Andreas Eskor: „Mõtlesin, et miks mitte kirjutada miskit omanäolist sellest, mis muidu eriti pilti ei satu. Mõeldud – tehtud!“
Eesti Teadusagentuuri õpilaste teadustööde konkursil TÜ raamatukogu eripreemia pälvinud Andreas Eskor avab käesolevas intervjuus nii uurimistöö läbiviimise tagamaid kui ka töö teemat ennast. Eskori uurimistöö „Erinevused eesti ja vene emakeelega õigeusklike vahel ikoonide näitel“, mida juhendasid Liina Eek ning Tiina Niitvägi-Hellamaa on kõigile huvilistele lugemiseks kättesaadav TÜ raamatukogu repositooriumis DSpace.
Milline on olnud Sinu teekond uurimistöö teema ideest selle teostuseni? Mis olid kõige huvitavamad, aga ka keerulisemad hetked?
Ma ei saa ilmselt salata, et algselt oli minu väikese kirjutise „peasüüdlane“ gümnaasiumis kohustuslik uurimis- või praktiline töö. Mõtlesin, et miks mitte kirjutada miskit omanäolist sellest, mis muidu eriti pilti ei satu. Mõeldud – tehtud! Mõningased teadmised ja huvi teema vastu olid mul juba ennemalt, edasine on juba puhtalt töö ise. Nautisin kogu toimetamist, avastamisrõõmu oli küllaga.
Kõige põnevam oli kahtlemata praktiline pool ehk töö uuritavatega. Esiteks muidugi usklikega isiklikult suhtlemine, võimalus tutvuda nii erinevate inimestega. Neil kõigil on oma elukäik ja kogemused, kuid samal ajal ka vaimse poole pealt palju ühist. Teiseks salvestuste üle kuulamine ja analüüsimine. Sellele kulus omajagu energiat, aga mõttega töötamine oli igati mõnusalt veedetud aeg.
Eks iga sedalaadi ettevõtmise käigus on ka raskemaid hetki. Vahepeal osutus oodatust raskemaks intervjueeritavate leidmine, kes oleksid valmis niivõrd isiklikul teemal rääkima. Aga sain need olukorrad tänu juhendajate ja juba vastanute soovitustele hästi lahendatud. Võin öelda, et õnneks suuri tagasilööke polnud.
Kas uurimistööd kirjutades ja materjali kogudes avastasid enda jaoks midagi väga huvitavat või isegi ootamatut, mis pani Sind ümbritsevat maailma teisiti mõistma ja tunnetama?
Usun, et selliseid momente kindlasti tekkis. Tehes religioonialast uurimust, tekib võimalus vastajate arusaamadega ka ise suhestuda. Märgata midagi, millele varem mõelnudki pole või leida täiesti uus vaatenurk juba olemasolevale mõttele.
Ma ei saa öelda, et oleksin avastanud midagi ootamatut või seniseid arusaamu muutvat. Aga kindlasti mõndagi sellist, mis muutis minu maailmapilti varasemast avaramaks.
Kui palju on õigeusklikel tavapäraselt kodus ikoone ning kus need paiknevad? Miks just nendes kohtades? Kas on mõni ikoon, mis peaks olema igas õigeusklikus kodus?
Minust on väga tänamatu siinkohal täpset vastust anda: see sõltub suuresti sellest, milline on olnud inimese tee õigeusklikuna või kui tugev on tema suhe kirikuga. Jõudsin järeldusele, et keskmiselt on ikoone õigeusklikul kodus kümmekond. Osadel vastajatel on need spetsiaalses palvenurgas, teistel jällegi lihtsalt väärikal kohal. Minu enda väikeseks oletuseks oli, et vene rahvusest inimesed peavad nn püha (punast) nurka olulisemaks kui eestlastest õigeusklikud. Selgus aga, et see traditsioon on olemas võrdselt umbes pooltel nii eesti kui ka vene usklikest. On kirjutamata reegleid, kuhu kodus pühapilte paigutada ‒ tänapäevalgi peetakse osalt kinni tavast panna ikoonid idaseina. Reaaluses lähtub suur osa usklikke lihtsalt sellest, et need oleksid võimalikult hästi nähtaval. Ehk siis seal, kus rohkem viibitakse.
Õigeusklikel on kodus peaaegu alati Neitsi Maarja ja Kristuse ikoonid. Siin ühtib kõigi vastajate arvamus igati kiriku pärimusega.
Kuidas näeb välja ikooni ees palvetamine ning palvetekstide valimine? Kas mõned palved on tähtsamal kohal või rohkem kasutatavad kui teised? Näiteks millised?
Arvan, et ikooni tähtsusest palvevahendina on teatav ettekujutus kõigil, kes kunagi õigeusu pühakotta sattunud. Palvetamisel aitavad need visualiseerida pühadust kui sellist, aga mitte ainult. Õigeuskliku jaoks loovad nad teatava sideme sellega, mida mõnikord meeltega hoomata on raskem.
Võib olla levinud arvamus nagu kasutaksid õigeusklikud teistest konfessioonidest rohkem n-ö ette kirjutatud palvetekste. Mingil määral võib see ka tõsi olla, kuid ma pole pädev kindlat seisukohta võtma. Minu vastajad tõdesid, et neil on kodus palveraamat ning kasutavad aeg-ajalt sealt võetud palveid, näiteks austamislaule ja muid spetsiifilisemaid tekste. Lisaks muidugi kristluses üldtuntud Meie Isa või Jeesuspalve – need on õigeusklikel ikka peas. Siiski rääkisid kõik uuritavad, et peavad väga oluliseks isiklikku, vabas vormis pöördumist. Olgu siis selges sõnastuses või lihtsalt hingest tulev: seda peetakse parimaks Jumalaga suhtlemise viisiks. See on vähemalt minu arvates igati põhjendatud, kas siis lisaks seotult ikooni austamisega või mitte.
Üks Sinu intervjueeritavatest sõnab ikooni kohta: „See on nagu aken meie, nähtava maailma, ja igavese taevase ilma vahel“ (lk 16). Kuidas Sina seda öeldut mõistad või enda jaoks mõtestaksid?
Kahtlemata üks tabavamaid selgitusi, mis iseloomustab väga hästi idakristluse õpetust ikoonidest. Öeldud lausa nii tabavalt, et muud selgitust poleks vajagi.
Esmajärjekorras näen ma siin asjaolu, kuidas ikoon ei oma õigeuskliku jaoks pelgalt maist mõõdet. See pole ainult kunstiteos või pühakoja sisustuselement. Kõik tõdesid, et tähtis on eelkõige ikooni olemus ‒ see, mida kujutatakse. Ja pärimuse järgi on ikoonil kujutatud taevaseid, igavesi isikuid ja sündmusi. See võimaldabki usklikele salapärast, kuid tunnetuses vägagi reaalset sidet igavikuliste väärtustega.
Kas uurimust läbi viies jäi silma mõni eriti tugev erisus eesti ja vene keelt kõnelevate intervjueeritavate vahel, mida võiks käsitleda ka kui erinevust kahe kultuuriruumi vahel?
Mulle tundub, et kõiki just minu tööga seotud erinevusi pole lõpuni õige panna kultuuriruumi konteksti. Seda lihtsalt põhjusel, et Venemaal on õigeusu kirik lahutamatu kultuuriruumi osa, Eestis mitte nii palju. Siiski erisusi muidugi ilmnes, kajastus see ju uurimuse pealkirjaski.
Esiteks kindlasti nimepühakute traditsioon õigeusu pärimuses. Vene rahvusest inimesed peavad enda nime aluseks olnud pühakut väga oluliseks. See on selgelt seotud idaslaavi kombega, kus lapsele pannakse traditsiooniline nimi, tihti veel varem elanud sugulaste järgi. Kuid vanemad nimed on paljuski kasutusse tulnud pühakute järgi. Erinevus ilmestab hästi, kui tihedalt on Venemaal usk ja kultuuriruum omavahel põimunud. Eestis nii tugevat traditsiooni ei ole, sellest ka eesti õigeusklike nõrgem seotus oma nimepühakutega.
Teiseks väärib mainimist ka erisus üldises jumalatunnetuses. Vastustest jäi mulle silma joon, et venelased suhtuvad usust rääkimisse märgatavalt suurema aukartusega. Eestlasest õigeusklikul on rohkem enda isiklik usk, ta on oma raamides veidi vabam. Siinjuures tundub, et rahvuse järgi on teatav erisus olemas, aga seda on väga raske sõnadesse panna. Kahtlemata on omad võlud mõlemal poolel.
Kas Sinu enda elus on olulisel kohal mõni ikoon? Kui jah, siis millist tähendust see Sinu jaoks endas kannab?
Kui lugeda töö teemat, siis mõneti üllatav vastus: ei, enda elus mul ühtegi väga olulisel kohal olevat ikooni ei ole. Küllap tähendab see ainult seda, et on veel mõndagi avastada.
Küsis Evelin Arust
Loe veel sarnaseid uudiseid
