Arbujate aabits. Tsitaadid, raamatud, pühendused, fotod

29. aprillist on raamatukogu konverentsisaali fuajees avatud näitus „Arbujate aabits. Tsitaadid, raamatud, pühendused, fotod“.

Arbujate rühmitusse kuulusid: Betti Alver, Bernard Kangro, Uku Masing, Kersti Merilaas, Mart Raud, August Sang, Heiti Talvik, Paul Viiding ja Ants Oras, kelle koostatud kahe erineva kujundusega põlvkondlik luuleantoloogia „Arbujad: Valimik uusimat Eesti lüürikat“ ilmus kevadel 1938.

Arbujate aega saab määratleda enne sõda „Arbujate“ raamatust palju laiema sõpruskonnana, pärast sõda Nõukogude okupatsiooni ja paguluses tekkinud kahe paralleel-müüdina, mille põhiarhitektid eksiilis olid Ants Oras, Ivar Ivask, Bernard Kangro ning Nõukogude Eestis Juhan Sütiste, Endel Nirk, Karl Muru, Sirje Olesk, Tiit Hennoste, Toomas Liiv jt. Siiani on kõige nüansirikkama käsitluse andnud arbujatest ja nende ajast Bernard Kangro raamatutega „Arbujad“ (1981) ja „Arbujate kaasaeg“ (1983). Lisaks on Kangro kirjutanud kaks taustaraamatut „Häitsmemehi ja pärlipüüdjaid“ (1978, 1987). Kangro ja Oras pidid osaliselt vaikima ja kõnelema pooltoonides, et mitte tekitada probleeme kaasarbujatele Nõukogude Eestis. Okupeeritud kodumaal olid arbujate käsitluse keelatud territooriumideks Heiti Talviku hukkumine, arbujate sünni „Veljesto“ taust, kollaborantlik parteilisus ja hävituspataljonist osavõtt, totaalselt keelatud oli esile tõsta Ants Orase rolli arbujate käsitluses.  

Arbujate saatus on vähendatud pilt Eesti inimeste saatusest: koos Orasega põgenesid üheksast arbujast kaks pagulusse, kaks astusid komparteisse, üks siirdus hävituspataljonist Nõukogude tagalasse ja tuli Vene vägedega tagasi, üks oli väljaspool kirjanike liitu siseemigratsioonis enne ja pärast sõda, üks hukkus Siberis, neli visati kirjanike liidust välja (hiljem nende liikmelisus siiski taastati), üks visati komparteist välja, kes ei naasnudki selle rüppe tagasi.

Näituse koostaja Vallo Kepp (6.12.1950) on kümnekonna kirjandusliku isikuloolise dokumentaalfilmi autor, kes on koostanud ka neli temaatilist luuleantoloogiat. Ta on kirjutanud stsenaariume ETV-le, ees- ja järelsõnu raamatutele ja luulest kokku pannud „Keskööprogramme“ Eesti Raadios. Näituse autor peab lugu pühendusega raamatutest ning tema teatava minimaalse kompetentsuse kirjanduses garanteerib kolme tuhande köiteline isiklik luuleraamatukogu. 2000. a talvel korraldas ta näituse autogrammidest luuleraamatutes ja luuletajate fotoportreedest Tallinna Ülikooli akadeemilises raamatukogus. Vallo Kepp ei ole siiamaani kaotanud lootust anda välja päris oma luuleraamat ja mõned fotoalbumid.

Vallo Kepp on teinud arbujatest järgmised filmid:

• „Üks pilk Betti Alverile“, stsenarist Paul-Eerik Rummo, „Eesti Telefilm“, 1988;
• „Mälestus sinistes kildudes. Bernard Kangro“, stsenaristid Vallo Kepp ja Toivo Kuldsepp, „Eesti Telefilm“, 1992;
• „Uku Masingu maastikud“, filmitriloogia stsenaristid Mikk Sarv (idee autor) ja Vallo Kepp, „Estinfilm“, 2000–2009, Riigi Kultuuripreemia, 2010.

Näitus arbujatest on aabitsa-harjutus kavandatavale filmile. Selle kujundaja Kertu Sillaste on kirjutanud lasteraamatuid ning illustreerinud ja kujundanud paljude teiste autorite teoseid.

Fotod on pärit Eesti Kultuuriloolise Arhiivi fotokogust ja filmi „Uku Masingu maastikud“ arhiivist. Koostamispõhimõtted, tsitaatide valik ja järjestus on autorikaitse objektid.