Якоб Михаэль Рейнхольд Ленц (1751 – 1792)ÜlevaadeLapsepõlv Liivimaal, kirjanduslik debüüt, aastad StrassburgisJacob Michael Reinhold Lenz sündis 12. (23.) jaanuaril 1751 Cesvaine (Sesswegen) pastoraadis Liivimaal, Taga-Pommerist sisse rännanud pietistliku pastori Christian David Lenz`i – Köslin`i (Koszalin) vasksepa poja – ja Vastseliina (Neuhausen) pastori tütre Dorothea Neoknapp`i (1721–78) kolmanda lapsena (Dorothea põlvnes ema liinis vanast balti aadlisuguvõsast (von Rahden), tema vaarisa oli olnud Põhjasõja ajal Venemaale Vologdasse küüditatud Tartu kodanike bürgermeister). Pärast isa asumist Tartu (Dorpat) Jaani koguduse ülemõpetaja kohale elas ta 1759–68 Tartus, ja õppis sealses linnakoolis. 1766 ilmus ajalehe „Rigische Anzeigen“ kirjanduslisas Jaani kiriku eesti koguduse pastori Theodor Oldekop`i eessõna toel tema trükidebüüt, klopstocklik heksameetriline poeem „Der Versöhnungstod Jesu Christi“. Samal aastal esitati parun R. J. Igelströmi ja H. von Lauw` pulmas Põltsamaal (Oberpahlen) J. M. R. Lenzi näidendidebüüt, tellimustööna valminud pisaradraamalik „Der verwundete Bräutigam“. 1768–71 õppis J. M. R. Lenz teoloogiat Königsbergi ülikoolis, kus pühendus aga üha enam kirjandusele ja kuulas eeskätt I. Kanti filosoofialoenguid. 1771 otsustas ta vastu isa tahtmist kodumaale esialgu selja pöörata ning sõitis kahe Kuramaa noore aadlikust ohvitseri saatjana Strassburgi (Strasbourg) Elsassis (Alsace), kuhu jäi viieks aastaks. Aasta varem oli tulnud sinna ka tema eakaaslane Johann Wolfgang Goethe, kellega J. M. R. Lenzi sidus peagi väga lähedane sõprus. Veidi varem oli linnas viibinud ja Goethega kohtunud ka äsja Riiast (Rīga, Riga) lahkunud Johann Gottfried Herder. Sündis revolutsioon saksa kirjanduses: tagantjärele „tormi ja tungi“ nime all tuntuks saanud saksamaise valgustuse n-ö enesekriitiline faas hõlmas umbkaudu aastaid 1770–76, millesse mahtus ka J. M. R. Lenzi viibimine Strassburgis, liikumise ühes keskuses. „tormi ja tungi“ väljapaistvamate autorite hulka kuulus teiste hulgas ka Friedrich Maximilian Klinger, hilisem Tartu ülikooli esimene taasavamisjärgne kuraator. Kirjandusliku tuntuse aastad, tüli Goethega, psüühikahäiredJ. M. R. Lenzi tuntuse umbkaudseks haripunktiks saksa keeleruumis olid aastad 1774–76, mil ilmus trükist suurem osa tema ilukirjanduslikest teostest. Olulisimatena kuuluvad nende hulka nn komöödiad (draamad) „Der Hofmeister“ (1774), „Der neue Menoza“ (1774) ja „Die Soldaten“ (1776) ning „tormi ja tungi“ draamateoreetilisi võtmetekste „Anmerkungen übers Theater“ (1774). J. M. R. Lenzi teosed olid mainekad siiski peamiselt kitsamas ringis, sageli omistas kriitika tema anonüümselt ilmunud kirjatööd pisut varem debüteerinud J. W. Goethele. 1776 viibis J. M. R. Lenz umbes pool aastat Weimaris ja selle lähistel. Aasta lõpul laskis kohaliku hertsogi äsja ametisse nimetatud legatsiooninõunik Goethe kindla töökohata võõramaalasest vabakutselise J. M. R. Lenzi puhkenud terava konflikti tõttu maalt välja saata. Igasugune suhtlus kahe kirjaniku vahel katkes. 1777 viibis J. M. R. Lenz peamiselt sõprade (J. C. Lavater jt) juures Šveitsis. 1778 oli loomingulisse kriisi sattunud J. M. R. Lenzil Waldersbachi külas Elsassis pastor J. F. Oberlini juures esimene tõsine psühhoos, misjärel kirjandusringkondades levis kiiresti kuuldus, „Lenzi hullumeelsusest“. Mõni kuu hiljem järgnes Goethe õemehe juures Emmendingenis teine, tõsisem psühhoos. Samal aastal suri Tartus J. M. R. Lenzi ema. 1779. aastal abiellus isa teist korda, kolis Liivimaa kindralsuperinterdendiks edutatuna Riiga ning nõustus laskma haigusest enam-vähem taastunud poja tagasi Liivimaale toimetada. Tagasi LiivimaalKodumaal taotles J. M. R. Lenz Riia toomkooli rektori vabanenud kohta, kuid kuna kooli rektor aastatel 1764–69, tollal Weimari kindralsuperintendendi ametis olnud Herder, keeldus endist sõpra soovitamast, lükati tema kandidatuur tagasi. 1779. aasta lõpul sõitis J. M. R. Lenz Tartusse vanema venna F. D. Lenzi, hilisema populaarse jutlusteautori ja Tartu ülikooli esimese eesti keele lektori poole, kes oli võtnud vahepeal üle Jaani kiriku õpetaja koha. 1780 sõitis J. M. R. Lenz Peterburi tööd otsima. Tema kandidatuur kadetikorpuse õpetaja kohale lükati tagasi. Aasta lõpul töötas ta koduõpetajana Ahja (Aya) mõisas H. H. von Lipharti juures, kuid lahkus sealt paar kuud hiljem 1781. aasta algul armuloo tõttu naabruses elanud noore aadlipreili Julie von Albedyll`iga. Tema järglaseks Ahja mõisa koduõpetaja töökohal oli nooruke vaimulik Georg Gottfried Marpurg, hilisem Vastseliina ja Rõuge (Rauge) pastor ning tartumurdeliste kooliraamatute autor, kellega ta oli Ahjal tutvunud. Elu lõpuaastad Venemaal1781. aasta algul lahkus J. M. R. Lenz jäädavalt Venemaale. Lühikest aega töötas ta Peterburis sealse kadetikorpuse juhataja ning kohaliku saksa teatri direktori kindral F. W. von Baueri erasekretärina. Tema lahkumise järel asus sellele kohale äsja Peterburi saabunud weimarlane August von Kotzebue. Veel samal aastal sõitis J. M. R. Lenz Moskvasse, kus tal ei õnnestunud püsivat töökohta leida. Enamasti eraõpetajana ja mõnda aega ka ühe erakooli kasvatajana töötades leidis ta Moskvas ajutist peavarju vene ajaloolase G. F. Müller`i, hiljem selle sugulaste, aga ka Moskva valgustajate ja vabamüürlaste juures. Viimastel eluaastatel pakkusid talle ulualust noor vene kirjanik N. Karamzin ja tolle lähim sõber, tõlkija A. Petrov. Moskvas kavandas J. M. R. Lenz terve hulga projekte, nagu uute mitmekeelsete piiblitõlgete väljaandmine, Venemaa ja Liivimaa vahelise kaubanduse hoogustamine ning Balti provintside ülikooli taastamine Tartus. Olles saksa kirjandusringkondades unustatud, jätkas ta siiski vähemal määral kirjutamist ka Venemaal. Tööd raskendas publitseerimisvõimaluste ahtus, saksakeelse publiku nappus ja konservatiivsus, harvad kontaktid kolleegidega Lääne-Euroopast, Liivimaal elava perekonna tõrjuv hoiak, pidev rahapuudus ning senisest labiilsem tervislik seisund. Valdav osa Venemaal valminud tekstide käsikirju on läinud kaotsi. Süvenenumalt tegeles J. M. R. Lenz keeleküsimustega, lahates esmajoones kommunikatsiooniprobleeme. Tema saksakeelses tõlkes ilmus 1787. aastal S. Pleštšejevi majandusgeograafiline teos pealkirja all „Uebersicht des Russischen Reichs“ (2. trükk 1790). J. M. R. Lenz suri 23. või 24. mail (3. või 4. juunil) 1792. Tema surnukeha leiti ühelt Moskva tänavalt. Surma lähemad asjaolud, nagu ka haua asupaik, on teadmata. KokkuvõtteksJ. M. R. Lenz, keda on eesti kultuuriloos tuntud äärmisel juhul Tartu ülikooli esimese eesti keele lektori Friedrich David Lenz`i noorema vennana, oli 1770. aastatel saksa (näite)kirjanduse radikaalseid uuendajaid, „tormi ja tungi“ keskseid ja mitmekülgsemaid autoreid J. W. Goethe kõrval. (Goethe ja Lenzi vahekorrast, nagu ka uue kirjanduspõlvkonna eneseotsingutest annab aimu 1775. aastal sündinud „Pandaemonium germanicum“, J. M. R. Lenzi autopoeetikana, aga ka „tormi ja tungi“ programmina loetav näitemäng, mis nägi trükivalgust alles postuumselt aastal 1819). J. M. R. Lenzi kui esimese kutselise balti kirjamehe teeneks saksa kirjanduses jääb innovatiivse (antiaristotelesliku) draamateooria sõnastamine ning edukas rakendamine vahetut kaasaega (sotsiaal)kriitiliselt kujutavates näidendites. J. M. R. Lenzi eripära ja ainulaadsust kirjandusloos on hakatud laiemalt tunnustama alles 20. sajandil (G. Büchneri huvi kui pigem erandliku ilmingu järel 1830. aastatel sai tegelikuks läbimurdeks B. Brechti töötlus näidendist „Der Hofmeister“ aastal 1950; lavastatud ka Vanemuises a. 1980), hüppeliselt ja ka väljaspool saksa keeleruumi umbes 1980. aastate lõpust alates. Vahur Aabrams |