Эдуард Линдегрюн (1836 – 1914)ÜlevaadeEduard Lindegrün (ristinimega Carl Eduard Lindegrün) sündis Tartumaal Kavastus Viira kõrtsis metsnik Jakob Lindegrüni ja tema abikaasa Anna Elisabethi pojana. Leeris käis Tartus 1865, elas edaspidi aga Võrus, kus oli aktsiisiametnik, juuksur ja majaomanik. Eluviisilt kuulus Lindegrünide perekond Baltikumi väikesakslaste (Kleindeutsche) kihti, üks Eduard Lindegrüni neljast pojast jõudis ka ülikoolihariduseni. Eduard Lindegrün oli kaks korda abielus. 1866 abiellus Rõugest pärit Amalie Caroline Sommeriga (1836–1903), kõrtsmik Kaarel Suve tütrega (⚭ vkj. 16. VI 1866 Rõuges); teist korda 1906, pärast esimese naise surma juba õige küpses eas – Mihkel Zoppi tütre Liisu Jagomäega (snd. Zopp) (1859–1925), Navi külast pärit lesknaisega (⚭ vkj. 26. II 1906 Võrus). 1891 andis ajakirjanik Ado Grenzstein (1849–1916) Tartus välja raamatukese „Längst verhallte Reden, in Gedichten dargestellt“ – Eduard Lindegrüni sulest pärineva kimbukese saksakeelseid luuletusi, mis on mõningatele tekstidele lisatud dateeringute järgi valminud aastatel 1860–1890. Osalt on tegemist seejuures juhuluulega (nt luuletus leeriõe surma puhul või värssdialoog dr Kreutzwaldi lahkumise puhul Võrust). Eduard Lindegrüni kaunikesti diletantlikud värsid, tihti humoristlikud, sageli ühtlasi naivistlikud (olgu autori tahtel või sellest sõltumatult), leidsid soodsa vastuvõtu, õigemini – ei vajunud unustusse. 1930. aastate lõpuks oli autori identiteet (raamatu kaanele oli märgitud lisaks tõigale, et tegemist on käsitöölise loominguga, ainult Eduard Lindegrüni initsiaalid) välja selgitatud. 1960 ilmus Saksamaal Hamburgis baltisaksa kirjandussarjas „Baltische Kuriosa“ sellest muhedast teosest uustrükk. Sellega oli Võru sulesepa looming ankurdatud baltisaksa identiteedi tunnustatud ilukirjanduslike kajastuste hulka humoristlikus segmendis. Mis ei ole sugugi väike saavutus, sest huumorimeelt on baltisakslased ikka üheks oma trumbiks pidanud. Siiski ei ole Eduard Lindegrün mahtunud ei ühegi baltisaksa ega ka eesti kirjandusleksikoni autorite hulka. Vahur Aabrams |