Kuressaare piiskopilinnus on üks paremini säilinud keskaegseid linnuseid Eestis. Esimesed kirjalikud teated pärinevad aastast 1381, tõenäoliselt alustati ehitamist pärast Jüriöö ülestõusu 1343. 1559 müüs piiskop Johannes V Münchhausen oma valdused Saare- ja Kuramaal taanlastele, 1645 läks Saaremaa vastavalt Brömsebro rahulepingule Rootsi valdusse. Septembris 1710 andis katkust laastatud Rootsi garnison kindluse vastupanuta üle Vene vägedele. Kevadel 1711 Vene garnison lahkus, õhkides enne bastionide tiivad, Suurtükitorni, osa kapiitlihoone võlve ja Kaitsetorni sisemuse. 1762 katustati taas edela- ja loodetiib, 1806 remonditööde käigus kirde- ja kagutiib, samuti rajati uued võlvid peakorruse ristikäigus. 18. ja 19. sajandi I poolel kasutati kapiitlihoonet viljaaidana. 1783 kustutati kapiitlihoone, 1836 kogu kindlus Venemaa kindlustuste nimekirjast. Samal aastal ostis linnuse Saaremaa rüütelkond. Hoovimajas asus aastatel 1868–78 vaestemaja.