Электронная библиотека старинной литературы Эстонии

Eluloost

Carl Wilhelm Freundlich sündis 12. (24.) veebruaril 1803 Kuressaares (Arensburg). Tema isa, rootsi päritolu kangur Gustav Henrikson, lahkus perekonna juurest, astus Vene väkke, sai seal lipnikuks ja hukkus 1812. aastal Beresina kaldal peetud lahingus. Leseks jäänud ema Kristine (nimetatud ka Tioks), Püha (Pyha) kooliõpetaja Steinbergi tütar, sai majahoidja koha Saaremaa Jaani (St. Johannis) kiriku õpetaja Schmidti juures. Siin kasvas tulevane kirjanik 14. eluaastani, hoides suvel kirikuõpetaja karja ja õppides talvel lugemist, kirjutamist ja arvutamist. Oma nime Freundlich (ek ‘sõbralik’) olla ta saanud juba poisipõlves lahke oleku ja rõõmsa meele pärast. 1821. aastal sai Freundlichist tisleri õpipoiss ja 1824. aastal, eelkõige tänu oma heale lauluhäälele, Muhu köster. Freundlich elas Kaigul, kus oli ka koolmeistriks (alates aastast 1825). Lisaks pidas ta vallakirjutaja ja Piiri metsavahi ametit ning oli Väikese Väina sillaehitustööde ülevaataja. Freundlich oli kirglik jahimees ja hobimesinik. Ta suri 9. (21.) jaanuaril 1872 ja on maetud Muhu luteri kalmistule.

Kirjanduslik tegevus

Freundlich oli jutukirjanik ja luuletaja. Tema esimene raamat „Siin on Magdeburgi-linna hirmsast ärrarikkumissest ...“ ilmus aastal 1837. Selle esimese loo taustaks on Saksa linna Magdeburgi rüüstamine ja põletamine katoliiklike Tilly vägede poolt 30-aastase sõja ajal. Lisaks sisaldas raamat luuletusi. Nii raamat Magdeburgi rüüstamisest kui ka sellele järgnenud teos „Appolonius, Tirusse ja Sidoni kunningas“ (Pärnu, 1846) saavutasid trükis rahva seas laialdase leviku. Proosat sisaldasid luuletuste kõrval ka „Ma-ilma ello tee-kond“ (Kuressaare, 1864) ja „Aealikkud ello-luggud ...“ (Pärnu, 1872). Väidetavasti on kõigi Freundlichi juttude näol tegemist tõlgetega (Kurgvel 2001:89), oma laadilt on nad sentimentaalsed ning A. Vinkel on neile ette heitnud kujundusliku külje väljaarendamata jätmist ning pikemate juttude puhul konspektiivsust (Vinkel 1965:456).

Hoopis suurem tähtsus oli Freundlichil luuletajana. Tema luuletusi ilmus lisaks ülalmainitud raamatutele veel ka värsikogudes „Aealikkud ello-luggud“ (Pärnu, 1857) ja „Aealikkud laulud“ (Kuressaare, 1879), samuti B. Gildenmanni „Lillekestes“ (1858), F. Brandti „Eestimaa ööbikus“ ja M. Jürgensi „Eesti laulu sõbras“. A. Vinkeli andmetel on Freundlichilt ilmunud 130 luuletuse ringis (Vinkel 1966:192). Enam tähelepanu on neist pälvinud talupoja elu käsitlev „Teo-mehhe ellu luggust“ ja jahitemaatikaga seostuvad „Jännese öhkamine“ ning „Muhho-maa hundi jahhist“. Suuliselt levinud lugulaulus „Sarema mehhe mötted 1846 aastal“ kritiseeris Freundlich 1840. aastate usuvahetajaid.

Freundlichi luuletused on üldjuhul ilmselt algupärased, intentsioonilt sageli didaktilised, vormilt vemmalvärsilikud, mis ühest küljest tagas neile populaarsuse autori eluajal, kuid lasi neil hiljem kiiresti unustuse hõlma vajuda.

Lisaks kirjutas Freundlich kaastöid „Perno Postimehele“ ning toimetas aastatel 1852–57 ja 1863–66 F. W. Bormi „Ma-rahwa kalendrit“ ning koostas 1865–72 C. Assafrey „Eesti-rahwa mönnusa kalendri“ ja 1870–73 F. W. Bormi „Eesti rahwa kalendri“ lisa. Ka kirjutas Freundlich kaks praktilisi nõuandeid sisaldavat teost: „Pöllomehhe ait“ (1849) ja „Pöllomees“ (Kuressaare, 1864).

Kairit Kaur