Фридрих Густав Арвелиус (1753 – 1806)ÜlevaadeEluloolistSoome juurtega Friedrich Gustav Arvelius sündis 5. (16.) veebruaril 1753 Tallinnas. Kuueteistkümnenda eluaastani sai ta õpetust kodus, Viru-Nigulas (Maholm), kus ta isa Friedrich Immanuel oli pastoriks. Siis suundus Arvelius õppima Tallinna toomkooli (1769–71), seejärel aga Leipzigi ülikooli, kus ta tudeeris teoloogiat, kaasaegseid keeli ja kauneid kunste – poeetikat ja retoorikat, teistel andmetel ka filosoofiat, füüsikat ja matemaatikat. Kodumaale tagasipöördununa töötas Arvelius neliteist aastat koduõpetajana – algul Kalvi (Pöddes), siis Kiikla (Kiekel) mõisas Virumaal. Aastal 1790 sai temast Tallinna gümnaasiumi teoloogiaprofessor, ühtlasi pidas ta mitmeid kordi selle õppeasutuse rektori ametit. Lisaks teoloogiale õpetas Arvelius oma pedagoogikarjääri jooksul ka ladina keelt, ajalugu ja geograafiat. 1803 ülendati ta õuenõunikuks. F. G. Arvelius suri 13. (25.) juulil 1806 Tallinnas. Teatrialane tegevusF. G. Arveliusel oli lähedane suhe teatriga. Näitemängudes osales ta juba Kiikla mõisas Eestimaa kubermanguvalitsuse nõuniku parun von Roseni teenistuses olles. Hiljem võttis ta osa heategevusliku Tallinna harrastusteatri tegevusest, mille direktoriks oli toosama von Rosen ja kunstiliseks juhiks August von Kotzebue. Samuti oli harrastusteatris tegev F. G. Arveliuse vend Martin Heinrich Arvelius. 1796 avaldas Arvelius selle teatri ajalugu ja tegevust käsitleva ülevaate „Skizze einer Geschichte des Revalschen Liebhaber-Theaters“. Teater toetas tema eestikeelsete teoste ilmumist. Arveliuse enda sulest pärineb 3 saksakeelset näidendit – „tormi ja tungilik“ „Elisa“ (ilmunud 1777 Riias) ning „Lydia“ ja „Der Neujahrstag“ (mõlemad ilmunud Leipzigis aastal 1779). Ka kirjutas Arvelius ühe eestikeelse näidendi, kuid ettetellijate vähesuse tõttu „Ramma Josepi Jubilei“ (1794) ei ilmunud. F. G. Arvelius luuletajanaF. G. Arvelius oli tegev ka luuletajana. Tema erinevates väljaannetes („Monatsschrift für Geist und Herz“, „Ehstländische poetische Blumenlese“) avaldatud luuletustes on tuvastatud Klopstocki ja Göttingeni „hiieringi“ mõjusid. Luuletajana oli F. G. Arveliuse pseudonüümiks Sembard (kodupaiga Sämi ehk Kunda jõe järgi), selle nimega kõnetab teda oma luulekogus ka Martin Heinrich. RahvaraamatudEesti kirjanduslukku on F. G. Arvelius jäänud eelkõige kahe rahvaraamatuga: „Üks kaunis Jutto- ja Öppetusse Ramat“ (I osa 1782, II osa 1787) ja „Ramma Josepi Hädda ja Abbi Ramat“ (1790). Esimene teos oli koostatud saksa pedagoogi Friedrich Eberhard von Rochow` (1734–1805) koolilugemiku „Der Kinderfreund“ (I osa 1773, II osa 1779) alusel ja oli mõeldud täiendavaks lugemiseks koolilastele, teise eeskujuks oli Rudolph Zacharias Becker`i (1752–1822) „Noth- und Hülfsbüchlein für Bauersleute“ (1788) ja suunatud täiskasvanud maarahvale. Oma eeskujusid kasutas Arvelius valikuliselt, „Jutu- ja Õpetuste raamatus“ peetakse kümmekonda juttu tema omaloominguks, kuna neis väljendub ilmekalt Virumaa lokaalkoloriit, ehkki päriselt ei ole välistatud, et tegu võib olla mõne seni tundmatu ja tugevalt kohalike oludega kohandatud saksa originaali järgimisega. Selgelt oma narratiivi asub Arvelius arendama „Jutu- ja Õpetuse raamatu“ II. osas jutustusega „Ramma Josepi Ello, Öppetussed ja Könned“, mida arendab edasi „Häda- ja abiraamatus“, jättes pea täielikult kõrvale Beckeri raamjutustuse, võttes üle vaid teosesse põimitud juhtnöörid ja õpetlikud jutukesed. Arvelius idealiseerib mõisnikke ja peab talurahva viletsa olukorra peapõhjuseks mitte pärisorjuslikku korda, vaid talupoegade harimatust ja halbu elukombeid, mille vastu ta oma eestikeelsete raamatutega astuda püüabki, pakkudes oma Ramma Joosepi kujus välja „mõistliku majamehe“ eeskuju. Raamatute moraliseeriv toon ja vaimuliku kirjandusega harjunud talupoegade umbusk ilmaliku kirjanduse suhtes ei lasknud Arveliuse maakeelsetel teostel vaatamata suurtele trükiarvudele („Häda- ja abiraamatut“ trükiti 10000 eksemplari) ja tasuta jagamisele populaarseks saada. F. G. Arveliuse vaated eesti keelele ja valgustuseleOma vaateid eesti keelele selgitab Arvelius kirjutises „Über die Kultur der ehstnischen Sprache“ (1792), rõhutades vajadust seda keelt kultiveerida, nähes selles valgustatud inimese kohust, „aidata kaasa oma vendade heaolule“ (lk 4). Arvelius lähtub Johann Christoph Adelung`i (1732–1806) stiiliõpetuse teesist, et madala arengutasemega rahvaid iseloomustab ka madala arengutasemega keel. Püüdes määratleda normi, mille alusel eesti keelt tuleks kultiveerida, lükkab ta tagasi nii senise piiblitõlke, mille keelt ta peab vananenuks, kui ka rahvakeele, mida peab liiga arenematuks, et eeskujuks olla, pealegi kasutavat eestlane oma keelt äärmiselt lohakalt ja sageli valesti. Nii asetabki ta keelekorralduse ja -loome kirjanike ja jutlustajate, nn avalike rahvaõpetajate õlule, kes arvestades rahva suvalist suhtumist oma keelde võiksid erilist vastupanu kartmata peale suruda oma „õiget“ keelekasutust. Siinkohal tuleb mainida, et kõik näited, mida Arvelius rahva vale keelekasutuse kohta toob, on eesti keele seisukohast ise valed. Tema eestikeelsete teoste keele kohta on leitud, et selles esineb küll rida vigu, kuid et see on siiski tunduvalt rikkalikum ja parem kui märgatavalt populaarsemal F. W. Willmann`il. Oma vaateid valgustusele on Arvelius kompaktsemalt väljendanud kirjutises „Gedanken über unsere neuesten Aufklärer und Toleranz-Prediger“ (1787), milles polemiseerib 1786 ajakirjas „Das graue Ungeheur“ ilmunud lõunasaksa publitsisti Wilhelm Ludwig Wekhrlin`i (1732–92) artikliga „Versuch über die Geschichte der Intoleranz“, milles viimane toonitab vajadust jätta kõrvale supranaturaalne käsitlus religioonist, mis täitvat vaid küüniliste pappide taskuid. Asetades Arveliuse vaated ja tegevuse laiemasse valgustuse konteksti leiab Otto Alexander Webermann, Aarne Vinkeli kõrval teine olulisem Arveliuse uurija, et tuleb eristada Arveliuse suuresti eitavat suhtumist valgustusfilosoofiasse ja selle propageeritud mõistusreligiooni, mille ta jätaks vaid filosoofia-alaselt haritud inimeste teada, (kuna teiste seas külvaks see vaid segadust, pakkumata midagi tõsiseltvõetavat asemele), ning toetust praktilisele rahvavalgustuslikule tegevusele, mille puhul valgustatud ülemkihtide esindajad tegutsevad alamate kihtide eluolu parandamise heaks. Kokkuvõtvalt usub Webermann öelda võivat, et „Arvelius kaitses küll kristlust üsna energiliselt, kuid teda ei saa pidada teoloogilises mõttes konservatiivseks – ilmselt kuulus ta oma aja praktiliselt tolerantsete, juba pooleldi ilmalikustunud meeste sekka.“ (Webermann, Studien …, lk 196). Kairit Kaur |