Ajaloost

Academia Dorpatensise raamatukogu 1632–1710
1632. a asutas Rootsi kuningas Gustav II Adolf Tartus ülikooli, mis tegutses 1632 – 1665 Academia Gustaviana ja 1690 – 1710 Academia Gustavo-Carolina nime all. Kuigi raamatute soetamiseks oli eelarves raha olemas, kasutati seda muul otstarbel ning üliõpilastel tuli professorite isiklikes raamatukogudes leiduvaga läbi ajada. 1647. a saadi pärandusena Riia juristi Ludvig Hintelmanni raamatukogu (269 kd).
 
Vene-Rootsi sõja tõttu kolis ülikool 1656. a Tallinnasse, kus töötati kuni 1665. Raamatute kaasavõtmiseks raha polnud ning need peideti Maarja kirikusse, palju raamatuid jäi ka lugejate kätte. 1690. a taas tegevust alustanud ülikoolile kinkis kuningas Karl XI teenekalt Rootsi diplomaadilt Nils Gyldenstolpelt ostetud 2700-köitelise raamatukogu. 1710. aastaks, mil Eesti alad läksid Vene krooni alla ning ülikooli tegevus lõpetati ja selle varad Rootsi viidi, oli raamatukogu kasvanud 3300-köiteliseks. Sidemeks Rootsi-aegse ja tänase raamatukogu vahel on kantsler Johan Skytte kingitus 1633. aastat – kirikuisa Augustinus Aureliuse teoste 9. köide (Basel, 1529) –, mis 1935. a annetusena Tartusse tagasi jõudis.
 
Keiserliku Tartu ülikooli raamatukogu 1802–1918
Laenutuspäeviku esimest sissekannet 23. juunist (vkj 11. juuni) 1802. a peab raamatukogu oma sünnipäevaks. Selleks ajaks oli kogudes 4000 köidet, millele pani aluse Maria Aurora v. Lestocq'i (sünd paruness v. Mengden) raamatuannetus (u 350 kd) 1800. a [lk Lestocqi annetuse nimekirjast]. 1806. a sai raamatukogu asupaigaks varemetes seisva endise toomkiriku ümber ehitatud kooriosa (arhitekt J. W. Krause).  

Raamatukogu esimese direktori, Saksamaalt kõnekunsti, klassikalise filoloogia, kirjandus- ja kunstiajaloo professoriks kutsutud Johann Karl Simon Morgensterni (1770–1852, direktor 1802–1839) [KM portree] käe all algas raamatukogu arendamine valgustusideede vaimus üleüldist kasu teeniva tarberaamatukoguna. Koostöös professoritega kujunesid välja põhimõtted kogude täiendamiseks, mis pole tänaseni oma tähtsust kaotanud – määravad olgu õppe- ja teadustöö vajadused; raamatuid tuleb hinnata nende teadusliku, mitte bibliofiilse väärtuse järgi; originaaltöid (eriti ilukirjandus) eelistada tõlgetele; mitte osta terveid raamatukogusid, vaid valida neist vajalik. Kogude kavakindlale täiendamisele aitas kaasa ülikooli 1803. a põhikirjaga määratud stabiilne eelarve ning püsivad sidemed kindlate raamatukauplustega. Teaduse arengu seisukohast olulisi vanemaid teoseid, maakaarte ja käsikirju lisandus ostudena oksjonitelt või annetusena saadud eraraamatukogudest (J. G. Herder, D. H. L. v. Ompteda, J. I. J. v. Essen, Fr. Recke, Fr. Giese, G. Bergmann, Fr. M. Klinger, A. Neustrojev jt). 1818. a sai raamatukogu Saksamaal asutatud ülikoolide väljaannete vahetusühingu Tauschverein der deutschen Universitätsschriften liikmeks. Sajandi lõpuks sõlmiti vahetussidemed teistegi Lääne-Euroopa, Jaapani ja USA ülikoolidega. Raamatute vahetus muutus eriti intensiivseks 1893. aastast, mil hakkasid ilmuma Tartu Ülikooli toimetised. „Lugevale publikule“ avatud raamatukogu kasutamine kujunes algusest peale elavaks. Kasutamist hõlbustasid hästi läbi mõeldud kataloogid.

Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli Raamatukogu 1919–1940
1919. a jätkas Tartu Ülikool rahvusülikoolina. Raamatukogus oli umbes 28000 köidet, peamiselt Saksa okupatsiooni ajal tegutsenud Landesuniversitäti biblioteegile annetatud kirjandus, millest väärtuslikum oli kunagise ajalooprofessori R. Hausmanni Baltica-aineline kogu (4200 kd). Esimese maailmasõja ajal, aastail 1915 – 1917 oli raamatukogu (üle 400 tuh kd) koos ülikooli muude teaduslike kogudega evakueeritud Nižni-Novgorodi, Permi ja Voroneži. Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel 2. jaanuaril 1920 Tartus sõlmitud rahulepingu alusel saadi raamatukogu tagasi.
 
Riigi suurima ja olulisima raamatukoguna arvestati kogude täiendamisel mitte ainult ülikooli, vaid kogu riigi vajadustega teadusinfo järele. Süstemaatiliselt asuti koguma eestikeelseid ja Eestisse puutuvaid trükiseid. Skandinaavia ja Ameerika eeskujudele tuginedes kujunes raamatukogu moodsa töökorraldusega raamatukoguks. Kaasaegsed tunnustasid raamatukogu tegevust teadustööd toetava rahvusvahelise laenutuse võrgustiku loomisel. Mitmed olulised üleriigilised algatused (raamatukoguhoidjate kutseühingu loomine, raamatukogunduslik oskussõnavara, kataloogimisreeglid) lähtusid ülikooli raamatukogust. Praktilisest vajadusest õpetada lugejaid kasutama katalooge ja teatmeteoseid sai alguse kõrgema raamatukoguhariduse andmine Eestis Tartu Ülikooli juures 1927. a.
 
Ülikooli raamatukogu kujunes rahvuslikuks infokeskuseks, siin koostati sundeksemplari alusel 1924. – 1939. a jooksvat rahvusbibliograafiat “Eesti raamatute üldnimestik”. Rahvusvaheliselt tuntuima ning laialdasemate rahvusvaheliste sidemetega raamatukoguna tegi ÜR kaastööd Rahvusvahelise Vaimse Koostöö Instituudi (oli RVKK täitevorgan) jt rahvusvahelistele väljaannetele.
 
Tartu Riikliku Ülikooli raamatukogu 1940–1989
Esimese nõukogude okupatsiooniaasta hävitustöö Eesti raamatu ja raamatukogude kallal jättis ülikooli raamatukogu varad puutumata. Küll tuli aga raamatukogul hakata 1940. a augustist vastu võtma nõukogude võimu korraldusel likvideeritud teadusasutuste ja -seltside ning üliõpilasorganisatsioonide, samuti avalikest ja kooliraamatukogudest kõrvaldamisele kuuluvat raamatuvara. Suurimaks muudatuseks raamatukogule oli sundorientatsioon nõukogude kirjanduse komplekteerimisele. 
 
Stalinlikust ideoloogiast lähtuv ülikooli akadeemiliste ja teaduslike traditsioonide sihiteadlikku lõhkumist sõjajärgsetel aastatel pidi toetama ka raamatukogu taandamine õpperaamatukoguks ning ideoloogiliselt “väära” kirjanduse massiline eraldamine erihoidu (keelatud kirjanduse osakond likvideeriti lõplikult augustis 1990). Nõukogude raamatukogundusele lõivu makstes kujundati ümber kogud ja kataloogisüsteem. Peamiseks komplekteerimisallikaks sai nn üleliiduline tasuline sundeksemplar. Ülikooli Toimetiste ilmuma hakkamisega taaselustus rahvusvaheline publikatsioonivahetus, mis oli 1990. aastate alguseni olulisimaks väliskirjanduse hankimise allikaks. Õppetöö toetamiseks avati 1956. a endises ülikooli kirikus õpperaamatukogu 110-kohalise lugemissaaliga.
 
1958. a lõpul rahuldas NSVL Kõrghariduse Ministeerium ülikooli taotluse raamatukogu nimetamiseks teadusraamatukoguks. Töötajate arvu suurenemine võimaldas asuda 1960. aastatel sisuliselt tegelema haruldaste raamatute, käsikirjade ning kunstikoguga. Kümnendi lõpul tõusis tähelepanu keskmesse infotöö. Olulisel kohal oli teadustöö (kogude kujunemislugu, teaduse ajalugu, restaureerimis-konserveerimise teoreetilised probleemid, lugejate infovajadused jne), mille tulemuste ning töökogemuste tutvustamiseks üllitati publikatsioonisarju. Uue hoone (arhitektid Mart Kalling ja Kaljo Valdre) avamisega veebruaris 1982 said mitmel pool linnas paiknevad kogud ja lugejad taas ühe katuse alla. Raamatukogu saavutas NSVL raamatukogude hulgas innovaatilise töökorraldusega teadusraamatukogu maine. 1987. a avati raamatukogus ülikooli esimene avalik arvutiklass, katsetati andmeside võimalusi Moskvas asuvate infokeskustega, infokanalid läände puudusid. 
 
Tartu Ülikooli Raamatukogu 1989–
1990. aastatest alates iseloomustab raamatukogu kiire infotehnoloogiline areng. Esimesed elektroonilised andmebaasid on lugejatele kättesaadavad 1991. aastast. Raamatukogu IT-spetsialistide väljatöötatud tarkvara alusel anti 1994. a lugejate kasutusse elektronkataloog INGRID, esimene Eestis. 1996. a liitus raamatukogu Eesti Raamatukoguvõrgu Konsortsiumiga (ELNET Konsortsium) ühise infosüsteemi rakendamiseks ning andmebaaside loomiseks.

Raskuspunkt kogude täiendamisel on nihkunud elektroonilistele teavikutele. Selle kõrval arendatakse oma digitaalkogusid, et teha siinsed teadus- ja kultuuriloolised kogud vabalt veebis kättesaadavaks. Ülikooli teadustöö tulemuste avaldamiseks ja arhiveerimiseks on raamatukogu rakendanud töösse  tehnilised lahendused, milleks on TÜ digitaalarhiiv DSpace’is, ajakirjade publitseerimiskeskkonnad OJS, avatud juurdepääsuga teadusajakirjadele, ning DataCite Eesti (http://datacite.ut.ee/) teadustöö käigus kogutud andmetele, mis on esimene kogu Ida-Euroopas. E-ressursside kasutamise hõlbustamiseks pakub raamatukogu populaarseid veebipõhised infopädevuse kursusi gümnasistidest doktorantideni.

Raamatukogunduse uute arengutega aitavad kursis olla liikmelisus mitmes rahvusvahelises organisatsioonis ning osalemine Euroopa Liidu projektides.  

Jaga seda lehekülge