Konrad Adenauer ja Euroopa integratsioon

28. aprillil kell 17 avatakse raamatukogu 3. korrusel näitus „Konrad Adenauer ja Euroopa integratsioon“. Näituse avavad Saksamaa Suursaadik Eestis hr Christoph Eichhorn ja KAF Baltimaade esinduse juht pr Elisabeth Bauer ja TÜ rektor Volli Kalm.

Näitus on sillaks Euroopa majandusühenduselt tänasesse ühinenud Euroopasse. Tekstid stendidel on tõlgitud eesti keelde, kohapeal vaatamiseks on välja pandud saksa- ja ingliskeelsed kataloogid.

Esimest Saksamaa Liitvabariigi kantslerit Konrad Adenauerit võib Robert Schumani ja Alcide de Gasperi kõrval pidada alusepanijaks Euroopa ühinemisele ehk nad on "Gründungsväter Europas". Näituse põhirõhk on suunatud Euroopa ühinemise algusaastaile ehk Schumani plaanile 1950. aastast  kuni Rooma lepingute sõlmimiseni 1957. Stendidelt saame näha, milliste probleemide ja raskustega tuli toona silmitsi seista ja kui oluline oli Adenaueri isiklik panus ühinemisidee kaitsmisel kriisiolukordades. 1954. aastal sõnas Adenauer Saksamaa parlamendis: „Euroopa ühtsus oli väheste unistus. Sellest sai paljude lootus. Täna on see kõikide vajadus.“. Intervjuus prantsuse ajakirjanikule Jean Botrot’le 1960. aastal sõnas ta „Euroopat ei saa ehitada nagu maja. Tellitakse nii ja nii palju betooni, liiva, raudtalasid jne, tehakse projekt ja alustatakse töödega. Euroopa on pigem nagu puu, mis kasvab, mis kogub enda ümber ühe aastaringi teise järel, aga mida ei saa projekteerida.“.

Väljapanekutel avalikustatakse ka seni veel avaldamata dokumente.

K. Adenaueri elulugu

Konrad Hermann Joseph Adenauer (5. jaanuar 1876 Köln – 19. aprill 1967 Bad Honnef) oli Saksamaa ja Lääne-Saksamaa poliitik, katoliikliku Tsentrumipartei liige 1906. aastast ning üks Kristlik-Demokraatliku Liidu rajajaid. Adenauer oli hariduselt jurist.

Ta oli 1917–1933 Kölni ülemlinnapea ning 1920–1933 Preisi Riiginõukogu president.

Pärast natsionaalsotsialistide võimuletulekut Saksamaal vabastati Adenauer kõigist ametitest ning 1934 ja 1944 oli ta mõned kuud vangis.

Maist oktoobrini 1945 oli Adenauer jälle Kölni ülemlinnapea. Ta osales Kristlik-Demokraatliku Liidu ülesehitamises Briti okupatsioonitsoonis. Aastatel 1946–1949 oli ta KDL-i tsooniesimees, 1950–1966 KDL-i üleriigiline esimees.

Aastatel 1948–1949 oli ta Parlamentaarse Nõukogu liige ja esimees. Aastal 1949 valiti Adenauer Bundestagi liikmeks ning 15. septembril Saksamaa Liitvabariigi esimeseks liidukantsleriks. Sellesse ametisse jäi ta 15. oktoobrini 1963, kui ta oli sunnitud tagasi astuma. Aastatel 1957–1961 oli KDL-il absoluutne enamus.

Adenaueri valitsuse juhtimisel jõudis Lääne-Saksamaa suveräänsuseni (Pariisi lepingud 1954) ja NATO-sse astumiseni 1955. Kindlustusid parlamentaarne demokraatia ja sotsiaalne turumajandus, milles oli tähtis osa Ludwig Erhardil. Adenauer oli tugev juht, kelle valitsemisviisi nimetati kantsleridemokraatiaks. See tõi kaasa nii suure autoriteedi kui ka tugeva vastuseisu opositsioonilises avalikus arvamuses.

Aastatel 1951–1955 oli ta ka välisminister. Ta rõhutas Saksamaa ja Prantsusmaa häid suhteid kui Euroopa poliitilise ühinemise alust. Samuti taotles ta häid suhteid Iisraeliga ning osales rahvusvaheliste organisatsioonide rajamises (Euroopa Söe- ja Terasekoondis 1951, Euroopa Kaitsekoondis 1952, Euroopa Majandusühendus ja Euroopa Aatomienergiakoondis 1957). Ta ignoreeris Stalini noodis 1952 tehtud ettepanekut Saksamaa taasühendada, jättes ta väljapoole sõjalisi liite: Adenauer pidas sõjalist liitu Lääne-Euroopa riikidega hädavajalikuks. Aastal 1955 saavutas ta Moskvas viimaste saksa sõjavangide tagasituleku, mille hind oli diplomaatiliste suhete sõlmimine Nõukogude Liiduga.

Konrad Adenauer astus ametist tagasi 15. oktoobril 1963, kuid jäi poliitiliselt aktiivseks kuni oma surmani 19.aprillil 1967. aastal.

Näitus on valminud koostöös Konrad Adenaueri Fondiga.