Näitus „Esimesed inimesed Kuul” laenab pealkirja H. G. Wellsi romaanilt, mis jõudis eesti keelde 1929. aastal. Väljapaneku moodustavad ulmetrükised Tartu Ülikooli raamatukogu rikkalikust kollektsioonist, need pakuvad sissevaadet kirjandusloo unustatud kihtidesse, valgustades muuhulgas Johannes Aaviku õudushuvi, ajalehtede järjejutukultuuri ja eesti lasteulme lätteid. Valiku viimased raamatud pärinevad teise maailmasõja aastatest, mille järel püüdis nõukogude võim suurt osa eelnenust rahva mälust välja tõrjuda.
Fantastilise kirjanduse ajalugu on pikk ja selle alguse on eri käsitlused leidnud kas inglise gooti romaanidest, romantismist, varauusaja utoopiatest ja satiiridest, hiina klassikalistest romaanidest, antiigist või koguni kõige vanematest eepostest eesotsas „Gilgamešiga”. Eestiski ei ole päris selge, kuidas vastavat kohalikku traditsiooni piiritleda. Siiski, eesti keeles on ulmelist ilukirjandust lugeda saanud kindlasti vähemalt 175 aastat. Just niikaua aega tagasi, 1851. aastal ilmus Tartus Friedrich Reinhold Kreutzwaldi oskuslikus tõlkes Gottfried August Bürgeri õudusballaad „Lenora”, milles nimitegelane kohtub oma sõjas hukkunud armsama vaimuga.
