Лаура Мархольм (1854 – 1928)ÜlevaadeEluloolistLaura Mohr (kirjanikunimega Laura Marholm), tuntuim baltisaksa päritolu naiskirjanik 1890. aastatel, sündis 19. aprillil (ukj 5. mail) 1854. aastal Riias. Tema isa Frederik Wilhelm Theodor Mohr oli taani päritolu laevakapten, ema Amalie Roeder teist põlve baltisakslane, kelle isa oli Riiga tulnud Göttingenist. Ainsa tütre vahekord perekonnaga oli pingeline. Ema lootis tütrest omale vanaduspäevadeks tuge ja seltsi ega kiitnud heaks tema perekonnavälist suhtlust ja loomingulisi eneseteostuskatseid. Probleemsed suhted emaga on Marholmil sage kirjanduslik motiiv. Laura Marholm sai hariduse Riia tütarlastekoolis. Ta omandas õpetajakutse, mis oli tol ajal naise haridustee lagi. Seda ühiskonna poolt võimaldatud hariduslikku pagasit, millega tulevane kirjanik ise rahul ei olnud, täiendas ta iseõppimise teel. Ahistavad perekondlikud suhted määrasid paljuski Marholmi suhtumise Balti (esmajoones Riia) ühiskonda, mida ta hilisemas loomingus sugugi ei idealiseeri: „Olen ise saanud hoolsa saksa kasvatuse ja suhtun kõige otsesema jälestusega kooliruumidesse, milles istusin, ning linna, milles üles kasvasin,“ kirjutab ta hiljem. Marholmi iseteadlik hoiak ja eriti tema julged poliitilised arvamusavaldused kohalikes ajalehtedes olid põhjuseks, miks ta Balti avalikkusest välja tõrjuti. Juba 1880. aastate algul avastab Marholm enda jaoks Henrik Ibseni, kelle loomingust tuleb äratundmine: „Inimesed ja olud tema seltskonnadraamades – eks olnud just see minu oma ringkond, minu olud, minu täiesti isiklik ümbrus. Ja ma nägin kõike, mis mind aheldas ja rusus enneolematu selgusega. Ja ma nägin, et pean ära minema. Ma ei saanud enam rahu. Pidin minema, ära siit, otsekohe! Mul polnud sidemeid ollagi, läksin teadmatusse, usaldades hädas ainust, mis mul oli – raasukest annet. Ibsenita poleks ma ilmaski välja pääsenud.“ Ibsenist kirjutas Marholm asjatundliku artikli juba 1884. aastal ajalehes „Nordische Rundschau“. Tutvus Georg Brandesega, kelle kirjandusteaduslikke meetodeid Marholm propageeris ja ka balti kirjanduse peal rakendas (Theodor Hermann Panteniuse romaani „Kellesed“ analüüsis), annab talle lõpliku jõu enda lahtirebimiseks piiratud Balti oludest. Marholm siirdub 1885. aasta oktoobri lõpul Brandese kutsel Kopenhaagenisse ja temast saab Brandeste maja igapäevane külaline. Seal tutvub ta nimekate Skandinaavia kirjanikega (Alexander Lange Kielland, Arne Garborg, Henrik Ibsen, August Strindberg, Bjørnstjerne Bjørnson ja Ola Hansson), kelle loomingut ta hakkab tutvustama ja tõlkima saksa publikule. Nii nagu ta eemaldub oma perekonnast ja seltskonnast, nõnda distantseerub ta ka oma Riia-aegsest, Leonhard Marholmi nime all sündinud loomingust, pidades seda nüüd tähtsusetuks. Laura Marholmina saab temast arvestatav kirjandus- ja teatrikriitik ning kirjanik, kelle südameasjaks on tungimine naise psüühika sügavaimate kihistusteni. Sama taotleb ta ka oma ilukirjanduslikus loomingus. 1887. aastal reisib Marholm Pariisi ja Berliini, kus ta kohtub norra kirjaniku Jonas Lie’ga, kes tunneb edaspidigi Marholmi käekäigu vastu isalikku huvi. 1888. aastal kohtab Marholm rootsi kirjanikku Ola Hanssonit, kelle kõmulist raamatut „Sensitiva amorosa“ (1887) oli ta retsenseerinud ja väga kõrgelt hinnanud. Marholm ja Hansson abielluvad 17. septembril 1889. aastal (8. septembril 1890 sündis neile poeg Ola). 1890. aasta jaanuaris kolivad Hanssonid Berliini, kus suhtlevad elavalt Berliini naturalistliku Friedrichshageni ringi autoritega (Otto Brahm, Gerhart Hauptmann, Arno Holz jt) ning mängivad olulist rolli Skandinaavia–Saksa kultuurivahetuses. Marholmist kujuneb sel ajal tuntud kirjandus- ja teatrikriitik. Aastatel 1894–1897 elavad Hanssonid küll keskustest eemal, Müncheni lähistel Schliersee ääres, kuid seda produktiivsemad on mõlemad oma loomingus. 1890. aastate keskpaiku ilmuvad trükist kõik Marholmi olulised teosed, alates „Naiste raamatust“ („Das Buch der Frauen“, 1895), millest sai vastuolulise retseptsiooni kiuste tõeline menuk ja äsja rajatud Albert Langeni kirjastuse läbimurdeteos. Raamat tõlgiti koheselt rootsi, inglise, norra, vene, poola, taani, tšehhi ja itaalia keelde. Samal 1895. aastal ilmuvad ka Marholmi esseekogu „Wir Frauen und unsere Dichter“ („Meie, naised, ja meie kirjanikud“), milles Marholm käsitleb kriitiliselt Gottfried Kelleri, Paul Heyse, Henrik Ibseni, Bjørnstjerne Bjørnsoni, Lev Tolstoi, A. Strindbergi ja Guy de Maupassanti kirjanduslikku naisekuvandit, ning ilukirjanduslikud teosed – draama „Karla Bühring“ ja novellikogu „Zwei Frauenerlebnisse“ („Kaks naiseelamust“). Uus loominguline palang tuleb 1900. aasta paiku, mil ilmub kaheosaline naise psühholoogia käsitlus „Zur Psychologie der Frau“ ning veel kaks novellikogu („Buch der Toten“ ja „Der Weg nach Altötting und andere Novellen“), samuti artikleid ja autobiograafilisi jutte ajakirjanduses. Sealtpeale kirjutab Marholm süveneva vaimuhaigusega võideldes veel üksnes lühemaid artikleid esialgu saksa, hiljem Skandinaavia ajalehtedele ja ajakirjadele. Poja raske haigus süvendas abielupaari huvi katoliikluse vastu ning andis lõpliku tõuke konverteerumisele 1898. aastal. See jättis oma jälje ka Marholmi edasisele loomingule. Laura Marholm ja Ola Hansson on tol ajal väheseid kirjanikepaare, kes püüdis end ära elatada vabakutseliste kirjanikena. Kirjastuste huvi raugemine ja sellest tingitud majandusraskused mõjusid abielupaari psüühikale muserdavalt. 1900. aasta paiku halveneb Marholmi vaimne tervis, süvenevad paranoiad, kuni ta 1905. aastal saadetakse Müncheni vaimuhaiglasse. Seitsme kuu pikkune haiglakogemus halvas Marholmi kirjutamistahte aastateks. Haiglast vabanemise järel elavad Hanssonid kuni 1914. aastani peamiselt Pariisis, kuid peatuvad pikemat aega ka Austrias, Riias, Stockholmis ja Šveitsis. 1. maailmasõja ajal huvitub Marholm üha enam sotsialismiideest ning kirjutab artikleid seda ideed kandvatele ajalehtedele. Pärast sõda elavad Hanssonid Taanis ja Rootsis ning võtavad 1922. aastal ette pikema reisi – Jugoslaavia kaudu Kreekasse ja Türki. Seal Ola Hansson 1925. aastal sureb ning Laura Marholm siirdub koos pojaga kodumaale Riiga. Viimastel eluaastatel pühendub Laura Marholm abikaasa kirjandusliku pärandi väljaandmisele ja tema mälestuse jäädvustamisele. Marholm sureb 6. oktoobril 1928 Riia lähedal Majoris (Majorenhof) ja on maetud Riiga. NaisküsimusNaise positsioon ühiskonnas huvitab Laura Marholmi juba Riia perioodil. Riias peab Marholm loenguid naise rollist Baltimaade ajaloos. Tema esikdraamade peategelane on intelligentne (aadli päritolu) naine, kelle rolliks ajaloos on juhtida meest kõlbeliste väärtuste ja moraalse tegutsemiseni – siin on Marholmi naise-rolli nägemus küll veel traditsionalistlik, kuid silma torkab tema naispeategelase kõrge intellekt, suveräänne hoiak ja pragmaatilist laadi ratsionaalne mõtlemine, mis vastandub meeste impulsiivsusele. Laura Marholmi poleemilised naise psüühika eritlused (nt artikliseeria „Naised Skandinaavia kirjanduses“ hakkavad ilmuma Berliini modernistlikes ajakirjades („Freie Bühne“, „Die Gegenwart“, „Nord und Süd“, „Die Frau“, „Die Zukunft“ jt) 1880. aastate lõpust alates. Neis juhib ta tähelepanu ajaloolis-kultuuriliselt kujunenud soorollide konstruktsioonikarakterile, mis võõrandavat naise tema loomulikust naiselikkusest. Kultuurilist sugu tootvat eeskätt kasvatussüsteem, mis pärssivat tütarlapse loomulikku seksuaalsust, kammitsedes teda range kõlbluskoodeksiga – see tekitavat rahulolematust, närvihaigusi, hüsteeriapurskeid ja võivat viia vaimse ning emotsionaalse halvatuseni. Väärastunud naisekuvandit vahendavat ka ilukirjandus, naist idealiseerides või demoniseerides. „Naine keeldub lõpuks ometi olemast miski, mis ta ei ole,“ deklareerib Laura Marholm. Tema feministlik nõue on: „Nüüd on meil aeg nõuda tagasi kogu oma naiseks-olu!“ „Tahame olla naised kõigiti ja kõiges, mis naisele kuulub, oma elukäsituses ja oma elutegevuses ja oma elukutsetes [---]. Me ei taha paluda almusi mehe laualt, [---] tahame, et meil oleks oma laud.“ Sooküsimuses esindab Marholm arusaama sugude täielikust polaarsusest ja peab naiseliku eneseteostuse ülimaks väljundiks emadust ja täiuslikku partnerlussuhet, milleta luhtuvat ka naise intellektuaalne eneseteostus. Allasurutud naiselikkuses ja ebaõnnestunud partnerluses näeb Marholm andekate, loominguliste, ennast erialaselt teostada soovivate naiste probleemi (seda teemat käsitleb ta kuue naise – Sofia Kovalevskaja, Marie Baškirtseva, Berthe Amalie Skrami, Eleonora Duse, George Egertoni (Mary Chavelita Dunne Bright) ja Anne Charlotte Edgren-Leffleri – näitel oma „Naiste raamatus“). Marholm kritiseerib abielu, mis teostub majanduslikel põhjustel või üksijäämise hirmust ning ignoreerib naise seksuaalseid vajadusi. Naise ja mehe erinevust ei käsita Marholm antagonismina, nagu Strindberg, vaid teineteist täiendavana: naine ja mees olevat loodud teineteist paremini mõistma, kuid väljakujunenud sugudevaheline korraldus tegevat selleks takistusi. Laura Marholm kuulutab uut maailmakorraldust, milles „naisesus“ kujundaks ühiskonda võrdsel määral: „Mõtte periood on läbi, see kestis 400 aastat; tunde periood on alanud ja naise aeg koos sellega.“ Ilukirjanduslik loomingKritiseerides senist naiskirjanduse traditsiooni kui meeste filosoofiliste, moraalsete, kunstiliste jm ideede reproduktsiooni, leiab Marholm kaasaegsete, eriti Skandinaavia päritolu naisautorite tekstide põhjal, et naise enesest teadlikuks saamine väljendub ka esteetiliselt – traditsiooniliste vormide hülgamises ja uute otsimises, mis heidaksid valgust „naiselikule loomusele“. Naine on toonud mängu oma individuaalse tundmuse, julgeb seda endale teadvustada ja oskab seda väljendada. Marholm võrdleb „uute naiste“ kirjutatut Claude Monet’ maaliga, kust ta leiab samasugust tundlikkust närvinüansside kui värelevate hingeliste olukordade suhtes. Impressionismis näeb Marholm naiskirjaniku jaoks adekvaatseimat loomemeetodit. Marholmi enese kirjanikukreedo kujuneb naturalistliku koolkonna mõjul, kuid areneb seejärel abikaasa Ola Hanssoni psühholoogilise kirjutusviisi vaimus. Marholm alustab Riia perioodil näitekirjanikuna. Tema esimesed draamad, kaheosaline „Johann Reinhold Patkul“ (1879–1880) ning 1882. aastal ilmunud „Frau Marianne“ („Proua Marianne“) osutuvad menukaks – teosed müüakse läbi mõne nädalaga ning nad jõuavad ka Riia linnateatri lavale. Pärast pikemat loomingulist pausi avaldab Marholm 1895. aastal draama „Karla Bühring“, mis käsitleb naisküsimust modernsemas võtmes kui Riia perioodi näidendid. Samal 1895. aastal avaldab Marholm kaks jutustust pealkirja all „Zwei Frauenerlebnisse“ ning 1900. aastal järgnevad veel kaks novellikogu „Buch der Toten“ („Surnute raamat“) ja „Der Weg nach Altötting und andere Novellen“ („Tee Altöttingisse ja teisi novelle“). 1890. aastate ilukirjanduslikus loomingus ajab Marholm sama asja, mida teoreetilisteski kirjutistes. Autobiograafiline, elamuslik pool on seal alati nii tugev, et tõi Marholmile palju pahandust, kui portreteeritavad end tema loomingus ära tundma kippusid. KirjanduskriitikaAlates juba oma esimestest Ibseni ja Brandese käsitlustest, samuti teatrikriitikuna, näitab Marholm end (autodidakti kohta hämmastavalt) suure lugemuse ja voolava sulega kriitikuna, kelle kirjandusmõistmine on modernistlik. Saksa lehtedes kirjutab ta palju Skandinaavia kirjandusest (Ibsenist, Strindbergist, Bjørnsonist, Kiellandist), mida ta hindab saksa kaasaegsest kirjandusest väärtuslikumaks. Seal võlub teda moodsa inimese psühholoogiline käsitlusviis. Marholmi läbimurdest modernistliku kriitikuna – see oli naisele raskeimini kättesaadavaid ameteid tollal – kõneleb fakt, et 1890. aastate algul on ta väheseid regulaarselt kirjutavaid naiskriitikuid saksa esimeses modernistlikus kirjandusajakirjas „Freie Bühne“. Seal kirjutab Marholm ülevaateid Berliini teatrielust, tutvustab kaasaegset Skandinaavia, saksa ja prantsuse kirjandust, kuid analüüsib ning arvustab ka kirjanduslikku naisekuvandit. Liina Lukas |