„Kolme neiu nimel, nende hea au-sõbra sünni-päeva puhul“
Kui otsida Eestimaalt esimesi naiste kirjutatud juhuluuletusi, jääb silma paradoksaalne nähtus: naiste juhuluule kerkib esile enne tegelike naisautorite tulekut. Juba 1636. aastast võib siit leida luuletuse, mille lõpuread sisendavad, nagu oleks tegemist naiste kirjutatud tekstiga. Tallinna kaupmehe Heinrich Niehuseni tütred Elisabeth, Elsabe ja Anna õnnitlesid selles tekstis teel Venemaale ja Pärsiasse tormiselt Läänemerelt Põhja-Eesti rannale uhutud Holstein-Gottorfi (resp. Gottorpi) delegatsiooni juhti Otto Brüggemani tema sünnipäeva puhul. Tütarlapsi võrreldakse siin kolme kreeka saatusejumalanna parkaga, avaldatakse aga lootust, et „kolme õe käega“ „kirja pandud“ luuletus annab isegi paremat nõu kui saatusejumalannad. Lõpuread on siiski eksitavad. Luuletus kannab pealkirja „Vor drey Jungfrauen, auf dero guten Ehren-Freundes Geburts-Tag“ [Kolme neiu nimel, nende hea au-sõbra sünni-päeva puhul] ja ilmus see ühe delegatsiooni liikme, tuntud saksa barokkpoeedi Paul Flemingi (1609–1640) luulekogus (nn Prodromus-väljaandes) postuumselt esmakordselt 1641. aastal.
Naiseks kehastunult ja naise nimel kirjutamine ei olnud uus nähtus, see tuli moodi renessansiajal ja nähtuse üheks rajajaks on peetud Itaalia kirjanikku Giovanni Boccacciot, märgilise tähtsusega teoseks võib lugeda tema psühholoogilist romaani „Madonna Fiammetta eleegia“ (1343–1344, ek Lauri Pilteri tõlkes 2014). Huvitaval kombel on selliste „fiktiivsete naisautorite“ ilmumine olnud sageli märgiks, et põlvkond-paar hiljem on oodata tegelike naisautorite ilmumist (vt ka Judith von Alkens). Tegemist on olnud omamoodi julgustava litsentsiga, mis antud meeste poolt – tihtipeale on teatud tegevustega alustamiseks olnud vaja usku, et need on võimalikud ja aktsepteeritud ja seda ka näiteks naiste puhul.
Fiktiivsete eeskujude kõrval, keda võidi pidada reaalseteks, oli abi ka välismaistest. Ka selle kohta võib leida Tallinnast näite juba 1640. aastast, mil keegi initsiaalide A.H. taha varjunud „hea sõbratar“ Leipzigist õnnitles samuti Holstein-Gottorfi delegatsiooni liiget ja õuematemaatikut Adam Oleariust Tallinnas peetud pulmade puhul Katharina Mülleriga (asub Läti Rahvusraamatukogus, RGRN, R Bs/ 964: 14).
Välismaiste naiste luuletusi oli 1640. aastatel Tallinnas ringluses veel teisigi: Tallinna Linnaarhiivis säilitatakse näiteks teksti, mille autoriks on märgitud keegi Anna Ovena Mayer või Mayers (asub TLA, B. O. 10: 78–19). Tegemist ei ole sedapuhku küll juhuluuletusega, vaid pigem kohati koomilisi jooni omandava hoiatusega, mis adresseeritud luuletaja poegadele, vanade naistega abiellumise eest. Esmapilgul võib tunduda, et tegemist on taas fiktiivse autoriga – luuletus pärineb rüütelkonna sekretäri Caspar Meyeri kirjast Katharina von der Hoyele ja on kirja pandud Meyeri käega (erinevusel Meyer/Mayer ei olnud ajastul, kui õigekiri oli veel kindlalt normeerimata, erilist tähtsust).
Kirjavahetus paistab olevat sattunud arhiivi „seikluslikel“ asjaoludel – see kuulub seeriasse luuletustest, mida abielumees Meyer saatis „neitsi“ (Jungfraw) von der Hoyele ja on säilinud koos ühe teise abielurikkumise juhtumi materjalidega (vt Klöker 2014: 277), võib-olla konfiskeeritud seoses ühe Katharina von der Hoye vastu suunatud kohtuasjaga (täpsem info Martin Klöker). Tausta mõningasel uurimisel selgub aga, et luuletuse autoriks oli hoopis Põhja-Saksamaalt (Holstein-Gottorfist!) pärit ja tollal Rootsis elanud saksa vaimulik (ja vahel ka satiiriline) luuletaja Anna Ovena Hoyers (1584–1655), üks väheseid saksa naisluuletajaid 17. sajandi algupoolest, kelle 1650. aasta luulekogus „Geistliche und Weltliche Poemata“ [Vaimulikke ja ilmalikke luuletusi] leidub luuletus „Kurtz Bedencken, von der alten Weiber Heyrath, da Gott nichts mit zu schaffen hat“ [Lühike mõtisklus, abielust vanade naistega, millel ei ole Jumalaga mingit pistmist] (vt Kaur 2013: 39–40), mida Caspar Meyer on küll veidi oma eesmärkidel kohendanud (täpsemalt on kahe teksti erinevusi vaadelnud Martin Klöker ühes oma ettekandes). Kuidas täpselt 1643. aastal Rootsis „Wästerwickis“ (Västervik) loodud luuletus Eestimaale sattus, ei ole teada, küll aga on teada see, et rüütelkonnasekretäril olid Stockholmiga tihedad sidemed. Seega võib öelda, et 1640. aasta paiku oli naine kui luuletaja-kirjanik muutunud kujuteldavaks ja mõeldavaks ka Balti provintsidest põhjapoolseimas.
Erinevalt Riiast (Gertrud Paffrath, 1654) või Kuramaast (Judith von Alkens, 1677) Eestimaa naised 17. sajandil oma juhutekstide avaldamiseni siiski ei jõudnud, vaid alustasid etteastetega sarnaselt Liivimaa Eesti-osa naisluuletajatega (Regina Gertrud Schwartz, 1707) 18. sajandi alguses, Põhjasõja päevil. Sõjast tingituna leidis nende debüüt aset välismaal.
Anna Sidonia Morian
Esimeseks juhutekstiga üles astunud Eestimaa kirjanaiseks võib pidada Anna Sidonia Moriani. 19. jaanuaril 1689 (vkj.) Tallinnas ristitud naine, kelle surmaaeg ei ole teada, pärines haritlasperest. Tema isa oli tallinlane Christian Eberhard Morian (1658–1736), kes oli õppinud Saksamaal Wittenbergi ülikoolis, omandanud filosoofiamagistri kraadi ja asunud seejärel tööle Tallinna gümnaasiumi poeesiaprofessori kohale (1682). 1709. aastal sai temast sama kooli rektor. 1710. aastal suundus ta perega katku eest pakku Stockholmi, tagasi Eestimaale pöörduti 1723. aastal. Ei ole aga teada, kas naasjate seas oli ka Anna Sidonia.
Anna Sidonia Moriani ema oli Anna Clara (Catharina) von Phasian (srn 1738; teda on nimetatud ka Juliana von Phasianiks), Järva ja Virumaa meeskohtu notari ning hilisema sekretäri ja ülemmaanõuniku Johann Ludwig von Phasiani (aadlitiitel 1691) tütar. Christian Eberhard Morian omandas 1704. aastal Varudi mõisa (Neuwartz) Viru-Nigula kihelkonnas, teda loetakse ka 1743. aastal Rootsi aadli sekka arvatud von Morianide suguvõsa esiisaks.
Gotthard Hanseni (1821–1900) andmeil astunud Anna Sidonia Morian avalike kõnedega üles juba Tallinnas. Neist ei ole paraku midagi lähemat teada. Ajalukku on ta jäänud ladinakeelse kõnega, mille pidas Rootsis maapaos olles 1715. aasta jaanuaris kuningas Karl XII nimepäeva puhul: „Oratio panegyrica, nominalibus Caroli duodecimi, svecorum, gothorum, vandalorumque regis, etc. etc. etc. sacra, in regio, quod Holmiae est, palatio, die XXVIII. Januarii, anno MDCCXV. habita ab Anna Sidonia Morian, Reval. Livona.“ [Püha kiidukõne rootslaste, gootide ja vendide jne. jne. jne. kuninga Karl XII nimepäevaks, peetud kuninglikus palees, mis asub Stockholmis, 28. jaanuarikuu päeval aastal 1715 Anna Sidonia Moriani poolt Liivimaalt Tallinnast], mis ilmus 1715. aastal Johann Heinrich Werneri kirjastusel Stockholmis ja trükiti Uppsala ülikooli trükkalite poolt. Pikale kõnele (34 lk) omamoodi saatesõnaks oli lisatud tollal väga tuntud Rootsi kirjanaise Sophia Elisabeth Brenneri (1659–1730) ladina keeles kirjutatud tervitus- ja kiidusõnad kõne autorile (vt kõne digikoopiat Stockholmi kuningliku raamatukogu elektroonilisest kataloogist ja Göransson 2006: 40). Samuti pühendasid oma kiidusõnad autorile Stockholmi saksa lütseumi rektor J. B. Steinmeyer ja kõne järel J. F. Flach. Lisaks Karl XII-le, keda kirjeldatakse – mõneti analoogselt Regina Gertrud Schwartzi juhunäidendi-libretoga – voorusliku kuninga ja sõjamehena (muu hulgas on pikemalt peatutud Narva lahingul), on kõnes tehtud kummardusi ka teistele kuningliku perekonna liikmetele (kuninganna Hedvig Eleonorale, hertsoginna Ulrica Eleonorale ja hertsog Carl Fredrikile), samuti kõrgetele härradele, kuulsatele senaatoritele ja kõigist seisusest kuulajatele (kõne ja Anna Sidonia Moriani ladina keele oskuse kohta lähemalt vt Ström 2014).
Anna Sidonia Moriani ladina keele oskust võib seletada tema isa ameti ja huvidega. Kahtlemata oli Christian Eberhard Morian tuttav ladina keeles kirjutavate „õpetatud naiste“ traditsiooniga (vt Gertrud Paffrath). Tal oli võimalik võtta eeskuju ka lähiümbruse ametivendadelt. Näiteks oli Riias juhuluuletusi avaldanud königsberglanna Gertrud (Gertraut) Möller (snd Eifler) (1637–1705), kes õnnitles 1679. aastal luuletusega Riia gümnaasiumi filosoofiaprofessorit ja rektorit David Casparit abiellumise puhul (luuletus asub Läti Ülikooli Akadeemilises Raamatukogus, R 35027), Königsbergi ülikooli loogika ja metafüüsika professori Michael Eifleri tütar. Ei ole teada, kas Christian Eberhard Morianini oli ulatunud Gertrud Paffrathi kuulsus.
Anna Sidonia Moriani uhkele ülesastumisele järgnes nagu mujalgi Baltikumis Põhjasõjale pikem periood, millest siinsete naiste trükitud juhutekste säilinud ei ole.
„Kõik emapoolsed onu- ja täditütred“, õed-vennad Rehbinderid
Alles 1750. aastate lõpus võib Eestimaalt leida jälle ühe juhuluuletuse, mis kannab siinsete naiste allkirju. Erinevalt kõigist eelnenud Baltimaade naiste juhuluuletustest on see allkirjastatud anonüümselt ja kollektiivselt.
1759. aastal avaldasid Tallinnas „kõik emapoolsed onu- ja täditütred“ kaastunnet varalahkunud paruness Anna Christiana von Delwigi vanematele (luuletus asub Eesti Ajalooarhiivi arhiivraamatukogus, EAAr, A II 220c: 229). See on aleksandriinides kirjutatud, Niguliste surmatantsu meenutav dialoog Surma ning onu- ja täditütarde vahel. Tütarlaste etteheitele, et Surm röövinud neilt nende kõige kallima sugulase liialt vara, vastab Surm, et ta tegutsevat üksnes Jumala käsul ega teinud muud kui juhtinud lahkunu paremasse ellu.
On siiski küsitav, kes selle luuletuse autoriks võis olla keegi tädi- või onutütarde seast, sest tegemist paistab olevat puhtakujulise rolliluuletusega. Luuletus näib küll signaliseerivat, et pärast sõjajärgsetest karmidest oludest tingitud pikka vaikust oldi valmis jälle (kõigepealt aadliringkondades) naistele rohkem sõnaõigust andma, kollektiivne ülesastumine võis olla liiatigi märk sellest, et see sõnaõigus levis nüüd laiemalt ega olnud ainult väheste erandlike naiste nagu Anna Sidonia Moriani eesõigus, kuid kuna allkirjastajate autorlus oli nähtavasti fiktiivne ja nende ülesastumine anonüümne, siis selle sõnaõiguse määr oli ilmselt veel üsnagi tinglik ja piiratud.
Siiski võib juba kümnend hiljem leida naisenimed ühe juhuluuletuse alt, mis kannab pealkirja „Kõrgestisündinud vabahärra Otto Magnus von Rehbinderi lahkunud abikaasa, kõrgestisündinud vabaproua Dorothea Sophia von der Pahleni piduliku muldasängitamise puhul tahtsid oma kurvastust väljendada õndsa kadunu mahajäänud lapsed; Gustav Dietrich, Magdalena Elisabeth, Wilhelmina Helena Friederica, Otto Magnus, Carl Friedrich von Rehbinder“ [Bey der Feyerlichen Beerdigung der Hochwohlgebohrnen Freyherrin Dorothea Sophia von der Pahlen, des Hochwohlgebohrnen Freyherrn Otto Magnus von Rehbinder, gewesenen Frau Gemahlin, welche den 10. April zu ihrer Ruhestätte gebracht wurde, wolten ihre tiefe Betrübniẞ an den Tag legen/ Der Wohlseelig Verstorbenen hinterlassene Kinder; Gustav Dietrich, Magdalena Elisabeth, Wilhelmina Helena Friederica, Otto Magnus, Carl Friedrich von Rehbinder] (luuletus asub Eesti Ajalooarhiivis, f. 3232, n. 1, s. 12).
Biograafiline taustauuring kinnitab, et selle 1768. aastal Tallinnas trükitud leinaluuletuse adressandid olid tõesti alaealised lapsed: Magdalena Elisabeth oli sündinud 1758, Wilhelmina Helena Friederica 1760 ja nende vennad Gustav Dietrich 1756, Otto Magnus 1761 ja Carl Friedrich 1764. Seega võib öelda, et Eestimaal leidsid 1750. ja 1760. aastatel aset sarnased protsessid, nagu neid võib tuvastada Kuramaal 1690. aasta paiku (vt Judith von Alkens).
Eestimaa naiste juhuluuletusi 18. sajandi lõpul
Kohalike naisluuletajate esiletõusuni kulus Eestimaal siiski veel aega. Ajal, mil balti naiste sulest ilmusid esimesed luulekogud (1780. aasta paiku, vt Benigna Gottlieb, Elisa von der Recke, Johanna Regina von Graf), tegi Eestimaa luuletaevas ilma Saksamaalt pärit luuletaja ja näitlejanna Sophie Albrecht, kes esines luuletustega oma mehe Johann Friedrich Ernst von Albrechti poolt välja antud antoloogias „Ehstländische poetische Blumenlese“ [Eestimaa poeetiline antoloogia] (EPB, 1779–1780).
Selles antoloogias luuletusi avaldanud naiste seas võib olla ka eestimaalannasid, kuid paraku astusid nad erinevalt Sophie Albrechtist üles anonüümselt. Nii võiksid Eestimaa naiste või vähemasti mõne ka kellegi muu kui Sophie Albrechti sulest pärineda luuletused „Bey Uebersendung einer selbtverfertigten weiẞen Rose“ [Isetehtud valge roosi kohaletoimetamisel] (EPB 1780: 86) ja „Sehnsucht nach dem Grabe meines Vaters“ [Igatsus isa haua järele] (EPB 1780: 96–99), mis on allkirjastatud initsiaaliga I*** ja luuletus „Am 13ten May“ [13ndal mail] (EPB 1780: 124–125), mille autor on tähistanud end asteronüümiga **.
Riiaga sarnast naiste allkirju kandva juhuluulepuhangut Tallinnas 1780. ja 1790. aastatel ilmselt aset ei leidnud (vt Gertrud Paffrath), ent selle aja Tallinna juhuluulet on säilinud ka väga napilt. 1780. aastast on teada üks leinaluuletus Johanna Luise Königkilt. See paistab silma asjaoluga, et luuletuse adressaat on asunud väga kaugel – Ülem-Sileesias Górki Małes (Klein-Gureck) (tekst asub Eesti Ajalooarhiivi arhiivraamatukogus, EAAr, A II 219: 41). On võimalik, et Johanna Luise Königk oli Hans Sigismund Vertraugott Königk von Lysarchi (1742–1800) õde ja pärines Sileesiast valitsuskantseri Ernst Sigismund Königki perest.
Hans Sigismund Vertraugott Königk von Lysarch oli 1766. aastal pärast oma õpinguid Leipzigi ülikoolis tulnud koduõpetajaks Liivimaale, sai siin Pärnus 1770. aastal kõigepealt Nikolai kiriku diakoniks ja 1773 kooli rektoriks. Töötanud Märjamaal pastorina aastatel 1775–1779, sai ta 1780. aastal abipastori koha Tallinna toomkirikus. Alates 1788. aastast kuni oma surmani teenis ta ülemõpetajana Kuressaare kogudust. 1771. aastal abiellus ta Tallinna tõlkija Johann Berend Nottbecki tütre Julianega. Sellest abielust sündis palju lapsi, tuntuimaks neist kujunes Gustav Bernhard Siegmund Gotthard Lysarch genannt Königk. Temast sai tõlkija nagu vanaisastki.
1805. aastast on säilinud Juliane Nottbecki luuletus tütre Amalie (abielus Murchgraff) pulmade puhul (asub Läti Riiklikus Ajalooarhiivis, LVVA, f. 4011, n. 1, s. 3862: 5–6). See tütar oli initsiaalide A. J. B. L. g. K. all 1797. aastal Kuressaares peetud pulmapeo puhul ka ise luuletuse trükki andnud (vt Eleonore Dorothea Elisabeth von Münnich).
Seega on märkimisväärne osa tollest ajast säilinud Eesti ala naiste juhuluuletusi seotud üheainsa perekonnaga.
Siiski on 1790. aastatel paberile jõudnud veel üks Põhja-Eestist pärit ja naise allkirja kandev juhuluuletus. Ilmselt enne 1795. aastat on oma sõbratari Friderica Moieri pulmade puhul Nicolaus Heinrich Franziga õnnitlenud noorpaari Amalie Baroth (snd Clayhils) (snd vkj. 29. XII 1774), kes oli Tallinna kaupmehe ja Suurgildi oldermanni Adolph Clayhilsi tütar.
Nagu Riiast, nii on ka Tallinnast teada 18. sajandi lõpul naiste nimel juhuluuletusi kirjutanud mehi. Heaks näiteks on siin vennad Arveliused: naiste nimel kirjutatud luuletusi on säilinud niihästi Friedrich Gustav Arveliuselt, kuid ka Martin Heinrich Arveliuselt. Viimane oli ka esimese siitkandi spetsiaalselt naistele suunatud almanahhi „Livländische Iris“ [Liivimaa Iris] toimetaja (almanahhi algidee pärines August von Kotzebuelt).
Pikema seotud kõnes teksti avaldamiseni jõudsid Eestimaa naised alles 19. sajandi esimesel kolmandikul. 1828. avaldas tallinlanna Jeanette (Jenny) Buller (1795–1850) värssnäidendi, tragöödia „Der Becher“ [Peeker], mis oli ammutanud inspiratsiooni Ernst Theodor Amadeus Hoffmanni jutustusest „Meister Martin der Küfner und seine Gesellen“ (1819) (ek Ants Orase tõlkes 1923: „Aamissepa-meister Martin ja tema sellid“). Kuid see oli üks esimesi mahukamaid trükki jõudnud balti naise näidendeid ja ilmus ainult kaks aastat pärast kuramaalanna Elisa von der Recke lugemisdraamat „Familien-Scenen oder Entwickelungen auf dem Maskenballe“ [Perestseenid ehk asjade käik maskiballil] (1826).
Kairit Kaur