|
Vanima graafikatehnika au
kuulub puulõikele. Juba 6. sajandil
hakati Hiinas seoses budismi levikuga palvetekste puutemplite abil paljundama.
Euroopasse jõudis puulõikekunst seoses paberivalmistamise oskuse levikuga 14.
sajandil. Trükikunsti kasutuselevõtuga 15. sajandi keskpaigas sai alguse
raamatute illustreerimine puulõigetega ning sajandi lõpuks arenes tehnika juba
iseseisvaks kunstivormiks. Puulõike kõrgaeg oli 15. ja 16. sajandi vahetus, mil
puuplaadil paljundamise vastu hakkasid huvi tundma mitmed nimekad
maalikunstnikud — Albrecht Dürer (1471–1528), Lucas Cranach vanem (1472–1553),
Hans Holbein noorem (1497–1543). 16. sajandi teisel poolel surusid uued
graafikamenetlused (vaselõige, ofort) puulõike odavate rahvaväljaannete
piltideks, luksuslikes raamatutes kasutati puulõiget vaid vinjettide ja
initsiaalide tarbeks, illustreerivaid tahvleid hakati valmistama vaselõikes.
|
|
Vasegravüür kasvas välja kullasepakunstist ilmselt
15. sajandi algul Lõuna-Saksamaal ning levis peatselt Itaaliasse ja
Madalmaadesse. Vaskplaadile graveerimine võimaldas kujutatavat paindliku
kontuuri ja varjundirohke pinnaviirutuse abil detailsemalt edasi anda.
Tehnilise täiuse saavutas tehnika juba Martin Schongaueri (1430–1491) ja
Albrecht Düreri teostes. 16. sajandil kujunes vaselõige enimkasutatavaks paljundusviisiks, leides pinda paljudes
Lääne-Euroopa maades, eriti itaalia ja prantsuse kunstis, kus menetluse
peamiseks valdkonnaks kujunes mineviku ja kaasaegsete maaliteoste reprodutseerimine.
|
|
16.
sajandi algul avastati plaadi happega söövitamise menetlus, mis hõlbustas
ettevalmistavate kontuuride kandmist plaadile. Esimesi katsetusi raudplaadi
söövitamisel tegi Augsburgi relvameister Daniel Hopfer (u. 1470–1536), kunstis
rakendas oforti esmakordselt
šveitslane Urs Graf (u. 1485–1527/28), kelle tööd aastast 1513 peetakse
esimeseks kunstiteoseks selles vallas. Ofordi võidukäik algas seoses vaskplaadi
kasutuselevõtuga saksa kunstniku Albrecht Altdorferi (u. 1480–1538) poolt 1519.
aastal, sajandi lõpuks levis ofort kogu Euroopas. Sellest kujunes vaselõike
kõrval populaarseim tehnika, mille kõrgpunkt saabus Rembrandti (1606–1669)
loomingus. 15. sajandi lõpul kasutusele võetud kuivnõela tehnikat rakendati esialgu vaid vaselõike- ja
ofordijoonte täpsustamiseks (Dürer, Rembrandt).
|
|
Ludwig
von Siegen (1609–1680?) leiutas 17. sajandi keskpaiku metsotinto tehnika, mis oma sujuvate must-valgete toonide
üleminekuga laskis hästi edasi anda maaliteoste koloriidivarjundeid. Eriti
populaarseks sai metsotinto 18. sajandil Inglismaal, kus graafikaga tegeleti
muidu suhteliselt vähe, ning tehnika pälvis lisanimetuse la manière anglaise.
|
|
18.
sajandi keskel töötas prantslane Jean-Baptiste Le Prince (1734–1781) välja akvatinta, mille söövitamisel saadud teraline plaadipind sobis
eriti kriidijoonistuste sõmerja joone reprodutseerimiseks. Ka võimaldas
akvatinta värvilisi tõmmiseid, mida vaselõike põhiliselt joonele rajatud
käsitlus ei andnud.
| |
Ligi pool sajandit hiljem leiutas Alois
Senefelder (1771–1834) kiviplaadilt tõmmiste trükkimise menetluse — kivitrüki
ehk litograafia ja rajas Münchenis oma töökoja. Varasemate
graafikatehnikatega võrreldes oli litograafia eeliseks lihtsam ja kiirem
tulemuse saavutamine, lisaks piiramatu tõmmiste arv. Uus tehnika levis
laialdaselt ja seda kasutati 19. sajandil suuretiraažiliste väljaannete
trükkimisel.
|
|