Бернхард Семенов (1880 – 1924)ÜlevaadeBernhard Semenow (ristinimi: Alexander Bernhard Semenow) sündis Riias kohaliku kullassepa (Goldarbeiter, Goldschmied) Jacob Semenowi (Jacob Kirilli poeg Semenowi) ja tema abikaasa Johanna (snd. Kauffeldt) pojana. Bernhard oli noorim laps peres. Bernhard Semenowi isa oli õigeusklik (küllap oli venepärane nimekuju Яков Кириллович Семенов), ema luterlane. Kõik Semenowite peres sündinud lapsed (kolm poega ja kolm tütart) ristiti luteri kirikus (Riia Jakobi kirikus). Isa võis olla vene päritolu, kuid vene õigeusu traditsiooni esindav nimi ei tarvitsenud siiski tähendanda, et tegemist oli inimesega, kes kõneles vene keelt emakeelena (või kes vene keelt üldse kõneles). Tõenäoline see muidugi oli. Sellele võib viidata see, et vähemalt kaks peretütart abiellusid vene mehega. Saksa nimega ema, kes oli kaotanud varakult isa, võis olla omakorda läti juurtega. Üks mis kindel: liiguti Riia käsitööliste keskkonnas, kus kõneldi mitmeid keeli, seejuures pidi saksa keelel olema määrav roll. Lastele valitud mitmeosalised saksa nimed osutavad vanemate mõnesugusele pretensioonikusele. Bernhard Semenowi loomekeeleks sai saksa keel. Ta oli 15-aastane, kui avaldas Riia ajalehtedes (Rigasche Rundschau’s ja Düna-Zeitung’s) meelelahutusrubriigis mõistatusi (alates 1895. a-st), 20. sajandi hakul lisandus juba ka luuletusi. 1903 algas luule- ja laulukogude tulevärk: esikkogule „Schanno von Dünakant“ järgnes aasta hiljem „Erbarmung, Kinder!“ ning a-tel 1906–1908 ühtekokku kaheksa köidet (brošüüri) Schanno-lugusid. Seda humoristlikku, riiamurdelist/segakeelset – nn poolsaksa keeles (Halbdeutsch) või poolsaksa sugemetega vagu (riimiline luule/laul, aga ka vaimukas lühiproosa) kündis Semenow 1921. a-ni, mil ilmus tema viimane suurem kogu „Dünakantsche Schnurren“. Tähelepanu väärib peale Schanno-lugude näiteks ka Esimese maailmasõja ajal ilmunud kogu „Der Balte im Maulkorb“ (1917), andes tunnistust sellest, et ka kõige raskemal ajal oli põhjust naerda. Semenowi tekstidega omasuguses sümbioosis ilmusid tema kaaslinlase Nikolai Seemann von Jesersky (1852–1921) „Väina kandi lood“ („Dinakantsche Geschichten in Gedichten“, 1904, 2. tr. 1913). Seemann von Jesersky poolt välja mõeldud Riia poolharitlase Schanno-kuju ühendas Semenow mänguliselt teise riialase Rudolf Seuberlichi (1841–1913) veel vanemate ja vahest veelgi populaarsemate tekstidega. Žanri juured ulatuvad veel kaugemale, viivad tallinlase Jacob Johann Malmi (1796–1862) loominguni. Semenowiga samal ajal ja samas traditsioonis kirjutas tänasel Eesti alal tema kaasaegne, Tallinnast pärit autor Arthur Usthal (1874–1946?), traditsiooni teatavat edasiarendust võib näha Räpina/Tartu kirjamehe Hermann Julius Schmalzi (1870–1945) loomingus. Semenowi tekstid, „originaalkupleed“, nagu neid tihti nimetati, järgisid kabareeteatri-traditsiooni, mis oli Saksamaal parajasti moes, lava oli nende loomulik keskkond, neid esitati klaveri või ka orkestri saatel. Need olid tekstid, mis pidid kõlama.Tema tekste kanti ette (lauldi, ka Bernhard Semenowi enda viisistuses) näiteks Riias Hagensbergi (Āgenskalnsi) suveteatris (asus Hagensbergi pargis) Bernhard Semenowi kirjandus oli suunatud kohalikule lugejaskonnale, nii nagu ka näiteks tartlase Carl Peterseni (1775–1823) tekstid 19. sajandi alguses. Balti lokaalkoloriiti leidub neis tekstides rohkesti. Paradoksaalsel kombel on nende autorit Bernhard Semenowit ümbritsenud teatav salapära. Ühte ja teise baltisaksa leksikoni on ta küll mahtunud, kuid tänu oma tekstidele, mitte (ühtlasi) oma isiku tõttu – see näikse olevat tekitanud veidi kõhedust oma oletatava võõrusega, võimaliku „ebapuhta“ päritoluga. Või pannud muigama. Bernhard Semenow elu väljaspool kirjandust on kaetud saladuslooriga. Teada on ainult seik, et ta käis 1898. a-l Riia Jakobi kirikus leeris. Milline oli tema haridustee, kas ta oli abielus, kas ta kullassepapojana ka ise kullassepakunsti mõistis, ei ole teada. Kullassepana teenis leiba, tähendab isa jälgedes käis igatahes üks tema vanemaid vendi, 1873. aastal sündinud Carl Arthur Semenow, kes abiellus Vene–Saksa (Leedu–Ida-Preisi) piirilinnast Eydtkuhnenist (tänapäeval Kaliningradi oblastis asuv Чернышевское) pärit sadulsepatütrega. Bernhard Semenow teotses ka ajakirjanikuna. 1907 läks ta Kuramaale Ventspilsi, kus toimetas ja andis välja kohalikku ajalehte Windausche Zeitung. Töö selle ajalehe juures mõne aja pärast ilmselt katkes, kuid 1910 jätkus taas. 1921. a. suvel andis Riias välja satiirilehte Rigaer Satirische Blätter, mis oli kavandatud nädalakirjana ja meenutanud “kinokava või restoranimenüüd”, kuid läks hingusele, sama aasta sügisel asutas teatriajakirja Theater und Leben, kuid seegi ei saanud jalgu alla. Bernhard Semenow suri 1924. aastal sügisel Riias, ja näib, et tema lahkumine ei äratanud noores Läti Vabariigis erilist avalikkuse tähelepanu. Vahur Aabrams |