Иоганн Вильгельм Людвиг Люце (1756 ? – 1842)ÜlevaadeEluloolistJohann Wilhelm Ludwig (von) Luce sündis 14. (25.) augustil 1750 (teistel andmetel 1756) Saksamaal Braunschweig`is Hasselfelde`s postmeistri perekonnas. Tulnud siia ilma veidi enne ettenähtud aega, piinasid teda kogu lapsepõlve mitmesugused terviseprobleemid, mis olid silmatorkavas vastuolus tema äärmiselt elava vaimuga. Andekat poissi märgati varakult, mistõttu tal õnnestus õppima asuda Halberstadt`i toomkooli (1769–74). Lõpetanud kooli, jätkas Luce vanemate õhutusel õpinguid teoloogia erialal Göttingen`i ja Helmstedt`i ülikoolis (1774–77). Stuudium seljataga, otsustas Luce veidi maailmas ringi vaadata. Seetõttu ütles ta ära mitmest heast tööpakkumisest Saksamaal ning tuli sügisel 1781 hoopis Saaremaale Rootsikülla (Rotziküll) kapten Otto Woldemar von Stackelberg`i lastele koduõpetajaks. Õigupoolest ei olnud tal kavatsust siia pikamaks jääda, ent läks teisiti. Talle tehti mitmeid ettepanekuid võtta vastu kirikuõpetajakoht. Kaheldes oma sobivuses jäi Luce suisa haigeks, kuid võttis teisel pakkumisel siiski enda peale Püha (Pyha) koguduse juhtimise (1783). Kahtlused Pühakirjas ja süvenev depressioon viisid aga lõpuks nii kaugele, et ta pani 1785 ameti maha ja omandas Lahetaguse (Lahhentagge) mõisa, kus ta oma raskemeelsusest üsna ruttu paranes. Mõni aasta hiljem suri Luce abikaasa. Kuna naise surm oli tingitud arstiabi vähesest kättesaadavusest Saaremaal, läks Luce uuesti Saksamaale ning õppis seal Göttingen`i ja Erfurdi ülikoolis meditsiini (1789–92). Peale õpingute lõppu tuli ta Saaremaale tagasi ja ostis endale lisaks Pilguse (Hoheneichen) mõisa. Arstina praktiseerida ta esialgu ei tohtinud. Selleks sai ta loa alles pärast arstieksami õiendamist Peterburis 1801. Ta müüs maha Pilguse, andis Lahetaguse rendile ja kolis elama Kuressaarde (Arensburg), kus algul oli tema hoole all linna apteek, hiljem sai temast aga koolide inspektor (1804–20). Aastatel 1799–1810 oli Luce Tori laiule ehitatava hospidali kuraatoriks ja arstiks. 1795. aastal tõsteti ta aadliseisusesse. Ka abiellus ta teist korda. Lisaks kuulus Luce komisjoni, mis määras kindlaks talupoegade koormised ja asutas Saaremaa majanduselu arendamiseks seltsi. Oma pika elu lõpu veetis ta Kaarmal (Karmel), kus ta 1842 suri. Luce on maetud Kuressaarde Kudjape (Kudjapae) kalmistule. Kirjanduslik ja estofiilne tegevusNii mõnigi J. W. L. Luce elust kirjutanu on leidnud, et välismaalt tulnud mees oli suurem Saaremaa patrioot kui enamik kohalikke. Ta tundis elavat huvi Saaremaa topograafia, floora, etnograafia, ajaloo ja keeleliste eripärade vastu ning jagas nõuandeid tervishoiu ja majandusolude parandamiseks, tuues seejuures näiteks oma mõisates ettevõetud katsetusi. Need huvid kajastusid tema arvukates kirjutistes, mille hulk on muljetavaldav – üle viiekümne lühema või ulatuslikuma kirjatöö. Oma vastavates eestikeelsetes kirjutistes propageeris ta eelkõige erinevate kultuuride ja kohapeal kasvavate taimede kasvatamist ja kasutamist, mis pidi kaasa aitama toidulaua mitmekesistamisele ja hajutama monokultuuride kasvatamisega seotud majanduslikke riske ja tervisehädasid (vt nt „Nou ja abbi, kui waesus ja nälg käe on“ 1818). Algusest peale oli J. W. L. Luce Johann Heinrich Rosenplänter`i „Beiträge“ kaastööline. Ta avaldas Saaremaal kogutud sõnavara ja mõistatusi, võttis sõna ortograafia, morfoloogia ja semantika küsimustes ning arvustas ilmunud raamatuid. Tema kõige olulisemaks kaastööks sellele ajakirjale võib aga ilmselt pidada 1815. aastal neljandas vihikus ilmunud artiklit „Vorschlag zu einer ehstnischen Gesellschaft“, kus ta tegi ettepaneku luua eesti keele tundmaõppimiseks ja arendamiseks eesti selts. Kirjutis kujutab endast ülistust eesti keelele ja selle võimalustele ning üleskutset selle julgemaks kasutamiseks ja kultiveerimiseks, eestlasi endid kujutab aga teravmeelsete sõnakasutajatena, erinedes nende seisukoha poolest tublisti Friedrich Gustav Arvelius`est, kes oma kirjutises „Über die Kultur der ehstnischen Sprache“ heidab eestlasetele ette lohakat ja suvalist keelekasutust ning peab selle keele kõla metsikuks. Luce seevastu peab eesti keelt äärmiselt luulesobilikuks ja musikaalseks, ta leiab, et oma sonoorsuselt ei jää maarahva keel alla itaalia ja hispaania keelele, kui mitte neid koguni ei ületa. Selle väitega pani ta aluse tänini eestlaste seas laialt levinud toposele. Lõpuks tegi J. W. L. Luce oma ettepaneku ise teoks, asutades 1817. aastal Kuressaare Eesti Seltsi, mille olulisust on rõhutanud F. Tuglas, leides, et tegu on „meie esimese ametlikult kinnitatud kirjandusliku organisatsiooniga“ („Meie kirjanduse ühisharrastusest…“, lk 88). J. W. L. Luce kõige olulisemaks panuseks eesti kirjanduslukku on aga kahtlemata tema „Sarema Jutto ramat“ (I osa 1807, II osa 1812). Sarnaselt Arveliuse „Ramma Josepiga“ on selle raamatu puhul tegemist ratsionalistlikust maailmavaatest kantud didaktilise suunitlusega teosega. Sarnast on nii nende juttude ideestikus, pealkirjades kui ka süžeearendustes ja kasutatud motiivides (nt ilmanäinud alandlik teener kui oma kaasmaalaste valgustaja, mis esineb lisaks ka Friedrich Wilhelm Willmann`il). Erinevalt Arveliusest ei kasutanud Luce oma raamatut kirjutades eeskujuna mingit konkreetset teost, vaid kirjutas oma jutud Saaremaa olusid aluseks võttes ise, lähtudes „ratsionalistliku kirjanduse üldisest arsenalist“ (Vinkel, J. W. L. Luce kultuuriline …, lk 226), millest tulenevat ka sarnasused Arveliusega. J. W. L. Luce kutsub talupoegi oma juttudega üles ettevõtlikkusele, mõõdukusele alkoholi tarbimisel, moraalsusele, paneb pereelu edenemise suuresti naise õlgadele, manitseb olema jumalakartlik ja sõnakuulelik kõrgemate ees. Ta püüab luua usalduslikumat õhkkonda talupoegade ja mõisnike vahele, rõhutades, et mõisnik on huvitatud oma valla rahva heast käekäigust, kuna see toob rikkust ka talle endale ning püüab näidata, et truu teenimine ei jää väärilise tasu ja tunnustuseta. Kui aga heita pilk J. W. L. Luce saksakeelsele ilukirjanduslikule loomingule – epigrammikogudesse „Lappalien“ (1783–88) ja „Sinngedichte“ (1791) –, siis seal avaneb aadlikele hoopis kriitilisem vaade. Siin ilmneb balti valgustuskirjandusele nii omane joon: kriitikat ülemate seisuste aadressil tehti saksa keeles ülemate kihtide sees, enesekriitika kandumist üle seisuste ja keelepiiride püüti aga vältida. Kairit Kaur |