Фридрих Вильгельм Вильманн (1746 – 1819)ÜlevaadeEluloolistFriedrich Wilhelm (von) Willmann sündis 6. (13.) juunil 1746 kroonuarhitekti pojana Kuramaal Dižgramzda`s (Gross-Gramsden), kuid juba aasta hiljem kolisid ta vanemad (isa sakslane, ema rootsi päritolu) Riiga (Rīga, Riga), kus Willmann üles kasvas. Ülikoolihariduse omandas Willmann Göttingenis (1766–68) ja Königsbergis (1768–69), kus ta õppis teoloogiat (kuulates muuhulgas ka Kanti loenguid). (Muide, Königsbergi aastal kuulus Willmanni õpingukaaslaste hulka ka vastne teoloogiatudeng Jacob Michael Reinhold Lenz Tartust (Dorpat), Kantist lummatud temagi.) Peale õpingute lõppu töötas F. W. Willmann mõnda aega koduõpetajana, kuni aastal 1772 sai temast Saaremaa Karja (Karris) kiriku abipastor ja hiljem pastor (aastani 1802, mil ta tingituna „hüpohondriast“ (spleenist) sarnaselt Johann Wilhelm Ludwig Luce`ga ameti maha pani). 1790. aastal tõstis Austria keiser Joseph II F. W. Willmanni kirjanduslike teenete eest aadliseisusse. Aastatel 1805–10 elas Willmann Kuressaares (Arensburg), 1806. aastal võttis ta ette pikema välisreisi. F. W. Willmann suri Karjas 20. jaanuaril (2. veebruaril) 1819 ja on maetud sealsele surnuaiale. Kirjanduslik tegevus, „Juttud ja Teggud“F. W. Willmanni saksakeelsest loomingust on teada mõningad tema jutlused, säilinud on neid vähe. Körber annab ülevaate kõnest, mille Willmann pidas Luce esimesel laulatusel. Tema ilmselt kõige tuntum saksakeelne kirjutis on aga mesilaste pidamise õpetus „Anleitung zur Bienenzucht für Lief-, Ehst- und Curland“ (Mitau, 1787). Ka üritas ta hinge sisse puhuda kvartaliajakirjale „Nordischer Mischmasch“, kuid ebaõnnestunult. On selge, et nendest kirjutistest ja katsetustest üksi ei oleks piisanud, et saada aadlikuks. Aadlitiitli tõi F. W. Willmannile tõenäoliselt hoopis „Juttud ja Teggud“ – vanim säilinud eestikeelne ilmalik juturaamat aastast 1782 (ilmus veidi enne, kui Friedrich Gustav Arveliuse „Üks kaunis Jutto- ja Öppetusse Ramat“; veel varasem Martin Hehn`i lõunaeestikeelne „Jutto nink Moisukönne” 1778. aastast ei ole teadaolevalt säilinud). Kaua aega tunti vaid raamatu kolmandat ja neljandat trükki, mille pealkirjaks oli „Juttud ja Moistatussed“ (2. trükist ei ole siiani eksemplari leitud) ning seda peeti Willmanni originaalteoseks. Kuid 1925. aastal tegi Walter Anderson kindlaks, et tegu on tõlkega läti ilmaliku kirjanduse rajaja Gotthard Friedrich Stender`i teosest „Jaukas Pasakkas un Stahsti“ („Kenad valmid ja jutud“, 1766), kusjuures Anderson avaldab arvamust, et Willmann tõlgib üsna orjalikult (Eesti Kirjandus 1925/9, lk 392). Ka selgub Johann Heinrich Rosenplänter`i „Beiträge`s“ (H. III, 1814) avaldatud Willmanni kirjast Lucele, et „Juttudes ja Moistatusstes“ on toimetamisel tehtud parandusi, millega ta nõustuda ei saa. Eriti rahulolematu on ta sellega, et toimetaja oli Willmanni enda arvates läbinisti saaremurdelise teksti muutnud tallinnamurdeliseks. Küsimusele, kes oli teksti toimetaja ja milliseid muudatusi ta originaaltekstis oli teinud, sai vastuseid otsima hakata aga alles peale seda, kui Otto Alexander Webermann 1959. aastal Göttingeni ülikooli raamatukogust „Juttude ja Teggude“ esimese trüki üles leidis. Võrdlus näitas, et raamatu algvariandis oli hilisemate trükkide 90 asemel jutte 89 – toimetaja oli kolm Willmanni juttu ära jätnud („Rebbane“, „Warblasse poiad“, „Kas, mis lesseks sanud“) ja neli lisanud („Inno pulmad“, „Waene Ado“, „Kerjaja“ ja „Wanna Hobbose-raud“). Lisatud jutud ja mõningad muudatused valmidele ja juttudele järgnenud õpetustes muutsid uuemate trükkide tooni pietistlikumaks ja sentimentaalsemaks. Stilistilistest sarnasustest lähtudes on Aarne Vinkel pidanud toimetajaks Otto Reinhold von Holtz`i. Žanriliselt ja süžeede poolest oli „Juttud ja Teggud“ enneolematult mitmekesine. Süžeede allikatena on uurijad maininud saksa autoreid C. F. Gellert`it, M. G. Lichtwer`i ja M. Luther`it, rooma autorit Petroniust (noore lesknaise loo algversiooniks peetakse tema „Ephesose emandat“), prantslasi Voltaire`i („Teekäibia ja Ingel“), Bernard de Trevier` rüütliromaani ilusast Magelonest („Jürri ja Els“), „Inkle ja Jariko“ lugu ilmunud 1711. aastal inglase Richard Steele`i ajakirjas „Spectator“. Seoseid on nähtud ka „Decameroni“ ja „1001 ööga“. Loetletuga asi kindlasti ei piirdu. Kolmandik raamatu süžeedest leidis tee eesti rahvaluulesse. See fakt ja korduvad trükid näitavad, et Willmanni juturaamat osutus teiste kaasaegsete eesti keeles kirjutanud saksa autorite (Arvelius, Luce, Holtz) juturaamatutest rahva seas kõige populaarsemaks – seda vaatamata sellele, et keeleliselt oli ta neist kõige nõrgem. Juttudele ja valmidele lisatud õpetused on kohati üsna meelevaldsed, propageerimist leiavad muuhulgas allumine tugevama jõule ja kavaldamine nahapäästmise eesmärgil. Tänapäeva lugejale võivad nad mõjuda võõrastavana, kuid just nemad annavad sellele raamatule erilise ajastuhõngu. Raamatu lõppu on Willmann lisanud mesilaste pidamise õpetuse, nõuandeid majapidamise tarvis ja mõistatusi (viimased pärinevad Anton Thor Helle grammatikast). Eestikeelset vaimulikku kirjandust täiendas Willmann teosega „Ellamisse-Juhhataja“ (1793), mis kujutab endast kristlikku komblusõpetust. Kairit Kaur |