Иоганн Кристоф Петри (1762 – 1851)ÜlevaadeEluloostJohann Christoph Petri sündis 25. oktoobril (5. novembril) 1762 Saksamaal Tüüringis Erfurdi lähedal Kleinmölsenis, kus ta isa pidas pastoriametit. Koolihariduse sai Petri Erfurdi raegümnaasiumis, aastast 1780 oli ta Erfurdi ülikooli filosoofia teaduskonna üliõpilane, 1783 vahetas ülikooli, asudes õppima Jenasse. Oma kraadid sai ta siiski Erfurdis (filosoofiamagister 1784; teoloogiamagister 1797). 1784. aastal tuli Petri Baltimaadele ning töötas kolm aastat koduõpetajana Põltsamaal (Oberpahlen), kus ta tutvus August Wilhelm Hupel`iga, kellelt sai tõuke publitsistitööks. Arvatakse, et koduõpetajaametit pidas Petri aastatel 1784–96 Eesti-, Liivi- ja Ingerimaal ning Peterburis. Seejärel suundus ta tagasi Saksamaale, kus oli aastatel 1797–1820 Erfurdi gümnaasiumi retoorikaprofessor ja 1797–1816 Erfurdi ülikooli privaatdotsent. Lisaks oli ta 1814–40 Üldkasulike Teaduste Kuningliku Akadeemia liige. Petri suri Erfurdis 24. veebruaril 1851. Publitsistika ja pärisorjuse kriitikaPärast Saksamaale naasmist avaldas Petri hulgaliselt artikleid ja raamatuid väga mitmekesistel teemadel, millest täpset ülevaadet ei olegi (Recke/Napiersky (1831:406–409) mainib kaheksat raamatut kaheteistkümnes köites ja 42 artiklit, Heeg`il (1985:541) on andmeid 14 raamatust kahekümnes köites, 302 artiklist ajalehtedes ja ajakirjades ning 371 leksikoniartiklist, kuid ta ei pea seda infot lõplikuks). Suuresti keskendus Petri oma kirjutistes Eesti-, Liivi- ja Venemaale, tutvustades neid maid erinevate nurkade alt. Esimeseks raamatuks, milles Petri tutvustas Eestit, oli „Briefe über Reval“ („Kirju Tallinna kohta“, 1800), milles ta kujutab Tallinnat (Reval) allakäiva provintsliku sadamalinnana, mida valitsevad tsiviilasjades asjatundmatud sõjaväelased, mille ametnikud on korrumpeerunud ja aadlikud elavad luksuslikku elu, pidades lõputuid söömaaegu ja pidusid. Viimastele on vastandatud nii linnas kui maal elavad eestlased, keda kirjeldatakse räpaste ja armetutena, apaatsete ja alandlikena, täis allasurutud viha kõigi sakste vastu. Kui eestlasi kirjeldab Petri kaastundega, siis kõige sõbralikuma kirjelduse osaks saavad kohalikud venelased, keda ta kujutab toimekate väikekaupmeeste ja usinate aedviljakasvatajatena. Kuid Eesti ajaloos on Petri kuulsaks saanud eelkõige pärisorjuse kriitikuna Johann Georg Eisen von Schwarzenberg`i, Heinrich Johann von Jannau ja Garlieb Merkel`i kõrval ning tema kõige tuntumaks raamatuks on „Ehstland und die Ehsten“ („Eestimaa ja eestlased“, 1802). Selle raamatuga püüdis Petri luua paralleeli Merkeli „Lätlastele“ („Die Letten, vorzüglich in Liefland“, 1796). Petri kirjeldab Eestimaa geograafilis-klimaatilisi olusid, eestlasi, nende õigusetut seisundit ja kombeid, kirjeldab aadlit, leides, et see elab prassivalt, on vaimselt vähe arenenud ja talupoegade vastu ülekohtuselt julm. Lisaks vaatleb ta kiriku- ja kooliolusid, andes neilegi negatiivse hinnangu. Teos äratas pahameelt Balti aadliringkondades ja vaimulike seas, sellele ilmus mitmeid vastulauseid, millest tuntuim on ilmselt Hermann Friedrich Tiebe „Lief- und Ehstlands Ehrenrettung gegen Herrn Merkel und Petri“ („Liivi- ja Eestimaa au kaitsmine härrade Merkeli ja Petri vastu“, 1804), millele Petri vastas omakorda raamatuga „Neue Pittoresken aus Norden“ („Uusi pildikesi Põhjast“, 1805). Ka püütud Petri raamatud võimalikult kiirelt kokku koguda ja hävitada (Kaev 1953). „Ehstland und die Ehsten“ avaldas muljet hilisematele eesti rahvusliku liikumise tegelastele, Adam Peterson andis pealkirja all „Huwitaw tükike Kodumaa ajaluost“ (1901, 2. tr 1903) sellest välja tähtsamad eestlasi puudutavad lõigud. Etnograafide huvi on raamat äratanud hiljemgi. Võrreldes varasema pärisorjuse kriitikaga peetakse uuenduslikuks Petri valmidust kaotada aadlike seisus, samuti mitte-eitavat (ehkki mitte soosivat) suhtumist pärisorjuse probleemi lahendamisse revolutsiooni teel (Loone 1960:122–123). Eesti talupoegade pärisorjuse probleemist ei lähe Petri päriselt mööda isegi oma kirjutistes, mis otseselt Eestit ei puudutanudki. Nii võrdleb ta oma kaheköitelises Ameerika ajaloos „Neueste Kunde von Amerika“ („Uusimaid teateid Ameerika kohta“, 1816) eesti pärisorjade olukorda Ameerika neegerorjade omaga ja leiab koguni, et viimaste ike ei ole eestlaste omast sugugi hullem (Andres 1978:716). Petri kirjutistele on ette heidetud enesekordamist, pealiskaudsust ja retooritsemist, esile tõstetud aga siirast kaasaelamist pärisorjade olukorrale. Kairit Kaur |