Фридрих Давид Ленц (1745 – 1809)ÜlevaadeLiivimaal, Königsbergis ja taas Liivimaal – lapsepõlv ja noorusFriedrich David Lenz sündis 9. (20.) septembril 1745. aastal Dzērbene`s (Serben) Võnnu (Cēsis, Wenden) kreisis Liivimaal, kus ta isa, Taga-Pommeri linnakesest Köslin`ist (Koszalin) pärit vasksepa poeg, Halles pietistlikuks teoloogiks koolitatud Christian David Lenz (1720–98), töötas alates 1742. aastast maapastorina. F. D. Lenzi ema oli vanast baltisaksa suguvõsast pärit pastoritütar Dorothea (snd Neoknapp) (1721–78) Vastseliinast (Neuhausen) Liivimaal. 1749. aastal kolis Lenzide perekond läheduses asuvasse Cesvaine`sse (Sesswegen), kuhu isa oli saanud pastorikoha. Kümme aastat hiljem siirdus neljalapseline perekond juba Tartusse, kus C. D. Lenz asus Jaani kiriku saksa koguduse ülemõpetaja kohale. Tartus sündis peresse veel neli last. Lenzide perekonna vanim poeg Friedrich (Fritz) sai algharidust isa ning koduõpetaja käest, aga ka Tartu linnakoolis, ja siirdus seejärel 12-aastaselt õppima Königsbergi pietistlikku Collegium Fridericianum`i. Halle pietismi ja sealsete õppeasutuste rajaja A. W. Francke eeskujul 1698. aastal Ida-Preisimaa pealinnas asutatud kool oli populaarne ka välismaal, muu hulgas ülikoolitus Baltikumis. 1762. aastal asus F. D. Lenz, omandanud perekonna ainsa lapsena ülikoolieelse hariduse osaliselt väljaspool kodumaad, Königsbergi ülikoolis teoloogiat õppima. Tema õpingukaaslaste hulka kuulus ka Johann Gottfried Herder, kuid kahe noormehe lähemate kontaktide kohta ei ole midagi teada. Pärast õpingute lõppu kolis F. D. Lenz 1764. aastal Liivimaale ning asus esialgu tööle koduõpetajana Tallinnas (Reval). 1767. aastal sai ta kutse pastorikohale Tarvastusse (Tarwast), kuhu ta jäi ametisse 1779. aasta lõpuni. 1768. aasta jaanuaris abiellus F. D. Lenz Tallinnas Oleviste koguduse ülemõpetaja – ühtlasi Tallinna superintendendi – tütre Christine Marie Kellneriga (1746–1815). 1778. aastal suri Tartus (Dorpat) F. D. Lenzi põdura tervisega ema. Järgmise aasta suvel sõlmis isa uue abielu ja kolis sügisel Riiga, kus ta pühitseti Liivimaa kindralsuperintendendi ametisse. Samal aastal oli pärast ligemale üheteist aasta pikkust võõrsil viibimist saabunud kodumaale ka F. D. Lenzi noorem vend, „tormi ja tungi“ esikirjanikke Jacob Michael Reinhold Lenz, kes peatus 1779. aasta lõpul ja 1780. aasta algul Tartus, kus oli äsja võtnud Jaani koguduse ülemõpetaja ning linnakooli inspektori ametid isalt üle F. D. Lenz. Kirju kirjandustegevus 18. sajandi lõpukümnenditelAastatel 1788–89 andis F. D. Lenz koos Königsbergist pärit juristi ja kirjamehe Christian Heinrich Nielsen`i ja Leipzigis sündinud Friedrich Gotthilf Findeisen`iga välja ajalehti „Dörptsche Zeitung“ (1788) ja „Dörpatsches politisch-gelehrtes Wochenblatt“ (1789), kirjutas nagu juba Tarvastu-päevil juhuluuletusi ning avaldas jutlusi. F. D. Lenzi avaldatud jutlustest väärib eriti märkimist 1786. aastal (võib-olla J. M. R. Lenzi vahendusel) F. G. Jacobäeri kirjastuses Leipzigis trükist ilmunud kaheosaline mahukas koondkogu „Vaterländische Predigten“. Baltimaadel populaarsust nautinud teos, mille väljaandmisele oli autor mõelnud juba 1780. aastate alguses, trükiti 1794. aastal täiendatud kujul Tartus teistki korda. Esimese jutlusekogu edust julgustatuna avaldas F. D. Lenz peagi uue kaheosalise valimiku „Neue Sammlung Vaterländischer Predigten“ (1791/1792). F. D. Lenz oli tuttav aastatel 1780–82 Tartus linnakooli konrektorina töötanud Georg Gottfried Marpurg`iga, hilisema Vastseliina ja Rõuge (Ringen) pastori ning mitmete kooliraamatute autoriga, kelle 1793. aastal Tartus ilmunud eestikeelsele katekismusele „Kristlik Oppetusse-Ramat“ kirjutas ta saksakeelse saatesõna. 1796. aastal andis F. D. Lenz Tartus välja ajakirja „Livländische Lese-Bibliothek“, virgutades niiviisi mõneti provintsilinna loidu vaimuelu. Ühe aastakäiguga piirdunud ajakirja veergudel ilmus kirjutisi teiste hulgas Friedrich Gustav Arvelius`elt ja Johann Wilhelm Ludwig Luce`lt. 1803. aastal avaldas F. D. Lenz Tartu ajaloo teemalise brošüüri „Skizze einer Geschichte der Stadt Dorpat“. Sama aasta oktoobris vannutati Jaani koguduse ülemõpetaja, linnakonsistoorimi esimene assessor (aastast 1780) ning linnakooli inspektor (1780–1802) äsja taasavatud Tartu ülikooli – ja ühtaegu maailma – esimese eesti ja soome keele lektori kohale (eesti keele professuur sündis alles koos eestikeelse ülikooliga 1919. aastal). Töö Tartu ülikoolis ja eestikeelsed tekstidF. D. Lenz pidas Tartu ülikooli lektorina alates 1804. aasta kevadsemestrist kuni 1805. aasta kevadsemestri lõpuni loenguid eesti keeles, alates 1805. aasta sügissemestrist kuni 1809. aasta sügissemestri lõpuni, s.o kogu oma ülejäänud ametisolekuaja lisaks eesti keelele võib-olla ka soome keeles (on esialgu selgusetu, mil määral F. D. Lenz soome keelt valdas ning kus ta seda oli õppinud). Eesti keelega oli F. D. Lenz puutunud lähemalt kokku tõenäoliselt alles pärast ülikoolist vanematekoju naasmist (viimased olid kolinud vahepeal Liivimaa lätikeelsest osast Tartusse). Sellegipoolest avaldas F. D. Lenz eesti keeles õige mitu teksti. Nii ilmus tema nime all 1787. aastal Põltsamaal (Oberpahlen) F. G. Findeiseni kogumiku „Lesebuch für Ehst- und Livland“ 4. vihikus ilmalik luuletus „Minu Römuks olli Rosi“. F. D. Lenzil on teeneid ka eestikeelse tarbekirjanduse loomisel. 1796. aastal üllitas ta esimese eestikeelse aianduse õppekäsiraamatu „Aija-Kalender“, mille ta oli tõlkinud lõunaeesti murdesse samal aastal ilmunud Johann Precht`i lätikeelsest käsiraamatust „Dahrsa-Kallenders“ (viimane oli omakorda tõlge hilisema Riia linnapea Samuel von Holst`i saksakeelsest käsikirjast). F. D. Lenzi keeleloengud (enamasti kaks akadeemilist tundi nädalas) toimusid reeglina tasuta. Loengutes tegeldi grammatika ja tõlkimisega, tehti jutluseharjutusi ning peeti konversatsiooni. Alates 1808. aasta sügissemestrist käis teoreetiline keeleõpe August Wilhelm Hupel`i grammatikaraamatu „Ehstnische Sprachlehre für beide Hauptdialekte“ (1780) alusel. Lektoritöö kõrvalt täitis F. D. Lenz ka eestikeelsete trükiste tsensori ülesandeid, olles oma tegevuses võrdlemisi leebe. Nii ei teinud ta takistusi 1806. aastal Tartus ilmuma hakanud ning veel samal aastal keelustatud esimesele eestikeelsele ajalehele „Tarto maa rahwa Näddali-Leht“. Üheksa lapse isa F. D. Lenz suri 4. (16.) detsembril 1809. aastal Tartus lugupeetud mehena. Ta on maetud Tartu Raadi kalmistule. Tartu Jaani kiriku pastorikoha võttis F. D. Lenzi surma järel üle tema poeg Gottlieb Eduard Lenz, kes oli juba Tartu ülikooli teoloogiateaduskonna kasvandik ning alates 1824. aastast ka praktilise teoloogia professor. KokkuvõtteksEesti kultuurilukku läheb vaimulik kirjamees Friedrich David Lenz ennekõike esimese akadeemilise eesti keele lektorina, kelle õpilaste hulka kuulus teiste hulgas Johann Heinrich Rosenplänter. Saksa ja maailma kirjanduslugu tunneb Tarvastu ning Tartu Jaani kiriku pastorit siiski üksnes J. M. R. Lenz`i vanema vennana, kelle hoiak perekonna avangardistlikust luuletajast „vesivõsu“ suhtes jätkas isa C. D. Lenz`i ex-cathedra-positsiooni taunivat laadi. Vahur Aabrams |