Juri Lotman, Zara Mints. Epistolaarne isikuarhiiv 1944-1999

Лотман, Юрий. Минц, Зара. Эпистолярный архив 

Epistolaarne isikuarhiiv (2011 säilikut)

Tartu ülikooli professorite Juri Lotmani ja Zara Mintsi kirjavahetus kodu- ja välismaa teadlastega kirjandusteaduslikes, semiootikaalastes jm. küsimustes. Kirjavahetus asutuste ja organisatsioonidega kodu- ja välismaal teoste kirjastamise, loengute pidamise jm. küsimustes. Lugejate kirjad vastukajana ilmunud teostele ja Juri Lotmani televisioonisaadetele, palved raamatute saatmiseks. Juri Lotmani ja Zara Mintsi omavaheline korrespondents ja perekondlik kirjavahetus poegadega, õdedega jt. omastega. Juubeliteks saadetud õnnitluskirjad. Kaastundeavaldused Juri Lotmanile abikaasa Zara Mintsi surma puhul. Teiste isikute kirjavahetust.
 
Sisukord
  1. J. Lotmani kirjad, s. 1–8
  2. Eraisikute kirjad J. Lotmanile ja Z. Mintsile, s. 9–1708
  3. Kirjavahetus asutuste ja organisatsioonidega.
    1. Venemaal, s. 1709–1815
    2. Eestis, s. 1816–1839
    3. Endise NSV Liidu vabariikides, s. 1840–1848
    4. Välisriikides, s. 1849–1936
  4. Perekondlik kirjavahetus, s.1937–1978
  5. Temaatiline kirjavahetus
    1. Õnnitlused, kaastundeavaldused, s. 1979–1988
    2. Raamatute soovid ja tellimused, s. 1989–1994
    3. Lugejate ja televaatajate kirjad, s. 1995–1999
  6. Teiste isikute korrespondents, s. 2000–2011
  7. Hiljem juurde lisatud materjalid

Arhiivimaterjalide üleandmine ja korraldamine

Professor Juri Mihhailovitš Lotmani käsikirjalise pärandi põhiosa andis Tartu Ülikooli Raamatukogule üle tema poeg Mihhail Lotman 1995. a. mais TÜ rektori prof. Peeter Tulviste vahendusel (tulme nr. 1995:22). Vastavalt kokkuleppele kavatsesid pärijad materjalide ülejäänud osa üle anda sama aasta sügisel pärast nende dokumentide ja käsikirjade eraldamist, mida nad soovisid jätta endale. Ent pärijate valdusse jäänud materjalide üleandmine on lükkunud määramata ajale ja täiendavalt on neid raamatukokku saabunud vaid vähesel määral (tulme nr. 1997:53, 1999:36). Kui teadusüldsusele sai teatavaks prof. Juri Lotmani käsikirjapärandi üleandmine TÜ Raamatukogule, hakkas sellele lisanduma teadlase elu ja tegevusega seotud materjale ka teistelt isikutelt. 1997. a. andis TÜ professor Ljubov Kisseljova üle prof. Juri Lotmani matusega seotud materjale ning teda puudutavaid ajalehelõigendeid, A. Solženitsõni kirja ja mõningaid muid kogutud pabereid (tulme nr. 1997:54). Juri Lotmani endine kolleeg Tartu ülikoolist prof. Boriss Jegorov saatis Peterburist koopiad prof. Lotmani kirjadest temale, samuti Julian Oksmanile, Vladimir Toporovile ja Boriss Uspenskile (tulme nr. 1998:22, 1998:24, 1999:4). TÜ vene kirjanduse õppetool andis üle 40 arhiivimaterjalide kausta, mis dokumenteerivad prof. Lotmani algatatud Kääriku suvekoolide tegevust ja tema pikaajalist toimetajatööd TÜ Toimetiste seeriatega Trudy po znakovym sistemam ning Blokovskie sborniki (tulme nr. 2000:15). TÜ professor Pavel Reifman andis raamatukogule üle L. M. Tsilevitši mälestused Tartu ja Daugavpilsi teadussidemete kohta (tulme nr. 2000:17). Juri Lotmani sekretäri, TÜ teaduri Tatjana Kuzovkina vahendusel lisandusid isikuarhiivi monograafiate Kultura i vzryv,Nepredskazujemyje mehanizmy kultury ja Vnutri mysljashchih mirov toimetajakäsikirjade variandid ning viimatinimetatud monograafia eessõnade variandid (tulme nr. 2000:34).

Raamatukogu pidas oma moraalseks kohustuseks anda maailmamainega teadlase käsikirjapärand võimalikult kiiresti teaduslikku käibesse. Arvestades mitmeetapilise arhiveerimistöö mahukust, alustades paberite puhastamisest ja desinfitseerimisest kuni andmebaasi valmimiseni, koostati prof. Juri Lotmani isikuarhiivi läbitöötamise projekt. Projekti toetas a-tel 1997-2000 Eesti Teadusfond (grant 3008). Projekti juhtis TÜR-i käsikirjade ja haruldaste raamatute osakonna juhataja Mare Rand (grandihoidja), põhitäitjateks olid arhiivimaterjalide läbitöötamisel sama osakonna pearaamatukoguhoidja Tatjana šahhovskaja ning TÜ vene ja slaavi filoloogia osakonna teadur Tatjana Kuzovkina. Pabereid puhastasid TÜR-i desinfektorid Tiiu Fahrudtinova ja Reet Olev. Bibliokirjed sisestas elektronkataloogi Viiu Klement, veebi lehekülje töötas välja TÜR-i andmebaaside administraator Ehtel Taevere.

Prof. J. Lotmani käsikirjapärandi põhiosa saabus raamatukogusse 44-s tihedalt pakitud eriformaadilises kastis. Materjalid ei olnud eelnevalt sorteeritud ega süstematiseeritud, mistõttu puudusid nii kastide sisukirjeldused kui ka ühtne, kogu arhiivi hõlmav nimestik. Aastakümnetega kogunenud pabereid oli hoitud kütmata panipaigas, seetõttu need olid niiskunud ja tolmunud ning vajasid leht-lehelist kontrollimist ja puhastamist. Pärast puhastatud paberite esmast sorteerimist ja süstematiseerimist otsustati kogu materjal arhiveerida kolme arhiivifondina, eraldades abikaasade omavahel lahutamatu kirjavahetuse iseseisvaks arhiivifondiks: 

Juri Lotmani isikuarhiivi (F 136) paigutati tema biograafilised dokumendid, avaldamata ja avaldatud tööde käsikirjade variandid, töömaterjalid, sh mustandmärkmed ja kartoteegid, retsensioonid, ettekanded, konverentside ja Kääriku semiootika-alaste suvekoolide materjalid, kutsed sümpoosionidele ja konverentsidele, Juri Lotmani tegevust Tartu ülikoolis peegeldavad materjalid, retsenseerimiseks või publitseerimiseks Tartusse läkitatud teiste isikute teadustööd jm. 

J. Lotmani abikaasa prof. Zara Mintsi arhiivimaterjale pole pärijad raamatukogule eraldi üle andnud. Mõningal määral leidus neid prof. Juri Lotmani paberite hulgas, mis koondatuna moodustavadki isikuarhiivi F 137, Mints, Zara – seal on Zara Mintsi isklikke ja tema sugulaste dokumente, teadustööde käsikirju, kandidaadidissertatsiooni ettevalmistavaid materjale, doktoridissertatsiooni variandid, üliõpilaste kursuse- ja diplomitööde juhendamisega seotud materjale. 

Isikuarhiivi kirjeldus

F 135, Lotman, Juri. Mints, Zara. Epistolaarne isikuarhiiv sisaldab Juri Lotmani ja Zara Mintsi kirjavahetust paljude teadlaste, ühiskonnategelaste ja asutustega, ka ulatuslikku perekondlikku jm isiklikku kirjavahetust. Kirjavahetus eraldati iseseisvaks arhiivifondiks kahel põhjusel. Ühelt poolt oli teadlas-abikaasade kirjavahetuse temaatika ja korrespondentide ring, kelle kirjad olid sageli suunatud mõlemale ühiselt, sedavõrd seotud, et kirjade jagamine kummagi isikuarhiivi osutus praktiliselt võimatuks, teisalt sai määravaks epistolaarse materjali suur maht. Juri Lotman ja Zara Mints säilitasid pea kõik neile saadetud kirjad, erakordselt ulatuslik kirjavahetus hõlmab ligikaudu 18000 kirja enam kui 2500 korrespondendilt (arhiivifond sisaldab 2011 säilikut). Kirjad eraldati teistest saabunud materjalidest ja süstematiseeriti (põhiosas autorite järgi, ühe autori kirjad omakorda kronoloogiliselt), vastavalt vajadusele osaliselt ka temaatiliselt. Kirje koostamisel esitati kirja autori perekonna-, ees- ja isanime järel võimaluse korral ka tema eluaastad, eriala ning seos Tartu Ülikooliga. Tuuakse ära kirjade piirdaatumid, kirjutamise koht ja sisu lühiannotatsioon. 

Kogu epistolaarne arhiiv on jaotatud 6 rubriiki:

1. Juri Lotmani kirjad (s. 1–8) 
Sellesse rubriiki kuuluvad Juri Lotmani originaalkirjad ja kserokoopiad tema kirjadest B. Jegorovile, J. Oksmanile, V. Toporovile ning B. Uspenskile, mis saadi raamatukogule B. Jegorovi vahendusel. J. Lotmani vähesed säilinud vastuskirjad on paigutatud saatja vastavate kirjade juurde, säiliku kirjesse on tehtud sellekohane märkus.

2. Isikute kirjad Juri Lotmanile ja Zara Mintsile (s. 9–1708) 
See on epistolaarse isikuarhiivi domineeriv osa. Ühe autori kirjad moodustavad iseseisva säiliku. 

Kirjavahetuse põhiteemaks on teaduskontaktid. Juri Lotman ja Zara Mints olid kirjavahetuses teadlastega Nõukogude Liidu erinevaist paigust ja paljudest välisriikidest. Arhiivis säilitatakse kirju silmapaistvatelt lingvistidelt, kirjandusteadlastelt, kulturoloogidelt. Korrespondentide hulgas on vene akadeemikud Dmitri Lihhatšov (1906–1999), Vladimir Toporov (sünd. 1928), Viktor Žirmunski (1891–1971) ja Mihhail Aleksejev (1891–1981), tuntud ameerika semiootikud Roman Jakobson (1896–1982) ja Thomas Sebeok (sünd. 1920), leedu päritoluga prantsuse semiootik ja lingvist Algirdas Julien Greimas (sünd. 1917), tšehhi filoloog Miroslav Drozda (1924–1990), Poola Teaduste Akadeemia akadeemik, prof. Jerzy Faryno (sünd. 1941). Teaduskontaktid olid Juri Lotmani puhul lahutamatud isiklikest. Teadlaste kauaaegse koostöö ja sõpruse tõendiks on mahukad kirjavahetused prof. Boriss Jegorovi ja prof. Boriss Uspenskiga. 

Arhiivis leidub kirju paljudelt vene kirjanikelt, nagu Kornei Tšukovski (1882–1969), Ilja Ehrenburg (1891–1967), Aleksandr Solženitsõn (sünd. 1918), luuletajad Aleksandr Tvardovski (1910–1971), Bulat Okudžava (1924–1997), David Samoilov (1920–1990). Kirjakontakti nimeka teadlasega Eestis on 1969. a. loonud ka Moskva pianist Maria Judina (1899–1970). 

On ka eesti teadlaste ja kultuuritegelaste kirju ning postkaarte, saatjateks näit. väljapaistev filosoof ja filoloog Uku Masing (1909–1985), orientalist ja tõlkija Haljand Udam (1936–2005), luuletaja, kirjanik ja kirjandusteadlane Valmar Adams (1899–1993), kirjanikud Jaan Kross (1920–2007) ja Lennart Meri (1929–2006). 

Eraldi rühmana võib korrespondentide seas vaadelda Juri Lotmani ja Zara Mintsi õpilasi, kelle vastu õpetajatel jätkus hingesoojust läbi aastate, toetamaks neid ka elu rasketel hetkedel. Selle tõendiks on Irboska kooliõpetaja Raissa Artemjeva (sünd. 1937) poolt oma õpetajatele Tartusse 20 aasta vältel saadetud 77 kirja või Valentina Pen, kelle kirjad hõlmavad a. 1958-1993. Arhiivi läbitöötamisel ei püstitatud ülesannet selgitada välja kõiki korrespondente, kes on Tartu Ülikooli kasvandikud. Nende isikute nimed, kelle suhtes vastavad andmed selgusid, leiame koondatult lisanimestikust Kirjad Juri Lotmani ja Zara Mintsi õpilastelt

Huvipakkuvad on kirjad Juri Lotmani kunagistelt polgukaaslastelt Suure Isamaasõja päevilt: Leningradi lukksepp Aleksei Jegorov, poeet ja maakooli õpetaja Moskva lähistelt Pavel Naživov või ukraina talupoeg Nikolai Kotšetov, kellega prof. Lotman vahetas kirju elu lõpuni ja oli nende pool oodatud külaline. Need kirjad annavad tunnistust vaimsest ühtsusest inimeste vahel, kes olid koos läbi teinud sõja. Et kirjad ei kaoks Juri Lotmani pärandi mahukasse kogumisse, koostati lisanimestik Kirjad Juri Lotmani polgukaaslastelt.

3. Kirjavahetus asutuste ja organisatsioonidega (s. 1709–1936) 
Asutuste kirjad on paigutatud alajaotustesse: kirjad Venemaa asutustelt, Eesti asutustelt, endise NSV Liidu vabariikide ja välismaa asutustelt. 

Siia on koondatud kirjad maailma juhtivate humanitaarteaduslike väljaannete kirjastajatelt ja toimetajatelt, kes publitseerisid Juri Lotmani töid, kutsed teaduskonverentsidele, aga ka kirjavahetus seoses prof. Lotmani loengute ja erikursuste organiseerimisega Moskva, Leningradi, Almatõ, Jerevani, Leipzigi, Budapesti, Sofia, Ljubljana, Stockholmi jt linnade kõrgkoolides jm teadusasutustes.

4. Perekondlik kirjavahetus (s. 1937–1978) 
Rubriik hõlmab Juri Lotmani ja Zara Mintsi ning nende laste vahelisi perekondlikke kirju, aga ka omaste ja kaugemate sugulaste kirju (Juri Lotmani õed, Zara Mintsi tädi ja täditütar jt). 

Juri Lotmani ja Zara Mintsi kirjavahetus hõlmab kogu nende ühise kooselu aastaid. Telefon saadi korterisse alles 1980. a-te teisel poolel, mille tõttu, sõitnud töötama Leningradi või Moskva raamatukogudesse, kirjutasid abikaasad teineteisele peaaegu iga päev. Arhiivis säilitatakse 489 kirja, postkaarti ja telegrammi Juri Lotmanilt abikaasale ja lastele ning ligi 300 Zara Mintsi kirja. Kirjavahetuse põhiteemaks olid loomingulised plaanid ja laste elu väiksemadki üksikasjad. Juri Lotmani kirjad perekonnale olid optimistlikud – olustikuprobleeme ja ülekoormust töös kirjeldati humoristlikes toonides, sageli olid kirjad illustreeritud. 

Juri Lotmani õdede 50 aasta vältel saadetud kirjad on väärtuslikuks materjaliks 20. sajandi Peterburi (Leningradi) intelligentsi elu-olu tundmaõppimisel. Juri Lotman sündis Leningradi intelligentide peres. Tema isa oli advokaat, ema – Sorbonne’i ülikoolis hariduse saanud hambaarst. Vanim õdedest, Inna Obraztsova (1915–1999), oli lõpetanud Leningradi konservatooriumi. Ta tegeles heliloominguga, õpetas muusikateooriat, temalt pärinevad monograafiad Modest Mussorgski elust ja loomingust. Oma muusikaajaloo-alaseid uurimusi saatis ta sageli vennale tutvumiseks ja arutles tema tehtud märkused iseendas läbi. Noorim õdedest, Viktoria Lotman (sünd. 1919), oli Leningradis tunnustatud kardioloog. Tema kirjad on arsti kirjad. Tunnetades vastutust Lotmanite suure pere tervise eest, jagas ta pidevalt soovitusi ja nõu kui meedik. Samas, nagu kõik Lotmanite pere liikmed, elas ka õde Viktoria intensiivset kultuurielu: kirjades arutletakse teatri-, kino- ja kirjandusuudiste üle. Kirjandusajaloo uurijaile pakuvad suurimat huvi filoloogiateaduste doktori, NSV Liidu Teaduste Akadeemia Puškini Maja juhtiva teadustöötaja Lidia Lotmani (sünd. 1917) kirjad. Erialalt oli ta 19. sajandi keskpaiga ja teise poole vene kirjanduse ajaloo spetsialist. Oma kirjades analüüsib ta Juri Lotmani artikleid, arutleb kirjandusteaduse vaidlusaluste probleemide üle, vahendab teavet Puškini Maja akadeemilisest ja mitteakadeemilisest elust: dissertatsioonide kaitsmisest, teenistusalastest ümberpaigutustest jms.

5. Temaatiline kirjavahetus (s.1979-1999) 
Osa kirju eraldati ja töötati läbi, lähtudes temaatilisuse printsiibist. 

  • a. Alajaotusse Õnnitlused, kaastundeavaldused eraldati telegrammid ja postkaardid juubeliteks ning doktoridissertatsioonide kaitsmise puhul – Juri Lotmanile 1961 ja Zara Mintsile 1972. Siin on ka kaastundeavaldused Juri Lotmanile abikaasa surma puhul jm. Kogu nimetatud materjal oli säilitatud juba fondimoodustajate juures ühtsena. Arhiivisäiliku piires paigutati materjal autorite alfabeedi alusel, nende hulgas on läkitusi ka isikutelt, kelle kirjavahetuse põhiosa asub rubriigis B. Isikute kirjad … Muudel puhkudel saadetud õnnitlused ja tervitused 161 isikult, kellelt põhikirjavahetuses kirju ei esine, on paigutatud ühte säilikusse (s.1979).
  • b. Raamatute soovid ja tellimused - 249 isiku kirjad, millega pöörduti Tartu Ülikooli, Juri Lotmani või Zara Mintsi poole sooviga saada Tartu Ülikooli Toimetisi ning Juri Lotmani või Zara Mintsi töid, on koondatud viide säilikusse (s.1990–1994). Nende kirjade saatjatelt ei esine kirju põhirubriigis B. Isikute kirjad … Et aga nende hulgas on nimekaid kultuuritegelasi ja teadlasi, siis koostati nende nimede avamiseks lisanimestik: Raamatuid tellinud isikud. Raamatusoovid asutustelt, kellelt põhikirjavahetuses kirju ei esine, on paigutatud ühte säilikusse (s.1989). 
    Palved saata Trudy po znakovym sistemam, Juri Lotmani semiootikaalaseid töid ja Bloki kogumikke saabusid raamatukogudelt, ülikoolidelt ja instituutidelt Ukrainast ning Venemaa erinevaist paigust (Perm, Južno-Sahhalinsk jm), Moskva Õigeusu Vaimulikult Akadeemialt, teadlastelt ja raamatukogutöötajatelt Itaaliast, Prantsusmaalt, Ameerika Ühendriikidest, Kanadast, Bulgaariast, Saksamaalt, Tšehhist, Serbiast, Poolast, Ungarist, Jaapanist, Hiinast. Raamatusoove saabus üliõpilastelt (põhiliselt Leningradist ja Moskvast), kes soovisid tegelda “tõelise teadusega”, muuseumitöötajatelt ning teistelt humanitaarteaduste spetsialistidelt. Suur hulk kirju pärineb tehniliselt intelligentsilt, samuti matemaatikutelt ja füüsikutelt, kellele pakkus erilist huvi Juri Lotmani strukturalistlike uurimuste metoodika. Otsustades kirjade põhjal, millega lugejad tänasid raamatute eest, täitis Juri Lotman tähelepandava osa kirjades sisalduvaist palveist. 
  • c. Lugejate ja televaatajate kirjad (s.1995–1999) on paigutatud säilikuisse alfabeedi alusel, põhikirjavahetuses neilt kirju ei esine. 
    Suurema hulga lugejate vastukajasid said prof. Juri Lotmani raamatud Puškinist, mis võeti vastu mitte ainult kui suurepärased teaduslikud monograafiad, vaid ka kui kunstilised, ilukirjanduslikud tekstid. Lugejad kirjutasid loetu sügavast moraalsest mõjust. 
    Alates 1986. a. septembrist hakkas Eesti Televisioon salvestama prof. Juri Lotmani unikaalset televisioonispetsiifilist loengukursust Vestlusi vene kultuuriloost, mida hiljem kanti üle ka Venemaa televisioonis. See tähendas, et nüüd võis hiiglaslik auditoorium Lotmanit ka vahetult näha ning lugejate kirjadele lisandusid kirjad televaatajatelt, teadlase ande ja isikuvõlu austajatelt.

6. Teiste isikute korrespondents (s. 2000–2011) 
Sellesse vähemmahukasse rubriiki on koondatud Juri Lotmani materjalide hulgast leitud kirjad, mis ei ole adresseeritud fondimoodustajatele, vaid teistele isikutele (peamiselt prof. B. Jegorovile ja prof. P. Reifmanile). 
 

Ettekanded ja publikatsioonid isikuarhiivi kohta

Arhiivi läbitöötamise perioodil on arhivaarid pidanud ettekandeid ja avaldanud artikleid, tutvustamaks teadusüldsust prof. Juri Lotmani arhiivimaterjalidega: 

  1. Кузовкина Т., Шаховская Т. Архив Ю. М. Лотмана в библиотеке Тартуского университета – ettekanne rahvusvahelisel konverentsil Русские архивы за рубежомЗарубежные архивы в России Moskvas Tanejevi nim. Moskva Riikliku Konservatooriumi Raamatukogus 10.–12. veebr. 1998.
  2. Кузовкина Т. Архив Ю. М. Лотмана в библиотеке Тартуского университета – ettekanne J. Lotmani sünniaastapäevale pühendatud TÜ vene kirjanduse õppetooli pidulikul istungil 28. veebr. 1998.
  3. Kuzovkina T. Восприятие пушкиноведческих работ Ю. М. Лотмана – ettekanne TÜ konverentsil Пушкинские чтения 2 18. sept. 1998.
  4. Кузовкина Т. Полторы тысячи корреспондентов Ю. М .Лотмана – ettekanne TÜ Raamatukogu ettekandepäeval Epistolae autographaeKirjavahetused ja kollektsioonid 11. nov. 1998.
  5. Kuzovkina T. Ощущение свободы. Ю. М. Лотман о Пушкине: Отклики читателей // Вышгород, 1999, 1–2. C. 33-43.
  6. Кузовкина Т. Архив Ю. М. Лотмана в библиотеке Тартуского университета // Studia Litteraria Polono-Slavica, 5. Warszawa, 2000. C. 477–490.
  7. Mõningaid arhiivimaterjale, sh joonistusi ja J. Bulgakova ning A. Solženitsõni kirjad, on publitseeritud T. Kuzovkina ettevalmistusel ajakirjas Вышгород, 1998, 3.

Ettekanded, grandiprojekt, raamatukogu kirjavahetus prof. B. Jegoroviga ja muud arhiivi läbitöötamise ja kasutamisega seotud materjalid säilitatakse arhiivi toimikus.

Zara Mints. Biograafia

 

ZARA MINTS (24. juuli 1927, Pihkva – 25. okt. 1990, Bergamo, Itaalia)
kirjandusteadlane, A. Bloki loomingu ja vene sümbolismi spetsialist, Tartu Ülikooli professor

Zara Grigorjevna Mints sündis Pihkvas, varsti pärast tütre sündi asus perekond elama Leningradi. Zara Mintsi ema Frida Abramovna Sinderihhina (1889?–1939) töötas hambaarstina II Stomatoloogia Polikliinikus, isa Girš Jefremovitš Mints (1886?–1942) – Leningradi Volodarski rajooni Riikliku Sanitaarinspektsiooni juhatajana. 

1935–1941 õppis Zara Mints Leningradi Smolnõi rajooni 11. Keskkoolis. Sõja puhkedes evakueerus kool algul Jaroslavli oblasti Ljubimski rajooni Stepankovo külla, seejärel Lenva külla Molotovi oblasti Bereznikovi rajoonis ja lõpuks, 1942. a.  – Tšeljabinskisse, kus elati Kirovi tehase tööliste laste internaadis. 1944. a. lõpetas Zara Mints Tšeljabinski 2. Keskkooli ja astus Leningradi ülikooli. Vene keele ja kirjanduse osakonna üliõpilasena hakkas ta 1946. a. alates uurima A. Bloki loomingut, olles 20. sajandi ühe silmapaistvaima kirjandusteadlase prof. D. Maksimovi õpilane. Oma diplomitöö kirjutas ta ideoloogilistel põhjustel E. Bagritski loomingu põhjal. 

Zara Mints lõpetas ülikooli kiitusega 1949. a., ajal, mil lahvatas antisemiitlik kampaania. Aspirantuuri astumine osutus võimatuks ja ta määrati tööle Volhovstroisse, kus õpetas kaks aastat vene keelt ja kirjandust Kirovi  Raudteee 2. Töölisnoorte Keskkoolis. 

1951. a. märtsis abiellus Zara Mints Juri Lotmaniga ja siirdus Tartusse, kus abikaasa juba töötas. 1951–1956 töötas Zara Mints vanemõpetajana Tartu Õpetajate Instituudi vene keele ja kirjanduse osakonnas, õpetades kaasaegset vene keelt, vanaslaavi keelt, dialektoloogiat, laste- ja nõukogude kirjandust, ilmekat lugemist. Nendel aastatel tegeles Zara Mints pingeliselt ka teadustööga ning kaitses 1956. a. Herzeni nim. Leningradi Pedagoogilises Instituudis kandidaadidissertatsiooni teemal Puti razvitija sovetskoj doshkol’noj literatury (1917–1930). Töös analüüsis ta V. Majakovski lasteluulet, aga ka A. Barto, V. Bianki, S. Maršaki ja K. Tšukovski loomingut. Kuid lastekirjandus ei jäänud Zara Mintsi edasiste uurimuste objektiks. 1950. a-tel kirjutas ta artikleid varasemast nõukogude kirjandusest – E. Bagritski, A. Todorski, A. Tolstoi ja A. Vermiševi loomingust. 

Tartu Ülikooliga seostub Zara Mintsi tegevus õppejõuna vene kirjanduse kateedris alates 1955. a. Algul töötas ta kohakaasluse alusel, järgmise aasta septembrist alates koosseisulise vanemõpetajana. 1964. a. omistati Zara Mintsile dotsendi kutse. 21. novembril 1972 kaitses Zara Mints Tartu Ülikoolis edukalt doktoridissertatsiooni Aleksandr Blok i russkaja realisticheskaja literatura XIX veka, kuid Üleliiduline Kõrgem Atestatsioonikomisjon (VAK) omistas talle filoloogiateaduste doktori kraadi alles viis aastat hiljem. 28. aprillil 1978 valiti Zara Mints TÜ vene kirjanduse õppetooli professori kohale, VAK kinnitas ülikooli nõukogu otsuse alles 2. novembril 1979. Neil aastail Tartus läbiviidud strukturaal-semiootilised uurimused  tekitasid pealinna võimudes rahulolematust, mis tõenäoliselt põhjustas ka Zara Mintsi doktoridissertatsiooni kaitsmise ja filoloogiadoktori kraadi kinnitamise pikaajalise edasilükkumise. 

Tartu Ülikoolis luges prof. Mints mitmeid loengukursusi – 19. sajandi viimase veerandi ja 20. sajandi alguse vene kirjanduse ajalugu, vene nõukogude kirjanduse ajalugu, lastekirjandust, sissejuhatust kirjandusteadusesse, kirjandusteooriat. Erikursused keskendusid teemadele 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse vene kirjandusest – F. Dostojevski romaanid, A. Tšehhovi ja A. Bloki looming, vene 20. sajandi alguse poeesia jm. Eriteadlasena luges Zara Mints erikursusi teisteski ülikoolides (Riias, Jerevanis jm). Suure loengukoormuse juures juhendas Zara Mints ka arvukaid üliõpilastöid – tema juhendamisel kaitsti 123 diplomitööd ning 13 kandidaadi- ja magistridissertatsiooni. 

A. Bloki loomingu ja vene kirjanduse hõbedase sajandi uurimise juurde oli Zara Mints asunud 1960. a-tel ja tema panust A. Bloki loomingu käsitlemisel on raske üle hinnata. Neli kaugõppeüliõpilaste erikursusena koostatud väljaannet Lirika Aleksandra Bloka (Tartu, 1965–1975) kujutasid endast Bloki poeesia põhjalikku analüüsi vaadelduna poeedi ideelis-esteetilise arengu aspektist. Doktoridissertatsioon ja sellega külgnevad artiklid kajastasid vene klassika mõjustuste ulatust Blokile. Prof. Zara Mints osales aktiivselt oma lemmikautori kirjanduspärandi ettevalmistamisel Literaturnoje nasledstvo 92. köitele, mis ilmus Moskvas 1980–1987 viies raamatus – Aleksandr Blok: Novye materialy i issledovanija. Esimeses raamatus ilmunud mastaapses uurimuses Blok i russkij simvolizm  ja reas teistes teoreetilistes töödes analüüsis Zara Mints Bloki loomingut seoses üldkulturoloogiliste probleemide mõtestamisega. Suure tähtsusega olid ka prof. Mintsi publikatsioonid Bloki kirjavahetusest ja tema kaasaegsete mälestustest. Oma elu viimastel aastatel pühendus prof. Zara Mints Bloki tööde mahuka akadeemilise koguteose kahe esimese köite ettevalmistamisele, mis ilmusid 1997 Moskvas – Polnoe sobranie sochinenij i pisem: v 20ti tomah. T. 1. Stihotvorenija, kn. 1. (1898–1904) ja T. 2. Stihotvorenija, kn. 2. (1904–1908). Prof. Mints oli selle väljaande toimetuskolleegiumi liige, kommentaaride ja sissejuhatavate peatükkide autor. 

Kuid prof. Zara Mintsi teadushuvide orbiiti ei kuulunud mitte ainult A. Bloki looming. 1974. a. ilmus näiteks Leningradis seerias Biblioteka poeta prof. Mintsi koostatud köide V. Solovjovi teostest – Stihotvorenija i shutochnye p’esy. Seerias Blokovskij sbornik ilmunud Z. Mintsi artikkel A. Blok v polemike s Merezhkovskimi (Tartu, 1981) pani aluse uurimustele D. Mereþkovski loomingu asendist vene kirjandusteaduses. 1989.-1990. a. anti Moskvas uuesti välja Mereþkovski triloogia Hristos i Antihrist –  Smert’ bogov (Julian Otstupnik); Hristos i Antihrist. Voskreschie bogi (Leonardo da Vinchi); Hristos i Antihrist (Petr i Aleksej) –, millele kommentaarid ja sissejuhatava artikli kirjutas Zara Mints. 1970.-1980. a-tel kirjutas prof. Zara Mints artikleid A. Tšehhovi, F. Sollogubi, Andrei Belõi, J. Guro, V. Ivanovi, N. Minski loomingust. 

Tänu prof. Zara Mintsi tööle ja organisaatoriandele sai Tartu Ülikoolist 1960. a-tel A.  Bloki loomingu ja vene kirjanduse hõbedase sajandi uurimiskeskus. 1962. a. alates hakati Tartus korraldama A. Bloki temaatikal teaduslikke konverentse, mille vaba õhkkond võimaldas osavõtnute mõttevahetust mitte ainult Blokist, vaid ka vene sümbolismist, religioossest renessansist ning 20. sajandi luuletajate ja proosakirjanike loomingust, kelle nimesid nõukogude ametlik kirjandusteadus ei tunnistanud. 1962. a. pandi alus artiklikogumike seeriale Blokovskij sbornik, mis alates 3. köitest ilmus Tartu Ülikooli Toimetiste sarjas ja jätkub tänaseni. Selle seeria 11 väljaande koostaja ja toimetaja oli prof. Zara Mints. Kogumikus avaldatud artiklid avasid Bloki ja tema kaasaja kirjanduselu tõese palge ning iga järjekordse köite ilmumine sai filoloogilise elu tähelepandavaks sündmuseks. 

Prof. Zara Mints toimetas ka seeriat Trudy po russkoj i slavjanskoj filologii, samuti üliõpilaste teaduskonverentside teese ja materjalikogumikke. Ta oli mitte üksnes akadeemiliste uurimuste, vaid ka mitmete koolidele mõeldud õppevahendite autor. Tallinnas ilmusid 1988 Russkie estonskie poety: Kniga dlja chtenija (dlja uchashchihsja srednej shkoly s estonskim jazykom obuchenija) (kaasautor N. Obraztsova) ja 1989 –  Stat’i o russkoj i sovetskoj poezii (kaasautor M. Lotman). Mõlemad  väljaanded on muutunud bibliofiilseks harulduseks. 

1980. a-te lõpul halvenes prof. Mintsi tervis järsult. 1990. a. kattis Bergamo (Itaalia) Ülikool Zara Mintsile tehtud keeruka operatsiooni kulud. Operatsioon õnnestus, kuid kutsus esile ootamatuid komplikatsioone, mis põhjustasid surma. Prof. Mintsi surnukeha toodi Tartusse ja sängitati Raadi kalmistule. 

Käesoleval ajal annab Peterburi kirjastus ISKUSSTVO-SPB koostöös Tartu Ülikooli vene kirjanduse õppetooliga Zara Mintsi töid uuesti välja. Ilmunud on kolmeköitelise koguteose Blok i russkij simvolizm: Izbrannye trudy kaks esimest köidet – Poetika Aleksandra Bloka (1999)  ja Aleksandr Blok i russkie pisateli (2000).

Kasutatud kirjandus:

  • Alma mater (спец. выпуск студ. газеты ТУ в память З. Г. Минц), январь, 1991. 
  • Пономарева Г. М. Список печатных работ З. Г. Минц // Блоковский сборник. Тарту, 1993. 12. С. 17-29. 
  • Пономарева Г. М. Начало научного пути Зары Григорьевны Минц (1950-е гг.) // Блоковский сборник: К 70-летию З. Г. Минц. Тарту, 1998. 14. С. 30–43. 
  • Лавров А. В. Александр Блок в трудах и днях З. Г. Минц // Минц З. Г. Блок и русский символизм: избранные труды: в трех книгах. [Т. 2], Александр Блок и русские писатели. Санкт-Петербург, 2000. С. 7–20. 

Juri Lotman. Biograafia

 

JURI LOTMAN (28. veebruar 1922, Petrograd – 28. oktoober 1993, Tartu)
maailmatuntusega kirjandusteadlane, semiootik, kulturoloog, Tartu Ülikooli professor

Juri Lotman pärineb Peterburi vana intelligentsi perekonnast. Ta ema oli Sorbonne’i ülikooli haridusega arst-stomatoloog, juristist isa töötas ajaleheLeningradskaja Pravda toimetuse juriskonsuldina. Keskkooli lõpetas Juri Lotman kiituskirjaga 1939. a., mille järel astus eksameid sooritamata Leningradi ülikooli keeleteaduskonda. Vene keele ja kirjanduse osakonna üliõpilane Juri Lotman õppis folkloori prof. V. Proppi ja prof. M. Azadovski käe all, luulekeele teooriat prof. G. Gukovski juhendamisel ja vene revolutsioonilise liikumise ajalugu ning 18.-19. sajandi vene ühiskondliku mõtte arengut prof. N. Mordovtšenko juures. Samuti võttis ta osa akad. V. Žirmunski ning prof. B. Eichenbaumi loengutest ja seminaridest.

Pärast esimese kursuse lõpetamist 1940. a. sügisel kutsuti Juri Lotman armeeteenistusse. Teise maailmasõja ajal oli ta 1941–1945 rindel 427. suurtükiväepolgu sidemehena. Oma kaardiväepolguga võitles vanemseersant Lotman Berliinini. Sõja vältel tegeles Juri Lotman igal võimalusel eneseharimisega ja õppis prantsuse keelt.

Peale demobiliseerimist naasis Juri Lotman 1946. a. Leningradi ülikooli teisele kursusele ja hakkas aktiivselt tegelema teadustööga. Tema esimesed 1949-1950 avaldatud tööd olid pühendatud 18.–19. sajandi vene kirjanduslik-ühiskondliku mõtte ajaloo uurimisele. Lotmani üliõpilastöö N. Karamzinist võeti kirjastamiseks NSVL TA Vene Kirjanduse Instituudi publikatsioonis XVIII vek, kuid jäi avaldamata. Kogumiku peatoimetaja G. Gukovski arreteeriti 1949. a. süüdistatuna kosmopolitismis ja tema arhiiv sattus KGB kätte. 1950. a. lõpetas Juri Lotman ülikooli hiilgavate tulemustega, kuid stalinistliku antisemiitliku kampaania tõttu ei pääsenud ta aspirantuuri ning sai vabadiplomi.

1950. a. alates oli Juri Lotmani elu seotud Eestiga, kus tal õnnestus saada vanemõpetaja koht Tartu Õpetajate Instituudis. Seal töötas ta aastail 1950–1956 – 1952–1954 oli dotsendina vene kirjanduse kateedri juhataja ametikohal, 1954–1956 jätkas õppetööd kohakaasluse alusel. Instituudis luges Juri Lotman loengukursusi folkloorist, kirjandusteooriast ja vene kirjanduse ajaloost kuni nõukogude perioodini.

Esimesest Tartu aastast alates kuni oma elu lõpuni töötas Juri Lotman Tartu Ülikoolis. 1950–1953 luges ta tunnitasu alusel, 1953–1954 oli kohakaasluse korras poole koormusega vene kirjanduse kateedri vanemõpetajaks. Edasine ametikäik:

  • 1954 – valiti dotsendiks ülikooli koosseisus;
  • 1963 – vene kirjanduse kateedri professor;
  • 1960–1977 – vene kirjanduse kateedri juhataja;
  • 1980 – väliskirjanduse (1991 maailmakirjanduse) kateedri professor;
  • 1992 – semiootika õppetooli professor; 1983. a-st oli kohakaasluse alusel ajaloo ja semiootika laboratooriumi teaduslik juhendaja.

Tartu Ülikoolis luges Juri Lotman algul vene kirjanduse erinevate perioodide ajalugu, vene ajakirjanduse ja kriitika ajalugu, kirjanduse õpetamise metoodikat, kirjandusteaduse teooriat, sissejuhatust kirjandus- ja keeleteadusesse. 1960.-1970. a-te algul luges ta vene kirjanduse üldkursust alates varasemast perioodist kuni 19. sajandi keskpaigani, kirjandusteooriat, ilukirjandusliku teksti analüüsi. Nimetatu kõrval oli igal aastal lisaks erikursusi. Tema loengukoormus nädalas oli 10–12 tundi. Prof. Lotman juhendas kursuse- ja diplomitöid, keskmiselt 8 tööd aastas. Tema juhendamisel kaitsti 85 diplomitööd ning 19 kandidaadi- ja magistridissertatsiooni.

Paralleelselt õppetööga oli prof. Juri Lotman hõivatud aktiivse teadustegevusega. 1952. a. algul kaitses ta edukalt kandidaadidissertatsiooni A. N. Radishchev v bor’be s obshchestvenno-politicheskimi vozzrenijami i dvorjanskoj estetikoj N. M. Karamzina. Kaitsmine toimus Leningradi ülikooli keeleteaduskonnas, oponentideks olid prof-d P. Berkov ja A. Predtetšenski. Teadusliku arengu järgmiseks etapiks sai suundumine 19. saj. kirjanduse ja kultuuri üksikasjaliku uurimise juurde, mis seostus püüdega avada ühiskondliku teadvuse struktuuri, leida selles epohhi filosoofiliste, poliitiliste ja esteetiliste ideede ühtsust, nende vahekorda elu kunstilise küljega. Nende uuringute tulemusena valmis doktoridissertatsioon Puti razvitija russkoj literatury preddekabristskogo perioda. Kaitsmine toimus 1961. a. algul Leningradi ülikooli vene kirjanduse õppetooli juures, oponentideks olid akad. V. Žirmunski, prof-d A. Predtetšenski ja G. Makogonenko

Dissertatsiooniteemaliste artiklite kõrval valmistas Juri Lotman 1950.-1960. a-tel sarjas Biblioteka poeta avaldamiseks ette kolm raamatut: A. MerzljakoviStihotvorenija (Leningrad, 1958), Poety nachala XIX veka (Leningrad, 1961) ja N. Karamzini Polnoje sobranie stihotvorenij (Moskva; Leningrad, 1966). Need raamatud said tekstoloogilise ja kommenteeriva töö suurepärasteks näidisteks. 1960. a-te lõpul osales ta J.-J. Rousseau Traktaty (Moskva, 1969) trükiks ettevalmistamisel sarjas Literaturnyje pamjatniki.

1958. a. ilmus TÜ Toimetiste sarjas Juri Lotmani esimene monograafia Andrei Sergeevich Kajsarov i literaturno-obshchestvennaja bor’ba ego vremeni, mis tõi unustusest esile Tartu Ülikooli professori 1811.-1812. a-st. Samal, 1958. a. hakkas ülikooli toimetiste raames Lotmani toimetamisel ilmuma seeria Trudy po russkoj i slavjanskoj filologii. Ta oli ka seeria Blokovskij sbornik üks initsiaatoreid ja toimetuskolleegiumi liige alates 1964. a. Nimetatud seeriad ilmuvad tänaseni.

Suuremahulise kultuuriloolise ja kogemusliku materjali kogunemine ja samas selle sünteesimise võimatuse tunnetamine traditsiooniliste meetoditega ajendas õpetlast 1950. a-te lõpul huvituma teaduse metodoloogia küsimustest, uurimistöö lingvistilistest ja strukturalistlikest meetoditest, semiootikast. Alates 1958. a. hakkas Juri Lotman lugema ülikoolis loengukursust strukturaalsest poeetikast, milles kasutas kirjanduse ja kunsti uurimisel esmakordselt strukturaal-semiootilist meetodit. Uue teooria põhialused formeerusid prof. Lotmanil monograafias Lekcii po struktural’noi poetike. See ülikooli toimetiste 1964. a. alanud seeria Trudy po znakovym sistemam saavutas väga kiiresti rahvusvahelise tunnustuse ning ilmub jätkuvalt. Prof. Juri Lotmani toimetamisel nägi sellest seeriast trükivalgust 25 väljaannet. Neis avanes võimalus avaldada oma töid paljudel juhtivatel kirjandusteadlastel, lingvistidel, folkloori- ja idauurijatel, kelle uurimused erinesid järsult nõukogude aja ametliku humanitaaria vaimust. Veelgi enam, tänu prof. Lotmani pingutustele korraldati ajavahemikus 1964-1974 Tartu Ülikooli spordibaasis Käärikul viis suvekooli sekundaarsete modelleerivate süsteemide alal. Filoloogide kõrval olid osavõtjate hulgas psühholoogid, bioloogid, matemaatikud ja filosoofid. Osavõtnute mälestuste põhjal olid need suvekoolid mitte ainult täppis- ja humanitaarteaduste meetodeid sünteesiva uue metodoloogia kooliks, vaid kujunesid ka poliitilise vabamõtlemise koldeks. Prof. Juri Lotmani rajatud Tartu-Moskva semiootikakoolkond jätkas vene formalismi parimaid traditsioone.

1970. a-tel ilmus prof. Lotmanilt kaks tema eelmise kümnendi uurimusi üldistavat monograafiat: Struktura hudozhestvennogo teksta (Moskva, 1970) ja Analiz poeticheskogo teksta (Leningrad, 1972). 1970.–1980. a-tel uuris prof. Lotman semiootika vaatenurgast mitmekülgseid kultuuriilminguid nagu teater, kinematograafia (sh multiplikatsioon), kujutav kunst, aga ka tavakäitumist, sotsiaalset etiketti ja ajupoolkerade asümmeetria funktsionaalset iseloomu. Reas uurimustes puudutas ta teaduse metodoloogia üldisemaid probleeme, kommunikatsiooniteooriat, küberneetikat. 1970. a-te algul avaldas prof. Lotman artiklite tsükli kultuuritüpoloogia alalt – Stat’i po tipologii kul’tury: Materialy k kursu teorii literatury (Tartu, 1970. 1; 1973. 2) 1973. a. ilmus Tallinnas Juri Lotmani monograafia kino kohta – Semiotika kino i problemy kinoestetiki.

Prof. Juri Lotmani ajaloolis-kultuurilooliste uurimuste keskmes oli 18.-19. sajandi vene kirjandus. Ta avaldas artikleid M. Lomonossovi, A. Radištševi, N. Gogoli, P. Vjazemski, F. Tjutševi, I. Turgenevi ja F. Dostojevski loomingust. 1970.-1980. a-tel ilmus prof. Lotmanilt kolm Puškini-monograafiat, millega ta asetus väljapaistvaimate Puškini-uurijate ridadesse: Roman v stihah Pushkina “Evgenij Onegin”: Speckurs. Vvodnye lekcii v izuchenie teksta (Tartu, 1975), Roman A. S. Pushkina “Evgenij Onegin”. Kommentarij: Posobie dlja uchitelja (Leningrad, 1980; 2. tr.: Leningrad, 1983) ja Aleksandr Sergeevich Pushkin. Biografija: Posobije dlja uchashchihsja (Leningrad, 1980; 2. tr.: 1983). Kaks viimast ilmusid ülisuures tiraažis (vastavalt 550 000 ja 1 mlj. eks.) ning kutsusid esile vastukaja arvukatelt lugejatelt. Eesti keelde tõlgitud monograafia Aleksandr Sergejevitš Puškin (Tallinn, 1986) eest pälvis autor Juhan Smuuli nim. kirjanduspreemia kirjandusteaduse ja -kriitika alal. 1988. a. ilmus Moskvas laiale auditooriumile adresseeritud monograafia V shkole poeticheskogo slova: Pushkin. Lermontov. Gogol. Sellesse olid koondatud prof. Lotmani artklid a-test 1960-1980, mis olid varem ilmunud väikesetiraažilistes Tartu väljaannetes. Juri Lotmani uurimused N. Karamzinist avasid kirjaniku isiksuse ja loomingu tähtsuse vene 18.-19. sajandi kultuuriloos. 1984. a. ilmus Leningradis Literaturnye pamjatniki seerias N. Karamzini Pis’ma russkogo puteshestvennika, mille teksti valmistas ette ja kommenteeris Juri Lotman. 1987. a. ilmus temalt Moskvas monograafia Sotvorenie Karamzina. 1970.-1980. a-tel tegeles prof. Lotman ka mitmete akadeemiliste väljaannete tekstoloogilise ettevalmistamisega, ilmusid Poety 1790–1810-h godov (Leningrad, 1971) ja J. Delille’iSady (Leningrad, 1987). Ent prof. Lotman ei piirdunud üksnes 18.-19. sajandi ajaloolis-kirjandusliku analüüsiga. Ta kirjutas artikleid ka Slovo o polku Igorevekohta ja lääne-euroopa ning vene keskaja põhilisematest mudelitest, aga ka 20. sajandi kirjandusest – A. Bloki, I. Bunini, B. Pasternaki ja I. Brodski loomingust.

1980. a-tel kirjutas prof. Lotman rea 19. sajandi vene kirjanduse õpikuid eesti koolidele, mida kasutati aktiivselt teisteski NSVL vabariikides ja tõlgiti õppevahendina Austraalias. Kogu oma pedagoogilise tegevuse jooksul luges prof. Lotman kursusi ka Tartu koolide õpetajatele ja õpilastele. Oma elu lõpuaastail valmistas Juri Lotman koos J. Tsivjaniga ette raamatu kooliõpilastele filmikunsti keele põhimõistetest, Dialog s ekranom ilmus Tallinnas 1994.

1986. a. septembrist hakkas Eesti Televisioon salvestama prof. Juri Lotmani televisiooniloenguid Vestlusi vene kultuuriloost. 35-saateline sari koosnes viiest temaatilisest tsüklistmida hiljem kanti korduvalt üle ka Venemaal. Telekursust oluliselt täiendades toimetas prof. Lotman osa sellest trükiväljaandeks, mis ilmus pärast autori surma – Besedy o russkoi kul’ture: Byt i tradicii russkogo dvorjanstva (18-nachalo 19. veka.) (Sankt-Peterburg, 1994).

1980. a-te lõpul ja 1990. a-te algul valmistas prof. Juri Lotman trükiks ette veel teisigi raamatuid 18.-19. sajandi vene kultuuri ja olustiku ajaloost, naguVelikosvetskie obedy (kaasautor J. Pogosjan; Sankt-Peterburg, 1996) ja Ocherki po istorii russkoj kul’tury XVIII-XIX vv. Viimane ilmus koos autori teiste artiklitega seeria Iz istorii russkoj kul’tury 4. köites (Moskva, 1996). 1990. a. kirjutas prof. Lotman Londoni kirjastuse I. B. TAURIS & CO. LTD tellimusel monograafia, mis oli kokkuvõtteks tema 1960.-1980. a-te semiootikaalastest ja kulturoloogilistest uurimustest (Universe of the mind: a semiotic theory of culture. Transl. by AnnShukman. Introd. by Umberto Eco. London; New York, 1990). Rikkalikeima ajaloolis-kultuuriloolise materjali baasil tehti selles väljaandes järeldus – võtta humanitaaria-uuringutes kasutusele semiootika meetodid. Monograafia ilmus vene keelde tõlgituna Moskvas 1996. a. (Vnutri mysljashchih mirov. Chelovek – tekst – semiosfera – istorija).

1992. a. ilmus Moskvas prof. Juri Lotmani viimane eluajal publitseeritud kulturoloogiline monograafia Kultura i vzryv – kultuuri erinevate süsteemide käitumisest kultuurimurrangute hetkeil. Monograafia käsikiri valmis autori dikteerimisel, kuna tema nägemine oli 1989. a. läbitud raske haiguse tõttu tugevasti nõrgenenud.

Juri Lotman võttis aktiivselt osa oma maa teadus- ja ühiskondlikust elust. Ta oli Eesti Pedagoogika Uurimisinstituudi õppemetoodiliste materjalide komisjoni ja NSV Liidu TA Küberneetika Nõukogu liige, kuulus Eesti Kultuurkapitali nõukogusse ja Rahvarinde juhatusse, oli 1978. a. alates Eesti Kirjanike Liidu liige. 1987. a. omistati prof. Juri Lotmanile Eesti NSV teenelise teadlase aunimetus. 1990. a. valiti prof. Juri Lotman Eesti Teaduste Akadeemiasse.

Prof. Juri Lotman sai oma uurimustega semiootika ja vene kirjanduse ning kultuuri vallast rahvusvahelise tunnustuse. Alates 1964. a. hakati prof. Lotmani artikleid ja monograafiaid tõlkima Ameerika Ühendriikides, Inglismaal, Jaapanis, Prantsusmaal, Saksamaal, šveitsis, Hispaanias, Itaalias, Poolas, Ungaris, Rumeenias, Jugoslaavias, Portugalis, Hiinas jt. maades. 1998. a. hõlmas prof. Juri Lotmani tööde bibliograafia 947 trükinimetust.

1968. a. alates kuulus Juri Lotman Rahvusvahelisse Semiootika Assotsiatsiooni (International Semiotic Association) ja oli 1968-1985 selle ühenduse asepresident. 1977. a. valiti prof. Lotman Ameerika Semiootika Seltsi (Semiotic Society of America) liikmeks ja Briti Akadeemia (British Academy) kirjavahetajaliikmeks. 1986 sai prof. Lotman Ameerika Uute Keelte Assotsiatsiooni (Modern Language Association of America) auliikmeks. 1987 valiti ta Norra Teaduste Akadeemia (Det Norske Videnskaps-Akademi) liikmeks, 1989 – Rootsi Kuningliku Akadeemia (Swedish Royal Academy) liikmeks ja Alexander Humboldti fondi (Alexander von Humboldt-Stiftung) laureaadiks.

Paljude aastate vältel kuulus prof. Lotman UNESCO ühiskonnateaduste nõukogusse, Rahvusvahelise Semiootika ja Lingvistika Keskuse (Centro internazionale di semiotica e di linguistica) Urbino (Itaalia) liikmeskonda ning kahe rahvusvahelise ajakirja toimetuskolleegiumisse: Semiotika (Mouton de Gzuyter, Berlin-Amsterdam-New York) ja Poetica (Amsterdam). 1990. a-tel valiti prof. Juri Lotman kolme välisülikooli audoktoriks:

  • 1990 – Universitet Libre de Bruxelles (Belgia)
  • 1991 – Carlova Universitet (Praha, Tšehhi)
  • 1992 – University of Keele (Suurbritannia)

Tänu prof. Juri Lotmani energiale ja teadlasautoriteedile muutus Tartu Ülikool vene filoloogia ja semiootika rahvusvaheliseks keskuseks. Selle tuntusele on kaasa aidanud ka maailma paljudes ülikoolides töötavad prof. Lotmani õpilased. Tartu-Moskva strukturaal-semiootilise kirjandusuurimise koolkonna 25-aastast tegevust tähistati erialakonverentsidega Nõukogude Liidus ja rahvusvahelise sümpoosioniga Soomes (juuli-august 1987). Prof. Lotmani teadustegevuse tunnustamiseks korraldati mitte ainult sümpoosione ja konverentse (Eestis, Venemaal, Itaalias, Inglismaal, Venezuelas), vaid ilmus ka arvukaid artikleid ja monograafiaid, nagu A. Shukmani Juri Lotman. His Life and Ideas (Oxford, 1982), B. Jegorovi Zhizn’ i tvorchestvoJu. M. Lotmana (Moskva, 1999).

Teadlase enda artiklitest ja monograafiatest ilmub pidevalt kordustrükke.

Kasutatud kirjandus:

  • Егоров Б. Ф. Жизнь и творчество Ю. М. Лотмана. Москва, 1999.
  • Киселева Л. Н. Ю. М. Лотман в Тартуском университете // Национальный комитет славистов Эстонии (НКСЭ) 1996. Тарту, 1996. С. 69–75.
  • Киселева Л. Список трудов Ю. М. Лотмана // Лотман Ю. М. Избранные статьи в трех томах. Т. 3: Статьи по истории русской литературы. Теория и семиотика других искусств. Механизмы культуры. Мелкие заметки. Таллинн 1993. С. 441–482.
  • Лотман Ю. М. Не-мемуары // Лотмановский сборник 1. Москва, 1995. С. 5–53.
  • Лотман Ю. М. Двойной портрет // Лотмановский сборник 1. Москва, 1995. С. 54–71.

Jaga seda lehekülge