Гарлиб Меркель (1769 – 1850)ÜlevaadeEluloolistGarlieb Helwig Merkel sündis 21. oktoobril (1. novembril) 1769. aastal Võnnust (Cēsis, Wenden) 28 kilomeetri kaugusel asuvas Lēdurga (Loddiger) pastoraadis Daniel Merkeli ja Gertrud Elisabeth Merkeli (snd von Brockhausen) perekonnas. Algõpetuse sai G. H. Merkel valgustusmeelse isa käest, hiljem õppis Riia toomkoolis. Pärast isa varast surma 1782. aastal jättis G. H. Merkel kooli pooleli ning veetis ligi kolm ja pool aastat iseseisva eneseharimisega isast mahajäänud raamatukogus, keskendudes ladina, prantsuse, inglise ning vanema saksa kirjanduse tundmaõppimisele. Et ema varanduslik seis ei soosinud taasalustatud õpinguid toomkoolis, asus G. H. Merkel 1786. aastal tööle kohtukantselei ametnikuna Liivimaa südametunnistusekohtus, lisaks andis eratunde. Sel ajal alustas ta ka kirjanduslikku tegevust, kuuludes Riias kohtuva „Prophetenclub`i“ sõpruskonda, mis ühendas saksa päritolu noori näitlejaid, kunstnikke, koduõpetajaid. Noore litaraadi esimesed käsikirjalised suletööd äratasid tähelepanu ja 1788. aastal pakuti talle koduõpetaja kohta pastor Cleemanni kirikumõisas Liepupes (Pernigel). Sellesse ametisse jäi ta väikese vaheajaga kuni 1796. aastani, töötades 1793. aastast alates kreisimarssal von Transehe mõisas Annasmuiža (Annenhof). Tema lähimate sõprade ja aatekaaslaste hulka 1790. aastate esimesel poolel kuulus maalikunstnik ja luuletaja, koolivend toomkooli päevilt Carl Grass. Meditsiiniõpingud, debüüt publitsistina1796. aastal lahkus G. H. Merkel Liivimaalt Leipzigisse, kus avaldas Annasmuiža aastatel valminud seisuslikku ülekohut hukkamõistva teose „Die Letten, vorzüglich in Liefland, am Ende des philosophischen Jahrhunderts“. Pärast meditsiiniõpinguid Leipzigis ja Jenas 1796–97 viibis G. H. Merkel ringi reisides mitmel pool Saksamaal, püsivamalt Weimaris, kus sõbrunes Johann Gottfried Herder`i, C. M. Wielandi ja K. A. Böttigeriga. 1801. aastal kaitses ta filosoofiadoktori kraadi Oderi-äärses Frankfurdis. Alates 1802. aastast jäi G. H. Merkel paikseks Berliini, kus debüteeris ajakirjade väljaandja ja publitsistina. Tema sulest on muuseas pärit esimene järjepidev teatrikriitika saksa ajakirjanduses, nimelt „Spenersche Zeitung`is“, mille teadusosa toimetajana ta 1802. aastal töötas. Merkeli esimeseks iseseisvaks ajakirjaks on 1803. aastal asutatud kirjanduslikku meelelahutust pakkuv „Ernst und Scherz“, aasta pärast liitus temaga August von Kotzebue ning ajakiri jätkas ilmumist nime all „Der Freymüthige, oder Ernst und Scherz“ (1804–06). Sealsamas avaldatud kriitilised suletööd, mis olid Napoleoni võõrvalitsuse vastu suunatud ja kus muuhulgas kutsuti sakslasi relvi haarama, sundisid Merkeli 1806. aastal Saksamaalt põgenema. (1816. aastal üritas Merkel uuesti kanda kinnitada Berliinis, kuid „Ernst und Scherz oder Der alte Freymüthige“ osutus sedavõrd ebapopulaarseks, et ta loobus selle toimetamisest aasta pärast.) Riias ja Riia lähistel, ajakirjandusliku tegevuse jätkTagasi Riias, jätkas G. H. Merkel poolelijäänud poliitilist võitlust väljaandes „Supplementblätter zum Freymüthigen“ (1807). Pärast abiellumist Dorothea Wilhelmina Germann`iga ostis Merkel Riia lähedale väikese Depkini mõisa (Depkinshof, ka Merkelshof), jagades edaspidi oma energiat maaharimise ja ajakirjandusliku tegevuse vahel. Tema toimetamisel ilmusid järgnevatel aastatel „Der Zuschauer“ (1807–31), „Zeitung für Literatur und Kunst“ (1811–12), „Livländischer Merkur“ (1818) ning „Provinzial-Blatt für Kur-, Liv- und Ehstland“ (1828–38). Viimane jätkas kindralsuperintendent Karl Gottlob Sonntag`i aastatel 1824–27 ilmunud „Ostsee-Provinzen-Blatt`i“. Elu lõpukümnendi veetis G. H. Merkel tagasitõmbununa oma talu-mõisas, kus ta 27. aprillil (9. mail) 1850. aastal ka suri. Alates 1817. aastast kuulus G. H. Merkel Kuramaa Kirjanduse ja Kunsti Seltsi (Kurländische Gesellschaft für Litteratur und Kunst), Baltimaade esimesse haritlasseltsi, 1841. aastast oli ta Läti Kirjandusseltsi (Lettisch-Literärische Gesellschaft, Latviešu literāriskā biedrība) auliige. Kokkuvõtteks„Liivimaa Voltaire`iks“ (J. Eckardt) nimetatud G. H. Merkeli kirjanduslik ja ajakirjanduslik tegevus juhindus läbinisti valgustusideaalidest. Tema vaadete kujunemisel oli oluline osa Rousseaul, Montesquieul, Voltaire`il, Marmontelil, Raynalil, Hume`il ja Herder`il. Esimene trükis ilmunud teos „Die Letten“ (1796), mis kujunes G. H. Merkeli kõige mõjukamaks kirjutiseks, nõudis teraval toonil pärisorjuse kaotamist Liivimaal. Erinevalt teistest kohalikest valgustajatest, kellest pärisorjuse teemal oli sõna võtnud nt August Wilhelm Hupel, Wilhelm Christian Friebe ja Heinrich Johann von Jannau, ei uskunud G. H. Merkel, et talupoegade olukorda on võimalik parandada senise seisusliku ebavõrdsuse säilides. Liivimaa pärisorjuslik kord polnud tema sõnul üksnes häbistav inimsoole, vaid ka lootusetult ajakohatu. Sellega ühendas G. H. Merkel Liivimaa kontekstis seni lahus käsitletud teemad: valgustuslikud ideed inimõigustest ja talupoegade viletsa eluolu. Tüüpilise valgustajana oli G. H. Merkel veendunud ka lätlaste (ja eestlaste) kultuurivõimes, kui nende elujärg vaid paraneb. G. H. Merkeli eesmärk – ühiskondlike olude muutmine – tingis materjali üsnagi mustvalge esitusviisi. Sellega käis kaasas Liivimaa talurahva muinasaja idealiseerimine, mille parimaks näiteks on ajalookirjutuse seisukohast tõsiseltvõetamatu „Die Vorzeit Lieflands“ (1798–99; osaliselt kättesaadav 1909. aasta eestikeelses tõlkes „Liiwimaa esiaeg“). Hinnates aga kõrgelt liivimaalaste vana usundit, rahvaluulet ja keelt, avaldas teos mõju nii läti kui ka eesti rahvuslikule ärkamisele ja omakeelse kirjanduse sünnile. Eesti kirjandusloos on ta innustanud nii Friedrich Robert Faehlmann`i kui ka Friedrich Reinhold Kreutzwald`i ning mõjutanud Carl Robert Jakobson`i loodud rahvuslikku ajalookontseptsiooni. 12. ja 13. sajandi vahetuse liivlaste elu käsitleb G. H. Merkeli proosapoeem „Wannem Ymanta“ (1802) ning pärisorjuse kriitika on läbiv teema lühiromaanis „Die Rückkehr ins Vaterland“ (1798). Pärisorjuse kaotamisele 1816. aastal Eestimaa ja 1819. aastal Liivimaa kubermangus on pühendatud teos „Die freien Letten und Esthen” (1820). Saksa kirjanduslukku on Merkel läinud ennekõike kirjanduskriitikaga teoses „Briefe an ein Frauenzimmer über die neuesten Produkte der schönen Literatur in Deutschland“ (1800–03). Alexander Pope`i ja Voltaire`i esteetiliseks eeskujuks seadva Merkeli kriitika kuulub hilisvalgustuse traditsiooni, jätkates F. Nicolai alustatud sulesõda Weimari klassika ja romantikute vastu. Rünnakutel romantismi esindajate ja J. W. Goethe aadressil, mis tekitas saksa kirjanikkonnas tema vastu vaenu, on aga ka isiklikud tagamaad. Romantikute ringist oli kostnud põlglikke märkusi Merkeli sõprade J. G. Herder`i ja J. J. Engeli kohta. Noorema kirjanikepõlvkonna reaktsioonina kujunenud negatiivne hinnang G. H. Merkeli teostele on jäänud saksa kirjanduslukku püsima. Sotsiaal- ja kultuuriloolise tähendusega on G. H. Merkeli reisikirjad ja autobiograafilised kirjutised. Aastatel 1812–16 ilmunud neljas vihikus pealkirjaga „Skizzen aus meinem Erinnerungsbuche“ kirjeldab Merkel talle omasel kirglikul viisil suhteid kaasaja kirjameestega, põhjendades ja õigustades muu hulgas oma kriitikat Goethe vastu. Samas vaimus on kirjutatud ka kaheköiteline „Darstellungen und Charakteristiken aus meinem Leben“ (1839–40), mis annab huvitava pildi saksa klassikalise ajajärgu kirjanduselust. Nele Lopp |