Eluloolist

Heinrich Johann von Jannau sündis 23. veebruaril (6. märtsil) 1753 Viljandimaal Paistu (Paistel) kihelkonnas Holstres (Holtstfershof) mõisavalitseja pojana. Ta pärines vanast böömi suguvõsast, mille liikmed usuvahetuse ajal kodumaalt lahkusid. Jannau õppis Riia toomkoolis ajal, kui seal oli tegev Johann Gottfried Herder. Aastatel 1770–73 oli ta teoloogiatudeng Göttingeni ülikoolis, kus ta kuulas muuhulgas saksa valgustajast ajaloolase A. L. von Schlözeri loenguid. Schlözeri kriitilised vaated Baltimaade ajaloole ja pärisorjusele mõjutasid tema hilisemat publitsistikat. 1776–79 oli Jannau Põlva (Pölwe) abipastor, aastatel 1779–1821 Laiuse (Lais) pastor, aastast 1814 lisaks Tartumaa praost ja aastast 1819 Liivimaa konsistooriumi assessor. Talle kuulus Võikvere (Woitfer) mõis Palamuse (St. Bartholomäi) kihelkonnas Tartumaal. Jannau suri Laiusel 18. (30.) jaanuaril 1821. Tema pojaks oli keeleuurija Heinrich Georg von Jannau.

Loomingust

Publitsistikast

Jannau on saanud tuntuks eelkõige publitsisti ja ajaloolasena. Tema sulest ilmus mitmeid Liivamaa ajalugu ja kombeid käsitlevaid teoseid, nt „Sitten und Zeit. Ein Memorial an Lief- und Estlands Väter“ (1781) ja „Geschichte von Lief- und Ehstland pragmatisch vorgetragen“ (I – 1793, II – 1796). Jannau poolt väljaantud ajakirjas „Provinzialblätter für das Lief- und Ehstländische Publikum“ avaldatud artikkel, mis kritiseeris algajate kirjanike raamatute eest ettemaksmist, tõi kaasa poleemika August von Kotzebue`ga, kes arvustusse üsna irooniliselt suhtus. Solvunud kriitik vastas Kotzebuele kirjutisega „Die Sophisterey in Ehstland“ (1787).

„Geschichte der Sclaverey“

Jannau kõige tuntum teos „Geschichte der Sclaverey, und Charakter der Bauern in Lief- und Ehstland“ (1786) esitab autori nägemuse eestlaste ja lätlaste järkjärgulisest orjastamisest saksa ristisõdijate ja nende järeltulijate poolt, selle mõjudest talurahva iseloomule ning ideid, kuidas olukorda parandada. Baltimaade vallutamise põhjusena ei võta ta tõsiselt vallutajate enesekäsitlust, mille kohaselt neid ajendas vaid missioonitunne, vaid süüdistab vallutajaid saamahimus. Kõige rängemaks talupoegade rõhumise ajastuks peab Jannau Liivi sõja eelset aega, kui järk-järgult olid kaotatud kõik õigused, mis veel mõnda aega peale vallutust eestlastel ja lätlastel olid, nt kaasistuja staatus kohtupidamisel. Rootsi aeg tõi Jannau arvates oma kindlaksmääratud koormiste ja kohustustega, mis olid kirja pandud vakuraamatutesse, talupoegadele mõnevõrra kergendust, Vene ajal näeb ta aga aadli omavoli ja rõhumise tugevnemist. Viidates Liivimaa kindralkuberneri George von Browne ja keisrinna Katariina II initsiatiivile talupoegade olukorra parandamisel, hoiatab Jannau aadlikke, et riigivõimud ei kavatse aadli ebaõiglust lõputult taluda, mistõttu aadel peaks karistuste vältimiseks minema eneseregulatsiooni teed ja ise endale piirid seadma. Talupoegadele tuleks anda tagasi kaasistuja staatus kohtupidamises oma seisusest inimeste üle; võimaldata neile paremat haridust, mis oleks oma loomult praktilise suunitlusega; määrata kindlaks nende koormised, et neil ei tekiks käegalöömismeeleolu lõputult kasvada võivate kohustuste tõttu ja võimaldada neil kõrvaltegevustega lisa teenida, tagades seejuures nõnda teenitud omandi puutumatuse, et neil tekiks motivatsioon oma olukorda ise parandada; vältida tuleks perekondade lahutamist pärisorjade müümisel ja nende ümberasustamist ülesharitud koduseks saanud maadelt harimata maadele. Talurahvast puudutavad seadused ja määrused peaksid olema nende jaoks kokku koondatud ja emakeeles kättesaadavad, neid võiks ära trükkida kalendrisabas. Kõige selle tulemusel võiks paraneda orjarahva iseloom, millele olevat omane kommete toorus ja tundeelu jämedakoelisus, liigne rippumine tavade küljes ja ebausk, võimetus mõelda abstraktsematel tasanditel ja empaatia puudumine. Pärisori ei valitse oma tundeid ega oska end kombekalt väljendada. Väheneda võiks sissekasvanud viha sakslaste vastu, laiskus ja hoolimatus. Jannau rõhutab siiski, et talupoegi ei iseloomustavat vaid negatiivsed omadused. Nad olevat innukad, kui neil on väljavaade oma seisundi parandamisele, omamoodi ausameelsed ja vaimukad.

Selle teose kohta on ühelt poolt arvatud, et see ei lisa midagi oluliselt uut Johann Georg Eisen von Schwarzenberg`i pärisorjuse-kriitikale. Teisalt on aga olnud neidki, kes leiavad, et tegemist on kõige olulisema sõnavõtuga sel teemal enne Garlieb Merkel`it. Vastakaid arvamusi on tekitanud ka küsimus, kuivõrd Jannau ise oma õilsaid põhimõtteid mõisaomanikuna rakendas. Teada on, et ta müüs 1793. aastal Laiuse pastoraadi pärisorje omaenda mõisale ja Võikveret maha müües kauples ta need orjad koos mõisaga veel edasi (v.a kaks teenijat). Mingeid väga kindlaid järeldusi sellest faktist tuletada siiski ei anna, kuna müügi asjaolud on segased. Ka ei nõudnud Jannau kunagi pärisorjusest loobumist, vaid ainult selle kergendamist.

Kairit Kaur