Иоганн Готфрид Гердер (1744 – 1803)ÜlevaadeJohann Gottfried Herder sündis Ida-Preisimaal Mohrungeni linnakeses (tänapäeval Morąg Poolas) köstri ja tütarlastekooli õpetaja Gottfried Herderi (1706–1763) ning tema teise naise, kingsepatütre Anna Elisabethi (1717–1772) (snd. Peltz) pojana. Saanud esmase hariduse kodus, õppis linnakoolis ning elas hiljemalt a-st 1761 vanemate soovil abilisena Mohrungeni koguduse diakoni ja vaimuliku kirjamehe Sebastian Friedrich Trescho (1733–1804) juures, kellel oli suur raamatukogu. 1762 jõudis Trescho kaudu Königsbergis trükki esimene tekst Herderi sulest, luuletus „Gesang an den Cyrus“ – ood Venemaa keisrile Peeter III-le. Samal aastal läks Herder Königsbergi, kus asus õppima arstiteadust, vahetas aga peagi eriala ning õppis teoloogiat ja filosoofiat (imm. 10. VIII 1762). Ja vaimustus Immanuel Kantist (1724–1804). Ühtaegu töötas pietistliku kasvatusasutuse Collegium Fridericianum elementaarkoolis õpetajana. Tema õpingukaaslaste hulka kuulus hilisem Tartu ülikooli eesti keele lektor Friedrich David Lenz (1745–1809), kuid kahe noormehe kontaktidest ei ole midagi teada. Herder tutvus tudengina hiljaaegu usulise pöördumise läbi teinud Johann Georg Hamanniga (1730–1788), kelle „Aesthetica in nuce“ (1760) inspireeris suuresti Herderi keele- ja rahvaluuleteooria. Hamann sidus Herderi ka Liivimaaga. Königsbergist pärit Hamann oli töötanud Kuramaal koduõpetajana ja seejärel oma hea sõbra, Riia valgustajast kaupmehe Johann Christoph Berensi (1729–1792) firmas; Hamanni vahendusel ja Riia toomkooli rektori, Pommerist pärit Johann Gotthelf Lindneri (1729–1776) kutsel jõudis Herder hilissügisel 1764 Riiga, kus töötas toomkooli kollaboraatorina (abiõpetajana) ja a-st 1765 õpetajana. Kevadel 1767 saabus Peterburist kutse asuda sealse Peetri kooli (Petrischule) rektori kohale; hinnatud õpetaja, jutlustaja ja kirjaniku lahkumise vältimiseks andis Riia raad seepeale Herderile abipastori koha (ord. 10. VII, intr. 15. VII 1767 Jeesuse kirikus) Riia agulikogudustes. Riias ilmusid trükist Herderi esimesed raamatud, mis tegid tema nime laiemalt tuntuks, muu hulgas tekstid „Über die neuere deutsche Litteratur. Fragmente“ (1766/1767), „Über Thomas Abbts Schriften“ (1768) ja „Kritische Wälder“ (1769). Riia kirjastaja, edukas ärimees Johann Friedrich Hartknoch (1740–1789) andis välja ka suure osa Herderi hilisematest teostest, muu hulgas ka Herderi peateoseks peetava neljaosalise ajaloofilosoofia „Ideen zur Philosophie der Geschichte der Menschheit“ (1784–1791). Suvel 1769 (vkj. 5. VI) lahkus Herder koos Gustav Berensiga (J. C. Berensi vennaga) meritsi Riiast, määramatu pikkusega kavandatud reisi finantseerisid Herderi Riia-sõbrad eesotsas Hartknochiga. Plaanist Liivimaale naasta ei saanud asja. Laevareisist, mis viis Kopenhaageni ja Helsingøri kaudu Prantsusmaale Nantes’i, sündis tihe ja auahne, „rapsoodilises“ stiilis kirjutatud ideede ja plaanide kogum „Journal meiner Reise im Jahr 1769“, mis jõudis trükki aastakümneid hiljem (1846). Osalt valmis see Nantes’is (saabus 16. VII, lahkus 4. XI 1769), osalt Pariisis, kust Herder sõitis Madalmaade (Brüsseli, Antwerpeni, Leideni, Amsterdami) ja Kieli kaudu Holsteini Eutini. Märtsis 1770 sai Herder tööd Holstein-Gottorpi kroonprintsi kasvatajana ning sõitis temaga suvel Elsassi Strassburgi (Strasbourgi). Pikemat viibimist kakskeelses piirilinnas kasutas Herder, kes põdes lapsest peale pisaranäärmepõletikku, silmaoperatsioonil. Operatsioon ebaõnnestus, kuid Strassburgis tutvus Herder Maini-äärsest Frankfurdist pärit juuratudengi Johann Wolfgang Goethega (1749–1832), kes valmistus parajasti oma õpinguid lõpetama. Esimest korda kohtuti juhuslikult võõrastemaja Zum Geist trepil (5. IX 1770); tagasivaates nimetas Goethe, tollal veel algaja kirjanik, seda kohtumist oma Strassburgi-perioodi tähtsaimaks sündmuseks. Kui järgmise aasta juunis äsja Königsbergi kaudu Strassburgi jõudnud tartlane Jacob Michael Reinhold Lenz (1751–1792) Goethega kohtus ja aastatega 1770–1776 raamistatav saksa kirjandusrevolutsioon „torm ja tung“ oli fakt, oli Herder juba Strassburgist lahkunud. Herder asus kevadel 1771 tööle ülemõpetajana Schaumburg-Lippe krahvkonna residentsis Bückeburgis (tänapäeval Alam-Saksi liidumaal), 1773 abiellus Darmstadtis Maria Caroline Flachslandiga (1750–1809), Elsassist Reichenweierist (tänapäeval Riquewihr Prantsusmaal) pärit (kirjutava) naisega, kes kuulus „Darmstadti ringi“. Sügisel 1776 sõitis Herder koos abikaasa ja kahe lapsega Tüüringisse Saksi-Weimari-Eisenachi hertsogiriigi residentsi Weimarisse, kus sai Goethe vahendusel vaimulikuna tööd. Herder oli Weimari Peetri ja Pauli koguduse pastorina ametis kuni oma surmani (oli õukonna ülemõpetaja, ülemkonsistooriumi president, kindralsuperintendent jne; ametiga kaasnes vastutus ka kogu hertsogiriigi koolikorralduse eest). Johann Gottfried Herder (1801. a-st aadeldatult von Herder, ehkki ta ise aadlipatriklit ei kasutanud) oli Peetri ja Pauli kiriku (nüüd Weimaris tuntud ka „Herderi kiriku“, Herderkirche nime all) õpetajatest viimane, kes maeti kirikusse. Peetri ja Pauli kiriku ees avati 1850. aastal Herderi monument (skulptor Ludwig Schaller). Herderi Riiga saabumise 100. aastapäeva puhul avati 1864. aastal Riia toomkooli ees Weimari-monumendi ülaosa koopia büstina. Pärast Teist maailmasõda võeti Herderi büst Riias maha, kuid seoses SDV delegatsiooni külaskäiguga avati 1959 taas (skulptor Mārtiņš Zaurs). Mõju, mida on avaldanud viis aastat Liivimaal elanud Herder, kes meenutas Garlieb Merkeli (1769–1850) mäletamist mööda (vt „Darstellungen und Charakteristiken aus meinem Leben II“ (1840), lk 167–180) 18. sajandi lõpuaastatel Weimaris oma noorusaja Liivimaad meeleldi (kuid kes nonde viie Liivimaal veedetud aasta jooksul eestlaste asualal teadaolevalt ei käinud), eesti kultuurile ja eestlaste enesepildile (keelekesksus, „muinasromantiline“ mõtlemine), on raske ülehinnata. Eriline roll on seejuures tähelepanul, mida Herder osutas eesti (nagu ka läti) rahvaluulele, Jaan Unduski (Undusk 1995: 578–579) sõnastuses: „Herderi ja Eesti suhete nurgakiviks ning kõigi Herderit riivavate mõttearenduste lähteks on see vääramatu tõsiasi, et Herderi antoloogias „Volkslieder“ (1778–1779), mis omandas kuulsuse eriti pärast postuumset, Johannes von Mülleri ümbertöötatud trükki pealkirjaga „Stimmen der Völker in Liedern“ (1807), ilmus muu hulgas ka kaheksa eesti rahvalaulu. Põhiosas oli need Riia kirjastaja Hartknochi kaudu Herderile saatnud Põltsamaa pastor August Wilhelm Hupel.“ Vahur Aabrams |