postimehe“ juhtkirjas „Kodused mõtted“ („Eesti Postimees“ nr 10, 7. III 1879), milles ta kiidab baltisaksa liberaalide ideid kaotada valitseva klassi privileegid ja luua Baltimaal ühine rahvas. Samas kutsub ta baltisakslasi üles õppima kõigepealt eestlasi paremini tundma. Poleemikale kohalike saksa liberaalidega on pühendatud ka artikkel “Tasemad teed“ („Eesti Postimees“ nr 35, 29.VIII 1879; nr 36, 5. IX 1879) ja selle järg „Kivid tasasemate teede pääl“ („Eesti Postimees“ nr 39, 26. IX 1879; nr 40, 2. X 1879). C. R. Jakobsoni ägedale kriitikale ajalehes „Sakala“ vastab H. Jannsen neljas järjestikuses lehenumbris ilmunud põhjaliku kirjutisega „Baltlased ja eestlased“ („Eesti Postimees“ nr 21, 21. V 1880; nr 22, 28. V 1880; nr 23, 4. VI 1880; nr 24, 11. VI 1880), kus ta seletab lahti „baltlase“ mõistet. Pigem baltisaksa ringkondadele on adresseeritud H. Jannseni viimane põhjalikum artikkel „Eestlased ja sakslased“ („Eesti Postimees“ nr 31, 30 VII 1880; 32, 6.VIII 1880), mis rõhutab baltisakslaste kui valitseva ja harituma seisuse kohust aidata kaasa eestlaste ja lätlaste vaimsele ja poliitilisele arengule. Baltluse kontekstis väärib tähelepanu ka H. Jannseni 1880. aastal välja antud luulekogu „Liederbuch eines Balten“ pealkiri.

H. Jannseni „baltlase“ idee leidis ühtviisi teravat vastuseisu nii eesti kui ka baltisaksa ringkondades, muutudes lausa sõimu- ja pilkenimeks. Seejuures kandus sõimunimi edasi kogu Jannsenite perekonnale, keda C. R. Jakobson süüdistas koostöös sakslastega.

„Die Heimath“ ja Riia-aastad
Pärast „Eesti Postimehe“ toimetamise mahapanekut asutas H. Jannsen, arvatavasti rootsikeelse “Helsingfors Morgenbladeti”, eeskujul 1882. aastal Tallinnas saksakeelse ajalehe „Die Heimath“ („Kodumaa”), mille väljaandmist toetas rahaliselt tema õemees Heinrich Rosenthal. Ehkki ajalehe suunitlust on nimetatud koguni nn Jakobsoni suunda järgivaks (Friedebert Tuglas) ja erinevalt Jannseni eestikeelsest publitsistikast pälvis „Die Heimath“ tõepoolest ka C. R. Jakobsoni kiituse, jätkas H. Jannsen seal mõnevõrra teisel kujul „Eesti Postimehes“ alustatud ühisbalti programmi elluviimist. Et adressaadiks olid kohalikud saksakeelsed elanikud, oli põhirõhk eestlaste ja lätlaste eluolu ja hoiakute tutvustamisel . Baltisaksa avalikkus reageeris lehele äärmiselt vaenulikult ja boikoteeris seda ning juba 1882. aasta lõpul oli leht tellijate vähesuse tõttu pankroti äärel. 1883. aastal muutus „Die Heimath“ päevalehest nädalaleheks ning 1884. aastal jätkas ilmumist Riias, olles saanud rahalist tuge läti rahvuslikelt ringkondadelt. 1885. aastal lõpetas ajaleht siiski ilmumise. H. Jannsen jäi võlgadesse ning pidi resigneerunult tunnistama kosmopoliitilise ühisbalti idee nurjumist, loobudes hiljem ka enda puhul „baltlase“ nime kasutamisest.

1884. aastal nimetati H. Jannsen Riia kuberneri kantseleiülema abiks, aastatel 1886–1892 töötas ta samas Liivimaa trükikodade inspektorina, lühemat aega ka saksakeelsete ajalehtede tsensorina. Ta tegi kaastööd ka konservatiivsetele ajalehtedele „Rigasche Zeitung“ ja „Düna-Zeitung“. Ilmselt kubernerile esitatud kaebuse tõttu oli ta 1892. aastal sunnitud trükikodade inspektori ameti maha panema. Umbes samal ajal leidis aset kohtuprotsess „Düna-Zeitungiga“, mis otsustati H. Jannseni kahjuks. Samuti oli Jannseni tervis kehvapoolne.

Ajakirjanikuna Ungaris ja Peterburis
1892. aastal suundus H. Jannsen Ungarisse tervist parandama. 1893. aastal asutas ta Budapestis Ungari peaministri Sándor (Alexander) Wekerle rahalisel toetusel rahvusvahelise ajakirja „West-östliche Rundschau“, lävides muu hulgas mitmete Ungari poliitikute ja kultuuritegelastega. Ajakiri oli varasematest Jannseni väljaannetest edukam ja sel oli nimekaid kaastöölisi, sh Inglise parlamendisaadik John Dillon, Soome kirjanikud Juhani Aho ja Minna Canth. H. Jannsen ise kirjutas anonüümselt retsensioone ja tõlkis vene kirjanikke (Dimitri (?) Luhmanov, Ignati Potapenko). Ajalehe eesmärk oli anda eelkõige teavet Venemaal toimuva kohta, sealjuures oli lehe orientatsioon Venemaa-kriitiline, toetades Saksamaa ja Austria-Ungari liitu. „West-östliche Rundschau“ ilmus aastani 1896, viimased aastad juba ilma H. Jannsenita, kes siirdus Berliini, kus ta töötas esialgu Ungari riigiteenistuses, hiljem ajakirjanikuna Viinis, Berliinis ja Balkani maades.

Kui Jannseni tervis paranes, läks ta Viini ajalehe „Neue Freie Presse“ ettepanekul Peterburisse kirjasaatjaks, tehes kaastööd paljudele välismaa lehtedele (H. Jannseni enda väitel soovisid tema kaastööd 21 ajalehte). Tal oli tutvusi ministeeriumides ja ametiasutustes, ja see asjaolu lihtsustas välismaa lehtedele poliitiliste uudiste hankimist. Mõne aasta töötas ta ka „St. Petersburgischer Heroldi“ välispoliitise osa toimetajana, samuti oli ta ülemtrükivalitsuses eesti ajakirjanduse referent. H. Jannsen võttis aktiivselt osa ka Peterburi eestlaste seltskonnaelust.

Viimased eluaastad
1908. aastal kutsuti Jannsen Peterburist Tallinnasse eesti kirjanduse tsensoriks. Selles ametis töötas ta surmani. 1909. aastal andis ta peale selle Eestimaa rüütelkonnale kuuluvas saksakeelse õppekeelega Tallinna toomkoolis eesti keele tunde. Harry Jannsen suri 1. (14.) oktoobril 1913. aastal infarkti tagajärjel ja ta maeti Kopli kalmistule. Tema haud on hävinud.

Harry Jannsen oli kaks korda abielus. Arvatavasti 1882. aastal abiellus ta Tallinnast pärit Rosalie Mülleriga, kes suri pärast aastast abielu. Jannseni teine abikaasa oli Riia jõukast kaupmehe perekonnast pärit saksa rahvusest Lilli Zietemann. H. Jannsenil oli kaks poega. Esimesest abielust sündunud poeg Heino hukkus Esimeses maailmasõjas, teine poeg Ilmar töötas Peterburis saksakeelsete lehtede juures. Samuti tõlkis ta vene keelest saksa keelde ja on kirjutanud ka saksakeelse näidendi „Nausikaa“ (eesti keelt ta ei osanud).

Harry Jannsen tõlkija ja luuletajana
H. Jannseni panus eestikeelsesse ilukirjandusse on tagasihoidlik. Omaaegsetest luulekogumikest võib leida üksikuid tema luuletusi, mis ei ületa keskmist taset. Mõni H. Jannseni luuletus leidub ka tema enda poolt välja antud kogumikus „Keisri ja isamaa laulud“ (1889), mille eest ta pälvis Venemaa keisri isikliku tänu ja ordeni ning mida on nimetatud truualamlikuks (Rudolf Põldmäe). Tunduvalt tähelepanuväärsem on aga H. Jannseni saksakeelne looming. Nagu paljud 19. sajandi eesti haritlased valdas ta saksa keelt eesti keelest tunduvalt paremini (Jannsenite kodune keel oli saksastunud eestlasest ema järgi saksa keel) ja teda on peetud just saksa keeles suurepäraseks stilistiks. 1880. aastal avaldas ta Konrad Waltheri varjunime all saksakeelse luulekogu „Liederbuch eines Balten“. Algupäraste lembeluuletuste kõrval, millele pole võõras ka heinelik iroonia (Ain Kaalep), sisaldab kogumik tõlkeid eesti luulest, sealhulgas Koidula mitme luuletuse tõlkeid (nt „Mu isamaa on minu arm“). Omal ajal tuntud ja suure levikuga olid H. Jannseni koostatud ja tõlgitud eesti muinasjuttude tõlked „Märchen und Sagen des estnischen Volkes“ (I – Tartu 1881, II – Riia-Leipzig 1888). Mõlemad muinasjuttude kogumikud said kiitva vastuvõtu nii akadeemilise (nt Oxfordi mütoloogiauurija ja orientalist Max Müller) kui ka laiema publiku hulgas ning H. Jannseni nõtket keelekasutust võrreldi vendade Grimmide omaga. H. Jannsen on maininud ka oma tööd eesti mütoloogia kirjutamise kallal, kuid pole teada, kui kaugele ta sellega jõudis.

Eestis hoopis tundmatuks on jäänud tema saksa keeles kirjutatud ja Saksamaal ilmunud teaduslikud raamatud „Montesquieu`s Theorie von der Dreiteilung der Gewalten im Staate auf ihre Quelle zurückgeführt“ (1878), „Geistige Grössen der Gegenwart“ („Tänapäeva vaimusuurused”, 1896), „Klerikale Umstürzler. Ein Beitrag zur Geschichte des Kulturkampfes in Ungarn“ („Klerikaalsed riigikukutajad”, 1897), samuti tema ungarikeelne uurimus antiikfilosoof Epikurosest.

Nele Meikar

Тексты

Иллюстрации

Harry Jannsen
Источник: TÜR käsikirjade ja haruldaste raamatute kogu
[image/jpeg] [228x383px]

Ссылки

1. Sünnikanne Pärnu Eliisabeti koguduse saksa pihtkonna meetrikas 1834-1898 (EAA.1279.1.133) [Немецкий] [sünd. vkj. 1. sept. 1851 kell 1 1/4 öösel, rist. 30. sept. 1851 (№ 12), ristinimi: Heinrich Woldemar Amandus Jannsen; vanemad: der Schulmeister Johann Woldemar Jannsen und s. Ehefr. Emilie Juliana, geb. Koch. Beide luth.]
2. Eesti biograafiline andmebaas ISIK [Эстонский]
3. Википедия [Эстонский]

Вторичная литература

1. Baltisches Biographisches Archiv. Bearb. v. Axel Frey. Eine Kumulation aus 221 der wichtigsten biographischen Nachschlagewerke der Region von den geschichtlichen Anfängen bis in die Gegenwart, München 1995- 1998, 140, 247-257. [Немецкий]
2. Blosfeld, Paul (Hrsg.). Geschichte der Domschule zu Reval 1906-1922. Reval; Leipzig: F. Wassermann, 1923, S. 66. [Немецкий]
3. Brendekenist Peeglini: Eesti ajakirjanduse biograafiline lühileksikon 1689–1940. Koost. ja toim. Roosmarii Kurvits, Anu Pallas. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2014, lk 54. [Эстонский]
4. Eesti ajaloo bibliograafia. Bibliotkeka Estoniae Historica. Tartu 1933-1939, lk 485. [Эстонский]
5. Eesti Entsüklopeedia. IV. Redaktsioonitoimkond: R. Kleis (peatoimetaja), T. Treiberg, J.V. Veski. Tartu: K./Ü „Loodus“ 1934, lk 45-46. [Эстонский]
6. Eesti kirjanduse ajalugu. II köide. Toim. E. Nirk. Tallinn: Eesti Raamat, 1966, lk 55, 143, 145, 244, 260, 280. [Эстонский]
7. Eesti kirjanduse biograafiline leksikon, Tallinn 1975. (välj.) Endel Nirk; Endel Sõgel, lk 108-109. [Эстонский]
8. Eesti kirjanike leksikon. Koostanud Oskar Kruus ja Heino Puhvel. Tallinn: Eesti Raamat, 2000, lk 141-142. [Немецкий]
9. Eesti kirjarahva leksikon, vlj. Oskar Kruus. Tallinn, 1995, lk 144. [Эстонский]
10. Eesti ärkamiseaja tegelaste koosolek 11. septembril 1878. - Eesti Kirjandus 1921, nr 4, lk 124-127. [Эстонский]
11. Eesti Üliõpilaste Selts 1906-1918 : biograafilisi andmeid / [koostaja Henno Lender]. Toronto : Eesti Üliõpilaste Seltsi Vanematekogu, 1970, lk 205. [Эстонский]
12. Gottzmann, Carola L.; Hörner, Petra. Lexikon der deutschsprachigen Literatur des Baltikums und St. Petersburgs vom Mittelalter bis zur Gegenwart. Bd. 2: H-M. Berlin-New York: Walter de Gruyter, 2007, S. 631. [Немецкий]
13. Harry Jannsen † [nekroloog] - Postimees 3. (16.) X. 1913, nr 228, lk 3. [Эстонский]
14. Hasselblatt, Cornelius. Geschichte der estnischen Literatur. Von den Anfängen bis zur Gegenwart. Berlin–New York: Walter de Gruyter, 2006, S. 258. [Немецкий]
15. Hvostov, Andrei. Mõtteline Eesti. Tallinn: Eesti Ekspressi kirjastus 2005, lk 301-307. [Эстонский]
16. Jansen, Ea. C. R. Jakobsoni „Sakala“. Tallinn: Eesti Raamat 1971, lk 31, 43, 107, 142, 150, 224–231, 238, 273, 301, 305, 306, 314, 319, 328. [Эстонский]
17. Jansen, Ea. Carl Robert Jakobson muutuvas ajas. Tallinn: Eesti Raamat, 1987, Lk 163-164. [Эстонский]
18. Jansen, Ea (koostaja). C.R. Jakobson ja tema ajastu. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1957, lk 58. [Эстонский]
19. Jansen, Ea. Das „Baltentum“, die Deutschbalten und die Esten. - Forschungen zur baltischen Geschichte (= Humaniora historica). Nr. 2. Hrsg. von Mati Laur und Karsten Brüggemann. Tartu: Akadeemiline Ajalooselts, 2007, S. 71-111. [Немецкий]
20. Jansen, Ea; Põldmäe, Rudolf. Carl Robert Jakobson. Lühimonograafia. Tallinn: Eesti Raamat 1968, lk 168. [Эстонский]
21. Jansen, Ea. Vaateid eesti rahvusluse sünniaegadesse. Tartu: Ilmamaa, 2004, lk 72. [Эстонский]
22. Jansen, Ea. Veel kord ärkamisaja kultuurimurrangust. - Keel ja Kirjandus 1993, nr 5, lk 293-303; nr 6, lk 344-357. [Эстонский]
23. Jürgenstein, A. [=A.J.] Jannsen, Heinrich Woldemar Amandus (Harry). - Eesti biograafiline leksikon. Saku: Mart Tamberg, 2001 (Tartu: Loodus, 1926-1929), lk 159-160. [Эстонский]
24. Karjahärm, Toomas; Sirk, Väino. Eesti haritlaskonna kujunemine ja ideed 1850-1917. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 49, 55, 273, 395. [Эстонский]
25. Killud ja dokumendid. Harry Jannseni autobiograafia. ‒ Eesti Kirjandus 1926, nr 4, lk 238-239. [Эстонский]
26. Kuningas, O. Harry Jannsen euroopluse aadete kaitsjana idavaenlase vastu. (Koidula unustatud venna 20. surmaaastapäevaks.) – Järva Teataja, 12. X, 1943, nr 117, lk 4. [Эстонский]
27. Kõpp, Johan. Eesti Üliõpilaste Seltsi ajalugu. 1. 1870-1905. Tartu: Eesti Üliõpilaste Seltsi Kirjastus 1995, lk 79, 85, 89. [Эстонский]
28. Laaman, Eduard. Eesti iseseisvuse sünd. Tallinn: Kirjastuskooperatiiv "Faatum", 1990, lk 23-25. [Эстонский]
29. Lauk, Epp. Eesti ajakirjanduse politiseerumise eelajaloost. - Keel ja Kirjandus 1999, nr 4, lk 255-262. [Эстонский]
30. Lauliku surm : [luuletus] / Konrad Walther ; saksa keelest tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Ain Kaalep – Akadeemia 13. Ak (2001), nr 9, lk 1887-1890. [Эстонский]
31. Mihkla, Karl.Lydia Koidula elu ja looming. L. Koidula mälestuseks tema 120. sünniaastapäeva puhul. Tallinn:Eesti Raamat, 1965, lk 39, 72, 158, 172, 177, 204, 205, 225, 228, 233, 260, 263, 266, 268, 272, 273, 278, 280, 282, 296, 297. [Эстонский]
32. Miller, V. Eesti ajakirjandus baltisaksluse teenistuses. - Eesti Kirjandus 1940, nr 8, lk 313-325 + Miller, V. Eesti kodanlik ajakirjandus Balti saksluse teenistuses. - Eesti Keel ja Kirjandus 1941, nr 1, lk 25-46 (= järg eelmisele). [Эстонский]
33. Paatsi, Vello. Ajaleht Eesti Postimees ja ajakiri Eesti Põllumees aastatel 1870-1880. - Keel ja Kirjandus 2007, nr 9, lk 731-745. [Эстонский]
34. Postimehe Pildi-album. Tartu: 1896, lk 9. [Эстонский]
35. Pukits, M. Jannsenid Peterburis. Jooni eesti kultuurielust tsaaririigi pealinnas sajandi algul. – Postimees, nr 263, 7. XI, 1942, lk 6. [Эстонский]
36. Põldmäe, R[udolf]. Jannsen, Harry. - Eesti kirjanike leksikon. Koost. Oskar Kruus ja Heino Puhvel. Toim. Heino Puhvel. Tallinn: Eesti Raamat, 2000, lk 141-142. [Эстонский]
37. Põldmäe, Rudolf. „Vanemuise“ selts ja teater 1865-1880. Tallinn: Eesti Raamat, 1978, lk 90, 93, 97, 100, 111, 115, 142, 144, 147, 150, 157, 175. [Эстонский]
38. Redlich, May. Lexikon deutschbaltischer Literatur. Eine Bibliographie. Hrsg. von der Georg-Dehio-Gesellschaft. Verlag Wissenschaft und Politik, Berend von Nottbeck : Köln, 1989, S. 160. [Немецкий]
39. Rosenthal, Heinrich. Eesti rahva kultuuripüüdlused ühe inimpõlve vältel. Mälestusi aastatest 1869-1900. (Tõlgitud Krista Räni poolt teosest: Kulturbestrebungen des estnischen Volkes während eines Menschenalters: (1869-1900). Erinnerungen von Heinrich Rosenthal. Reval, 1912. Verlag von Gordes & Schenk.) Tartu: Ilmamaa, 2004, lk 134, 137, 140, 143, 165, 194, 199, 235, 240, 269-270, 275-276, 301, 326-326, 351, 354, 448. [Эстонский]
40. Spectator [Villem Reiman]. Elu traagika.[nekroloog] – Postimees 21. X. (3. XI) 1913, nr 242, lk 1. [Эстонский]
41. Suits, Gustav. Eesti kirjanduslugu. Tartu: Ilmamaa, 1999 (Eesti mõttelugu), lk 205, 207. [Эстонский]
42. Talve, Ilmar. Eesti kultuurilugu. Keskaja algusest Eesti iseseisvuseni. 2. tr. Tartu: Ilmamaa, 2005, lk lk 426, 433, 440, 465, 468, 475-476. [Эстонский]
43. Tuglas. Friedebert. Kogutud teosed 13. Eesti kirjameeste selts. Tegevusolud. Tegelased. Tegevus. Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus 2009, lk 83, 86, 163, 168, 369, 372, 388, 389. [Эстонский]
44. Undusk, Jaan. Saksa-eesti kirjandussuhete tüpoloogia. - Keel ja kirjandus, 1992, nr 10, lk 594; nr 11, lk 648-649. [Эстонский]
45. Vikár, Béla. Harry Jannsen Ungaris.- Eesti Kirjandus 1930, nr 11, lk 531- 534. (Siin ka H. Jannseni hea kvaliteediga foto.) [Эстонский]

Сопряженные авторы

Eugen Jannsen (* 22.10.1853 – † 14.09.1930)
Йоханн Вольдемар Яннсен (* 16.05.1819 – † 13.07.1890) E D
Лидия Койдула (* 24.12.1843 – † 11.08.1886) E D
Heinrich Rosenthal (* 07.07.1846 – † 11.05.1916) E

Электронная библиотека старинной литературы Эстонии

Lapsepõlv ja noorus

Ülikooliõpingud ja „Eesti Postimehe“ toimetamine

Harry Jannseni ühisbalti idee

„Die Heimath“ ja Riia-aastad

Ajakirjanikuna Ungaris ja Peterburis

Viimased eluaastad

Harry Jannsen tõlkija ja luuletajana