Электронная библиотека старинной литературы Эстонии

Eluloolist

Peter Ernst Wilde sündis 24. augustil 1732 Taga-Pommeris Treptow` (Trzebiatów) linna lähedal Wo(e)di(c)ke (Woedtke) külas (praeguses Poola Szezcini vojevoodkonnas) mõisaomaniku pojana. Neljateistkümnenda eluaastani õppis Wilde kodus, seejärel Königsbergi Fridericianum`is. Pärast gümnaasiumi õppis ta Königsbergis kaks aastat teoloogiat, suundus aga 1749. aastal Hallesse, kus asus õppima õigusteadust. Sel ajal haigestus Wilde rõugetesse, see pani mehe veelkord elukutseplaane ümber vaatama ning 1751. aastal alustas ta meditsiiniõpinguid Königsbergi ülikoolis. Õpingutes olnud ta niivõrd silmapaistev, et juba poolteist aastat pärast arstistuudiumi algust olevat ülikool talle pakkunud doktoritiitlit, millest Wilde olevat tagasihoidlikult keeldunud. Doktorikraadi omandas ta väidetavalt alles 1765. aastal Greifswaldis (materjale selle seiga kinnituseks ülikooli arhiivist paraku leitud ei ole).

Wilde teenis leiba arsti ja eraõpetajana, 1765. aastal tuli ta Kuramaale, asudes kohe samal aastal Miitavis (Mitau, Jelgava) välja andma arstiteaduslikku nädalakirja „Der Landarzt“ (1765–66), inspireerituna saksa valgustusajastu ühest säravamast ajakirjast, Hamburgi arsti Johann August Unzer`i (1727–99) nädalakirjast „Der Arzt“ (1759–64). Miitavist suundus Wilde edasi Riiga ja sealt lossiomanik Johann Woldemar von Lauw kutsel Põltsamaale (Oberpahlen), kus ta hakkas juhatama vastrajatud haiglat. Lisaks haiglale asutati Wilde eestvedamisel ka apteek ning koolitati velskreid ja ämmaemandaid. Samuti õnnestus Wildel hankida luba tsensuurivaba trükikoja asutamiseks, mille ta rajas 1766. aastal Põltsamaa lähistele Kuningamäele (Königsberg) vanasse meiereihoonesse Taanist ostetud sisseseadega. See oli üks kuuest tollal kogu Vene impeeriumis leidunud trükikojast ja esimene eratrükikoda.

Põltsamaal hakkas Wilde taas välja andma meditsiiniajakirju: saksakeelset „Liefländische Abhandlungen von der Arzeneywissenschaft“ (1766, 2., täiendatud trükk 1782) ja esimest eestikeelset ajakirja „Lühhike öppetus“ (1766–67), mida tõlkis Wilde käsikirja järgi eesti keelde August Wilhelm Hupel (aastatel 1768–69 ilmus 25 numbrit seda nädalakirja pealkirja all „Latweeschu Ahrste“ Jakob Lange tõlkes ka läti keeles). Eesti keeles andis Wilde veel välja „Arsti ramatu“ (1771, jällegi Hupel`i tõlkes). Lisaks tegi Wilde algust põllumajandusajakirjaga „Lief- und Curländische Abhandlungen von der Landwirtschaft“, mis esimesest numbrist paraku kaugemale ei jõudnud. Selle põhjuseks on peetud ajakirjas väljendatud karmi hinnangut kohalikule pärisorjusele, mis toonud Wildele kaasa mitmeid sekeldusi.

Avaldatud kirjutiste alusel on hakatud Wildet pidama üheks radikaalsemaks varaseks pärisorjuse kriitikuks Johann Georg Eisen von Schwarzenberg`i kõrval. Radikaalsemakski kui Heinrich Johann von Jannau`d, kes avaldas hiljem oma teoseid Wilde asutatud kirjastuses.

Veel oli Wildel plaanis asutada Põltsamaale põllumajanduskool ja, ilmselt Peterburi Vaba Ökonoomilise Seltsi eeskujul, Liivi- ja Kuramaa Ökonoomiline Selts (Lief- und Curländische oeconomische Gesellschaft). Viimastest ettevõtmistest ei saanud aga puuduva huvi tõttu asja. Ka trükikoda ei andnud tulu, nii et Wilde oli sunnitud selle 1770. aastal Lauw`le maha müüma. Võibolla just trükikoja mahapõlemise tõttu aastal 1773 ei andnud Wilde oma viimast saksakeelset ajakirja „Der praktische Landarzt“ (1773–74) välja enam Põltsamaal, vaid Miitavis Steffenhageni juures. Elu lõpuaastatel teenis Wilde elatist aadlike lapsi õpetades, pedagoogilise suunitlusega on ka Wilde viimased trükis avaldatud kirjutised. Märtsis 1785 omandas ta Peterburis loa arstipraktikaks Vene riigis, kuid suri juba sama aasta 17. (28.) detsembril 53 aasta vanusena.

Wilde meditsiiniajakirjad

Wilde nädalakirjad pakuvad huvitavat sissevaadet tollastesse Eesti ja Läti alal valitsenud oludesse ja seda Saksamaalt tulnud arsti pilgu läbi. Ehkki neis esineb rida kattuvusi, oli igal ajakirjal siiski oma spetsiifika ja sihtgrupp, nt „Der Landarzt“ (LA) oli väljaandja sõnul suunatud mitteprofessionaalidele, „Der praktische Landarzt“ (PLA) aga õpetlastele. Wilde kirjeldab arstiabi kättesaadavust linnas ja maal ning erinevate seisuste puhul, pidades olukorda halvaks just maal elavate inimeste ja vaeste, eriti talupoegade jaoks. Ajakirjadega (mille avanumbrites ta mitmel korral arutleb, kas on üldse tarvis välja anda meditsiinialaseid raamatuid nende jaoks, kel puudub selle valdkonnaga lähem kokkupuude) püüab ta anda oma panuse olukorra parandamiseks. Saksakeelsetes ajakirjades jagab ta nõu jõukamatele seisustele, eriti aadlile, seda nii nende endi tervise eest hoolitsemiseks kui ka patroonikohuste täitmiseks maarahva ees. Väljaannetega „Lühhike öppetus“ ja „Latweeschu Ahrste“ püüab ta valgustada vaesuses elavat maarahvast. Seejuures toonitab Wilde ajakirjast ajakirja tervisliku eluviisi olulisust, keskseks märksõnaks on tema jaoks „mõõdukus“. Seda nii söömises, joomises, liikumises kui afektides („Liefländische Abhandlungen von der Arzeneywissenschafti“, LAAW). 14.–16. numbrini on valgustusajale tüüpilises laadis pikem arutelu tungide, eelkõige sugutungi, ohjeldamise vajadusest ja võimalustest). Etteheited on seisuseti erinevad. Aadlit kutsutakse korrale liigsöömise ja liikumisvaeguse osas – kusjuures eriti õnnetus olukorras olevat naised –, talupoegi aga manitsetakse loobuma oma elamute ülekütmisest, purjutamisest ja üldisemalt eluviisist „nagu homset ei oleks“, mis tihti viivat olukorrani, kus talupojad sügisel pidutsevad ja priiskavad, kevadeks on aga leib otsas (samasugust käitumist hurjutab oma kirjutistes hiljem ka Johann Wilhelm Ludwig Luce).

Lisaks Kura- ja Liivimaa klimaatiliste olude, elanike ja nende elukommete kirjeldustele leidub ka üldisemat laadi filosoofilisi mõtisklusi elust ja surmast ning inimese seisundist maailmas (vt nt LA, St. 19–20). Ennekõike oli siiski tegemist arstiteadusele pühendatud ajakirjadega, milles põhirõhk erinevate haiguste ja nende raviviiside ning ravimite tutvustamisel. Teistest enam ruumi saavad rõuged (mille vastu võitlemisel püüdis ta teha koostööd Eisen von Schwarzenberg`iga) ja mitmesugused maohaigused (viimaste hulka arvab Wilde ka hüpohondria (spleen`i), millele on pühendatud ulatuslik ülevaade, vt LAAW, St. 28–36) ning palavikud, mida eristatakse kestvuse alusel.

Kui Wilde saksakeelsetes ajakirjades on esiplaanil haiguste kirjeldamine, siis „Lühhike öppetus“ keskendub erinevate ravimite ja nende raviomaduste tutvustamisele. Käsitlemist on leidnud ka ravimite väärtarvitamine (vt LA, St. 24), samuti simulantide ja libaarstide probleem. Arstidele jagatakse nõu, kuidas käituda kannatamatute ja muutlike meeleoludega patsientidega. Ka esitas Wilde oma nägemuse nelja põhitemperamenditüübi esindajate iseärasustest arstina (LAAW, St. 9; 27–28). Samuti püüdis ta välja pakkuda lahendusi, kuidas ravimeid vaestele kättesaadavamaks teha (pakkudes Hamburgi arstide eeskujust lähtuvalt välja ühiskassa asutamise idee) ning toonitas kohaliku meditsiinihariduse vajadust (nt LA, St. 22), esitades ühtlasi plaani, kuidas ta kavatses seda oma Põltsamaa haiglas teha (vt LAAW, St. 13).

Oma ajakirjade mitmekesistamiseks avaldas Wilde neis ka mitmeid kaastöid, kuid kuna need on anonüümsed (varustatud mõnikord initsiaalidega, kuid sageli puuduvad needki), siis ei ole täielikku kindlust, kas need polnud pelgalt fiktiivsed. Täiendava materjalina avaldas Wilde lisasid, mis võisid olla seotud meditsiiniga, kuid ei pruukinud: „Der praktische Landarzt“ võtab siin vaatluse alla neerude, põie ja emakaga seotud põletikud, „Der Landarzt“ aga käsitleb hoopis põllumajanduslikke küsimusi (sookuivendus).

Kairit Kaur